Alexela juht Adamson: sõidukiturul käib korralik võidujooks

Arenguseire Keskuse raporti „Liikuvuse tulevik. Arengusuundumused aastani 2035“ järgi moodustavad aastaks 2030 Eesti teedel vuravatest autodest 10 protsenti ehk 85 000 elektriautod. Kodumaise energiaettevõte Alexela juhi Aivo Adamsoni ennustuse järgi võtab elektriautodele üleminek siiski rohkem aega, kuna populaarsuse tõusu pidurdavad muu hulgas laialdase laadimisvõrgustiku puudus ja eestlaste mõningane skeptilisus. Kirjutab Gerli Ramler.  

Tänase seisuga on Eestis registreeritud sõiduautodest veidi üle 2200 elektriautod, CNG-autosid on üle 7000, mootoribensiini või gaasiga sõitvaid 465 000 ning diiselautosid 330 000.

Adamsoni sõnul on elektriautode levikule saanud seni pärssivaks asjaolud, et infrastruktuur ei võimalda paigaldada igale poole piisavalt suurt laadimisvõrgustikku ja tänased vinged ultrakiired laadijad ei sobi kõigile elektriautodele. Lisaks on levinud arvamus, et elektrisõidukid sobivad oma väikese sõiduulatuse tõttu ainult linnakeskkonda, kuigi tegelikkuses on juba olemas väga suure võimsusega autod, mis sõidavad ühe laadimisega 600–700 kilomeetrit.

Tema sõnul on skeptilisemate eestlaste jaoks elektriautodel palju arenguruumi: nurisetakse akude laadimiskiiruse üle ja kaheldakse, kas elekter, millega aku täidetakse, on ikka piisavalt roheline. Samuti põlatakse elektriautosid kalliks. „Meil on muidugi tõsiseid fänne, aga täna oleks vaja välja mõelda see valem, mis päriselt paneb tõusma elektriautode ostjate arvu paarilt tuhandelt 85 000-le,” mõtiskleb Adamson. Ta lisab, et Alexela on esimese Eesti kütusemüüjana pannud sellele teemale tõsiselt õla alla ja toonud turule täiesti uudse elektriautode laadimisteenuse, mis sisaldab laadimisplatvormi, mobiilirakendust ja laadijaid.

Eelmise aasta lõpus avas ettevõte Tallinna-Tartu maanteel Paiaristil esimesed pöördelise tehnoloogiaga elektriautode laadijad, kus on võimalik korraga laadida kuni kaheksat sõiduautot ja kus laadimiskohti on kokku kümme. Järgmisena on töös Jõgeva, Jõhvi ja Haapsalu jaamad.

Alexela juhi sõnul on e-mobiilsuse revolutsiooni toimumise üks tingimus, et elektriauto laadimiskiirus oleks võrreldav mootoribensiini või diislikütuse tankimisega.

Rohepööre ei sünni üleöö

Adamsoni sõnul ongi hetkel oluline panustada targematele ja kiirematele laadijatele ning „elektritankla“ peab tulevikus olema trassidel vähemalt iga 30 kilomeetri tagant. „Selle nimel tegutsemegi. Tark laadija on näiteks selline, mis viie auto üheaegsel laadimisel hajutab oma võimsuse nende vahel võrdselt. Hea võimalus on mahukad akud, millesse salvestada öösel soodne energia ning siis vajadusel saab autot sealt päeval odava hinnaga laadida. Need lahendused on olemas, aga kõigepealt peavad inimesed hakkama rohelisemalt mõtlema ning neid tuleb mõjutada nii, et nad soetaksid väiksema CO₂ heitmega masinaid. Inimeste jaoks on auto siiski liikumisvabaduse tõestus ja neilt ei saa seda vabadust ära võtta.”

Lisaks mootoribensiinile, diislikütusele ja elektrile on endiselt valikus ka gaasiga sõitvad autod – fossiilsed gaasid CNG ja LPG ning biometaan ehk rohegaas, mida toodetakse biolagunevatest jäätmetest, reoveest ja reoveesettest, põllumajandusliku päritoluga jäätmetest ning biomassist.

Adamson nendib, et sisepõlemismootoriga masinad on kõige saastavamad. „Veok, mis võtab kütust 30 liitrit sajale kilomeetrile, paiskab aastas õhku 100 tonni CO₂! Samas biometaani ehk rohegaasiga sõitva masina heide oleks miinus 125 tonni, lisaks on veel tegemist kohaliku tootega. Mure on aga selles, et ka rohegaasitanklaid on veel väga vähe,” toob Adamson välja ühe põhjuse, miks biometaan pole veel piisavalt laialt kasutuses.

Lisaks tuleb tõenäoliselt juba õige pea mängu ka vesinik. „Turg on praegu hästi segane, kõik otsivad oma kohta: autotööstused, kütusemüüjad, elektritootjad… Kindlasti pole võimalik ühegi kütuseliigi tarbimist üleöö lõpetada või uut kasutusele võtta. Täna toimub korralik võidujooks. Näeme, et peame klientide hoidmiseks olema väga paindlikud ning kahe jalaga maas. Kontekstist väljarebitud radikaalsed mõtted pärsivad tuleviku arengut või vastupidi – tekitavad revolutsiooni. Ent rohepööre ei saa ikkagi toimuda üleöö.”

Elektriauto on äge, murelikuks teeb elektripuudus

Adamsoni sõnul on muutuseid tarbijate käitumises rohelise mõtlemise suunas siiski näha, mistõttu tahab Alexela pakkuda fossiilsetele kütustele alternatiivne nii gaasijaamade kui ka elektrilaadijate näol. Samal ajal mõeldakse ka keskkonnale, näiteks kampaania „tankides 1 paagitäie = istutame neli uut puud su lemmikmaakonda” raames on istutatud Eestimaale enam kui 275 000 puud. Tema sõnul on hästi positiivne, et näiteks Tartus sõidavad kõik bussid biometaaniga ja avatud on ülelinnaline elektri- ning tavajalgrataste laenutus.

„Mis aga muretsema paneb, on elektritootmise puudus. Üldistades, et ega need hinnad muidu selliseid oleks. Tootmisvõimsus jääb väiksemaks, tarbimine kasvab. Samal ajal nõuavad elektrivõrgud uusi ampreid. Oleme tagasi ajaloos, kus inimeste koduvõrgud olid liiga nõrgad ega pidanud veekeetjalegi vastu. Täna räägime siis autode laadimisest,” arutleb Adamson. „Arvan, et pikemas perspektiivis on lahenduseks nii vesinik kui ka suured elektrienergiat salvestavad akud, mis suudavad energiat tarbimisse tagasi anda ehk salvestad soodsa energia ja kasutad, kui reaalselt on vaja, olles mõjutamata sellest, mis ümberringi toimub.”

Lisaks elektrilaadijate taristu loomisele panustab Alexela kodumaise biometaani tootmisesse ja CNG- tanklate arendamisse, mis võimaldab pakkuda turule 100-protsendiliselt CO₂ neutraalset transpordikütust biometaani.