1. märts 2017 · 3 min· Uuendatud 31. mai 2026

Akadeemik Maarja Kruusmaa õpib kaladelt

Veel samal teemal:

Autor

Robotkala ja -kilpkonna väljatöötamist juhtinud Tallinna Tehnikaülikooli professori akadeemik Maarja Kruusmaa (47) kinnitusel toob uute tehnoloogiate kasutuselevõtt ühiskonnas kaasa palju muutusi, millele pole seni piisavalt mõeldud. Riigi konkurentsivõime huvides tuleks võimalikud stsenaariumid koos teadlastega läbi arutada. „Suurte probleemide lahendamiseks peaks mõtlema mitte neli-, vaid vähemalt 40 aastat ette,“ ütles ta ajakirjale Mente et Manu (1/2017) […]

Robotkala ja -kilpkonna väljatöötamist juhtinud Tallinna Tehnikaülikooli professori akadeemik Maarja Kruusmaa (47) kinnitusel toob uute tehnoloogiate kasutuselevõtt ühiskonnas kaasa palju muutusi, millele pole seni piisavalt mõeldud. Riigi konkurentsivõime huvides tuleks võimalikud stsenaariumid koos teadlastega läbi arutada. „Suurte probleemide lahendamiseks peaks mõtlema mitte neli-, vaid vähemalt 40 aastat ette,“ ütles ta ajakirjale Mente et Manu (1/2017) antud intervjuus.

Kruusmaa toob näiteks töökäte vähenemise. Kas tahame tehnoloogiad asemele tuua ja mis sel juhul inimestest saab? Selleks, et muutustes orienteeruda, tuleb harjutada end mõttega, et ebakindlus on uus reaalsus – see on siin, et jääda.

„Mina isiklikult ei usu, et selline aeg tuleb tagasi, kus sa lähed tööle ja siis on sul elu lõpuni töökoht olemas. Esimene asi olekski muuta suhtumist, et töökohta vahetada on normaalne ja iseenesestmõistetavalt peab elus mitu korda ümber õppima,“ ütles ta. Pikemas perspektiivis jäävad inimestele ilmselt tööd, mille olemus on suhtlemine. Seal ei tahetagi tehnoloogiat, sest kogu idee on suhelda teise inimesega. Jäävad ka need tööd, mis on seotud uue tehnoloogia väljaarendamisega – see ei pea olema tingimata inseneritöö, vaid need võivad olla ka tegevused, mis tehnoloogiaid ühiskonda viivad ja tagavad, et inimesed nendega õigesti suhestuksid.

Kruusmaa ise langetas oma tuleviku osas väga olulise otsuse juba 15-aastaselt, asudes Tallinna Polütehnikumis arvutite ja arvutivõrkude eriala õppima. „Tegin sellise otsuse, et vältida ettemääratust – kogu mu suguvõsas, nii kaua kui mäletan, on olnud kunstnikud, luuletajad või äärmisel juhul arstid. Tundus iseenesestmõistetav, et mina olen ka. Otsustasin selle vastu 15-aastaselt protesteerida, mingit muud põhjust ei olnud,“ selgitas Kruusmaa.

Professori uurimisteemaks on loodusest inspireeritud robootika, eriti allveerobootika. Praegu töötab ta koos okeanograafide ja allveearheoloogidega, tegeledes veevoolu tajumise tehnoloogiaga. Erinevalt kaladest, kelle meeleelundist tehnoloogia on inspireeritud, ei ole masinatel vaja selle abil vee all ellu jääda, mistõttu peaks see olema natuke teistsugune. „Mind huvitab ka, kuidas leida sellele rakendusvaldkondasid, mis pole iseenesestmõistetavad, aga mida inimestel oleks tarvis,“ ütles ta.

Mis need võiksid olla? „Šoti mereteaduste assotsiatsioon tahab mõõta korallrahude ümber veevoolu ja selle dünaamikat. Siiamaani ei ole tehnoloogiat, millega seda oleks võimalik eriti hästi teha,“ tõi Kruusmaa näiteks. Lisaks on suur projekt käimas, et uurida kalapääsusid. „Seal taga on pigem isegi äriloogika, kuna kõik HEJ on huvitatud, et nende kalapääsud korralikult töötaksid,“ arvas ta.

Teadussaavutuste ülikoolist välja liigutamine firmade kasutusse on keeruline teema. Siin on vaja kahte osapoolt: ülikoolid peaks tõesti tegema neid asju, mida inimesed saaks kasutada ning teisalt vajab innovatsioon tellijat.

TTÜ biorobootika keskust juhtiv Kruusmaa pakub ühe lahendusena välja, et doktorantuuri osaks peaks olema korralik ettevõtlusharidus – lõpetanud peaks hästi teadma, kuidas teha oma firma, saada kapitali, küsida laenu, uurida turgu. Kui ülikool aga suudaks selle kompetentsuse kaasa anda, tähendaks see väga olulist mõtteviisi muutust. Statistika järgi saab 4–6 protsenti lõpetanutest kunagi professoriks, ülejäänud jäävad kas karjääri madalamatele astmetele või lahkuvad akadeemilisest süsteemist üldse. Loogilise alternatiivina tuleks hakata alternatiive leidma ja üheks olekski minna eraettevõtlusesse. Mõtteviisi, et on täiesti okei minna doktorikraadiga kõrgkoolist välja ja siirduda näiteks ettevõtlusesse, tuleks väga palju rohkem kultiveerida.

***

Maarja Kruusmaa lõpetas Tallinna Tehnikaülikooli automaatikateaduskonna aastal 1997, doktoritöö kaitses 2002. aastal Rootsis Chalmersi Tehnoloogiaülikoolis. Mullu, 7. detsembril valiti ta Teaduste Akadeemia akadeemikuks. Akadeemia üldkogu valis esialgse plaani ehk viie akadeemiku asemel vaid kolm akadeemikut – lisaks Kruusmaale ka Jaan Eha ning Anu Raua. Kui seni kuulus akadeemiasse vaid kaks naisteadlast (Ene Ergma ja Eve Oja), siis praeguse seisuga on neid kokku neli.

Märksõnad

#robotkilpkonn #Tallinna Tehnikaülikool #akadeemik #robotkala #allveerobootika #Maarja Kruusmaa #Tallinna Polütehnikum

Jaga

Akadeemik Maarja Kruusmaa õpib kaladelt

Uued lood otse postkasti