Aigar Kallas: kui midagi lubame, siis teeme – korraga ja korralikult

Riigimetsa Majandamise Keskus on paarikümne aastaga pakkunud tööd looduslembestele ja missioonitundega inimestele. Viimasel kümnendil RMK juhi ametis olnud Aigar Kallas jagab, milline juhtimisteekond on organisatsiooni edu ja stabiilsuseni viinud. Kirja pani Kadri Kütt.

Aigar Kallas peab RMK juhiks olemise suureks eeliseks, et organisatsioonis töötavad inimesed on teinud teadliku valiku. „Nad on läinud metsanduse eriala õppima ja tulnud siia, kuna paremat võimalust enda realiseerimiseks Eestis sel alal ei ole. Tööandjana on meil tööjõuturul eelis, kuna juba siis, kui inimesed on erialavaliku teinud, näevad nad RMKd kui väga head tööandjat.“

Seda ei võeta RMKs iseenesestmõistetavalt, aga kindla sihiga inimestega on lihtsam töötada kui töötajatega, keda peab hakkama ümber õpetama ja kasvatama. Metsanduse ja loodusega seotud erialad on jätkuvalt populaarsed ja tööjõupuudusega Kallasel veel silmitsi seista pole tulnud. „Tubased tööd on küll mugavamad, aga ühiskonnas on piisav kriitiline mass inimesi, kes on valmis looduse asja igapäevaselt ka kättpidi ajama, sealhulgas looduses käima.“

Hiljuti püüdis Aigar Kallas kokku lugeda, kui palju on RMKs peale tema enda inimesi, kes ainult kontoris töötavad. „Väga kift on, et kontorirotte ei suutnud ma ühtegi leida. Loomulikult on mingisugused tööd, mille puhul töö objekt on laual või arvutis. Teistel aladel on inimesed pidevalt väljas ja see on lahe!“

Väljas töötamine on määrava tähtsusega juba eriala valikul ja aitab hoida töömotivatsiooni. Töökeskkond soodustab ja initsieerib seda samuti. „Kontoris käimine ei ole tabu, aga kõik vastastikku teavad, et kui sa objektil ei ole, siis sa ilmselt vead kontoris seanahka. Võimalus ja heas mõttes sund on väljas töötamiseks olemas ning see läheb inimestele korda.“ RMK rahulolu-uuringud on samuti näidanud, et töötajad peavad oluliseks just töökeskkonda.

Metsast motiveeritud

Inimeste juhtimisel on Aigar Kallasel läbi aegade pinnuks silmas olnud töötajate palk. RMKs pakutakse teistmoodi töökeskkonda ja võimaldatakse vaba liikumist, et natukenegi oma nõrka külge kompenseerida. Lisaks organisatsiooni jaoks paika pandud tulemuseesmärkidele peetakse oluliseks, et palgatase oleks konkurentsivõimeline. „Kümme aastat tagasi alustasime sellest, et kõik RMK töötajad võiksid turuga võrreldes saada mediaanpalka. Tänaseks oleme suutnud seda järk-järgult kasvatada nii, et oleme saavutanu ülemise kvartiili taseme ehk 75%. Arvestades, mis organisatsioon me oleme ja kus turul paikneme, on see aus ja ambitsoonikas eesmärk. Me ei püüa turu tippe, aga kindlustame inimestele väga hea palga.“

RMK konkurentsivõimekust ja töötajate rahulolu kinnitab ka väga madal personalivoolavus. Kümne aasta keskmisena lahkub töölt üks inimene aastas. Aigar Kallas on selle näitajaga väga rahul ja leiab, et järelikult RMKs püsivate töötajate jaoks ikka midagi on.

Enda kohta tunnistab Kallas, et töökoha vahetus on tal küll peas vasardanud, aga ka tema on kiiksuga ja peab traditsioone ning õpitud eriala oluliseks. Eneseteostuseks peab ta RMKd Eesti parimaks variandiks, nii paljude võimaluste ja laia tegevuste paletiga kohta teist ei ole. Väljaspool piiri õppimise ja töötamise võimalusi on Kallas kasutanud aga leiab, et kodus on ikkagi parem. “Mets kasvab 100 aastat ja 10 aastaga ei ole võimalik väga palju muuta. Päris saja aasta perspektiivi ma endale ei võta, aga see on eriala, mille puhul inimesed teavad, et asjad võtavadki aega. Organisatsiooni võib pöörata kiiresti, aga metsa mitte. Otsused, mis said tehtud aastaid tagasi kui mina juhina alustasin, hakkavad metsas välja paistma alles täna. See on selle eriala traagika ja paratamatus.”

Pidev muutumine

Aigar Kallas on vahepealsetele RMKst äraolekutele vaatamata olnud ka organisatsiooni alguse juures. Kui ta võrdleb tollast ja tänast asutust, on peamine erinevus töötajates – kunagi oli tööl üle 4000 inimese, hetkel 700. Väga suurest hulgast inimestest loobumine on olnud Kallase juhtimiskarjääri üks raskemaid väljakutseid. Väga keerulisi ja paljusid inimesi mõjutavaid otsuseid on tal tulnud teha rohkem kui korra.

Oma südant rahustab ta argumentidega, mis ei pruugi aga kõigi lahkuma pidanud ja alles jäänud töötajate jaoks mõjusad olla. Keeruliste otsuste õigustuseks on suudetud kaalukausile panna lisaks kokkuhoiule teisigi näitajaid. „Aastaid tagasi, kui pidime loobuma 500 töötajast, õnnestus meil muudatusele järgneva viie aasta jooksul tekitada täiendav tööhõive lepingupartneritele 2500 töökoha näol. Viis korda rohkem oli võimalik tööd välja pakkuda.“

Aigar Kallas suudab raskete otsustega elada, kuigi kauaaegsete kolleegide lahkumisel jääb kõigile okas südamesse ja töötajatel tekib hirm enda tuleviku osas. Otsuste tegemisel on aga RMKs alati lähtutud põhimõttest, et kui teeme, siis korraga ja korralikult. „Kõlab halvasti, aga võtame otsuseid vastu selliselt, et neid poleks vaja igal aastal teha. Alles jäänud inimestel on vähemalt mõneks ajaks teadmine, et järgmiseks mõistlikuks perioodiks on töörahu ja -kindlus tagatud.“

Lahkujate puhul on tehtud pragmaatilisi otsuseid ning õigeid ja ausaid valikuid. Nii jääjatele kui lahkujatele selgitatakse, miks ja mille alusel on otsused tehtud. Sellist taktikat järgides ja otsuseid piisavalt kommunikeerides ei pea juhid hiljem südant valutama, kas sai ikka õigesti tehtud.

Aus enesekindlus

Ausus on printsiip, millest lähtub Aigar Kallas nii lihtsate kui ka raskete otsuste puhul. Tunnustatud saavad inimesed õige asja eest ning ei tasu saajal ega sellest ilma jääjal ei teki küsimust, miks. Kallas tunnistab, et tal on RMKs lihtne töötada mitte ainult sellepärast, et inimesed on motiveeritud, vaid ka nende pädevusest tulenevalt. „Värban ainult neid inimesi, kes on minust millegi poolest paremad. Ma ka suhtun nendesse selliselt ja õnneks on siis väga raske eksida. Olen võtnud endale tööülesandeks luua töökeskkond, mis annab neile võimaluse oma tugevust realiseerida.“

Otsuste läbimõeldus ja selgus tagavad, et minevikule võib julgelt tagasi vaadata. „Kahetsemine on tänuväärne tegevus, mida ma ei tee. Vigadest õppimine on loomulikult tark, aga seda ma vist ei suuda. Ikkagi on nii, et teed otsuse kindlas situatsioonis, kus oled. Sa tead, et vähemalt püüdsid teha parima, mis teadmisest, kogemusest ja vähesest ettenägemisvõimest lähtuvalt võimalik on. Järgmises situatsioonis võtad vähemalt alateadlikult mingisuguse tausta sisse. Nii kaua, kui sa ei ürita inimesi petta ja ka nemad teavad, et sa tegid antud juhul endast parima, ei saa üldjuhul midagi halba juhtuda. Me ei ole ühtegi otsust teinud nii, et proovime ja vaatame, mis välja tuleb. Kindlasti oleme eksinud, aga arutuid riske me võtnud ei ole, seisame kahe jalaga maa peal ja enamasti oleme ka pihta pannud.“

Tasakaalupunkti otsingud

RMK on nüüdseks stabiilsem ja drastilisi muudatusi Aigar Kallas ette ei näe. Möödunud aastal vähendati koosseisu veel 30 töötaja võrra ja see kivi kindlasti sammalt kasvatama ei hakka. Ühiskondlik ootus RMKle on pidevas muutumises ja sellest tulenevalt peab ka organisatsioon muutuma. „Ma kindlasti ei tee muudatusi lihtsalt sellepärast, et tolmu ei koguneks. Muutumist ma näen igal juhul ette pea kõikides valdkondades, millega RMK kokku puutub. Puid istutame ikka juured allpool ja midagi pea peale ei ole võimalik siin pöörata. Ootuste äratabamise mõttes saavad kindlasti ka mu järgmised viis aastat siin põnevad olema.“

Otsus juhi kohal jätkata on suuresti seotud Kallase enda nägemusega RMKst. „Kolmandiku Eesti metsa kohta, mis meie käsutuses on, ei saa ma täna veel öelda, et iga lapp maad on parimas võimalikus kasutuses. See on asi, mis võtab aega, aga mida ma loodan viie aasta pärast rahuliku südamega kinnitada. See on algusest peale olnud minu visioon, mida ma riigile kuuluva maa osas olen tahtnud saavutada. Loomulikult ka seda, et riik oleks selle kolmandiku kõige parem peremees.“

Viimasel ajal on Aigar Kallas silmitsi seisnud just metsa tasakaaluga. Väärtustele, mida aastasadu on metsast välja kantud, on lisandunud uued mõtted, millest varem eriti ei räägitud. Need ideed on konfliktsed ja justkui eeldavad, et viisid, kuidas metsamajandusega seni on tegeletud, tuleks nüüd kapitaalselt ringi teha. „Lihtsustatult tähendab see, et metsast on võimalik saada puitu ja samaaegselt ka linnulaulu. Mõlemad on võimalikud, aga küsimus on selles, kus on ühiskondlik kokkulepe, mida rohkem ja mida vähem. Ma tahan, et me suudaksime luua süsteemi, mis annab võimaluse leida tasakaalupunkt ja annab ühiskonnale teadmise, et sellega ka metsamajandamise juures arvestatakse.“