Armastus tööpostil

Kontoris heliseb telefon: „Halloo! Kutsuge palun härra Kask telefonile!“
„Direktor on hõivatud,“ vastab sekretär.
„Siin räägib tema naine!“
„Nii väidavad paljud.“
„Noh, teatage siis, et Birgit soovib rääkida.“
„Direktor on lõunal. Aga Birgit on juba kohal…“

Firmasse otsitakse uut sekretäri. Noor kaunis neiu tuleb end pakkuma.
„Kas arvutit tunnete?“ küsib ülemus.
„Suurepäraselt, probleeme pole!“ vastab neiu.
„Aga teie keeleoskus?“
„Inglise, prantsuse, saksa, vene ning natuke itaalia ja hispaania keelt.“
„Palju te palka küsite?“
„2000 eurot kuus.“
„No kuulge, nii palju saab meil ainult peainsener!“
„Hea küll, magage siis temaga!“

„Ma otsustasin sekretäri vallandada,“ ütleb direktor sõbrale.
„Miks?“ küsib sõber.
„Päev enne oma juubelit kohtasin tänaval sekretäri, kes kandis kahte rasket kotti,“ jutustab direktor. „Pakkusin ennast abiks ja kandsin kompsud tema koju. Tema aga palus mind tassikesele kohvile jääda.“
„See on ju tore!“
„Kuula edasi. Ta läks elutuppa ja ütles, et ma tuleksin sinna siis, kui ta mind hüüab.“
„Noh, see on ju suurepärane!“
„Mõne minuti pärast ta hüüdis ja ma läksin. Toas istusid laua ümber minu alluvad.“
„Vahva üllatus!“
“Ei. Ma läksin sinna alasti.“

Ilmselt on raske leida:

a) kedagi, kes pole kuulnud ühestki armastusloost töökohas,
b) kedagi, kes ei tunne kedagi, kel oleks olnud armulugu mõne oma kolleegi (ülemusega), või
c) kes poleks ise asjaosaline olnud.

Armastus tööpostil on ikka aktuaalne teema. Miks just seal? Ja mis see armastus üldse on? Kirjutab Speli Kõuhkna.

Milleks armastus?

Inimesele on omane otsida naudingut ja vältida valu. Nõnda väidab hedonistlik motivatsiooniteooria, mis on üks vanimaid ja võimsamaid ning mille juured on kauges antiikajas. Teisisõnu, inimese põhiline käitumist ajendav jõud on naudingu ja heaolu otsing. Me vajame armastust ellujäämiseks – sõna otseses mõttes. Meil on vaja armastada, olla armastatud ja saada järglasi, et tunda end õnnelikuna.

Sotsiaalpsühholoogid eristavad kahte tüüpi armastust: seltsivusarmastus ja kirglik armastus. Esimeses on osalejateks pereliikmed, vanemad ja lähedased sõbrad. Teine on romantiline armastus, mis algab suure erutuse, tugeva hoolitsemissoovi, seksuaalse iha ja emotsionaalse tasakaalutusega.

Armastus tööpostil

Töö on tähtis koht, see moodustab suure osa meie mina-pildist. Mõne inimese jaoks asendab töö koguni perekonda. Töö rahuldab meie kuuluvus- ja suhtlemisvajadust. Me väljendame tööl oma väärtushoiakuid, kuulame teiste omi, siin jagatakse tihtilugu muresid ja rõõme… Seega on see suurepärane koht, kus armuda.

Miks see nii on, sellel on vähemalt neli põhjust:

1. Füüsiline lähedus

On teada, et need, kellega me füüsiliselt lähestikku töötame või elame, meeldivad meile kõige enam. Igasugune ühistegevus ja koostöö sillutavad lähedastele suhetele teed. Siia gruppi kuuluvad kursusekaaslased, naabrid, töökaaslased ehk kõik need, kellega tuleb sõna otsese mõttes õlg õla kõrval koos olla.

2. Sage üksteise nägemine

Tuttavate seltskonnas võib end tunda üsna vabalt ja mõnusalt, samas uute inimestega kohanemine nõuab päris suurt pingutust. Siiski: kui esialgne kokkupuude on olnud negatiivne, siis enamasti ei hakka see inimene meile ka hiljem meeldima. Esmakohtumisest saadud mulje mängib siin olulist rolli.

3. Sarnased mõttemustrid, eelistused, väärtushoiakud

Me eelistame suhelda nendega, kes mõtlevad, tunnevad ja arvavad nii nagu meie. Nendega, kelle arusaam maailmast, iseloomujooned, väärtushoiakud jms on meie omaga sarnane. Tööl veavad inimesed n-ö ühte vankrit – nad töötavad ühe eesmärgi nimel ja see liidab neid. Tõsi, siin on erandeid, vahel toimib +/- elektroonika: tõmbuvad hoopiski vastandid. Sel juhul meeldivad meile inimesed, kes täiendavad meis seda osa, milles me ise teadlikult või alateadlikult nõrgad oleme.

4. Väline ilu

Juba testid lasteaialastega kinnitavad, et ilusad inimesed on populaarsemad. Ilu läheb inimestele korda, ehkki me näeme seda loomulikult väga erinevalt. Töö juures on tihti kaunid naised ja ilusaks peetud mehed populaarsemad, kuigi aja jooksul ilu mõju osakaal väheneb.

Nii et tööl on loodud tegelikult kõik tingimused armumiseks.

Armumine ei ole midagi muud kui sõltuvus

Armumine on ajutine südame- ja hingamiselundite häire, seisund, kus inimese on psüühiliselt hõivanud keegi teine inimene, vähemalt oma fantaasiates. Tegemist on sõltuvusega ja nagu iga sõltuvuse puhul, on siin armunule kõigist ja kõigest olulisem annus armsama lähedust. Pärast piisavat kogust mõnuainet toimub mõningane rahunemine, mis peagi taas muutub vajaduseks. Töö, pereelu, toimetused, kohustused jäävad tagaplaanile. Tavaliselt kestab see psühhootiline seisund, nagu psühholoogid seda nimetavad, kaks kuni neli kuud.

Armumise tunnusteks on sageli isutus, huvi puudumine igapäevaste toimingute vastu, punastamine, koordinatsiooni- ja mõtlemisvõime vähenemine jne. Armumine moonutab reaalsust ja on alati ajutine ning mööduv. Armumine jõuab ikka ja alati jagunemispunkti: kas rõõmutu lõpp või rõõmsa armastuse algus.

Armunu seisundit illustreerivad suurepäraselt Peeter Volkonski sõnad Siiri Sisaski esituses laulus „Ma ei maga, ma ei söö“.

”Ja ma ei maga ja ma ei söö,
ja ma ei taha teha tööd
ja ma ei kuule ja ma ei näe
ja ma ei kuule ja ma ei näe
sest minu hing baby…
vajab sind baby baby…
ja selle tunde, mis sa jätsid mulle,
ma ei taha, et see iialgi kaoks
ja praegu just ma tahan öelda sulle,
ma olen kasvanud su jaoks!”

Armastuse stiilid

Kui suhe on juba loodud, siis sõltub selle kestvus ja kulg suuresti sellest, millise armastuse stiiliga on tegemist. Armastus on täiuslik siis, kui kolm komponenti – kirg, lähedus ja pühendumine/kohustused – on tasakaalus.

1. Meeldimisarmastus

Selle aluseks on tõeline sõprus. Siin on olemas lähedus ja soojus, kuid puuduvad kirg ja pikaajaline pühendumine.

2. Tühi armastus

Siin on pühendumine just kohustuste näol säilinud, kuid kirg ja lähedus on surnud. Kultuurides, kus abielusid korraldavad vanemad, algavad suhted tihti tühja armastusega.

3. Sõge armastus

See algab n-ö suure paugu ja meeletu kirega ning on justkui armastus esimesest silmapilgust. Kuna aga intiimsust ja pühendumist ei ole, kaob selline armastus kiiresti ja järsult.

4. Romantiline armastus

See on armastus, mida võib sageli kinolinal näha. Siin on lähedus, jagamine ja meeletu kirg. See on valdav just armukeste puhul, sest puuduvad kohustused, mida sageli peetakse ebamugavaks.

5. Kamraadlik armastus

Siin on olemas lähedus ja pühendumine. Seda esineb sageli pikka aega kestnud abieludes, kus kirg on kadunud, kuid sügav kiindumus ja pühendumine alles.

6. Rumal armastus

On kirg ja on pühendumine. Seda tüüpi armastust tuleb ette „tuulispeade“ kurameerimisel ja abiellumisel, kuid siin puudub intiimsuse stabiliseeriv mõju.

Ideaalne armastus: kirg, lähedus, kohustused

Siin on olemas kõik kolm komponenti ja selle poole püüdlevad muidugi paljud, kuid jõuavad vähesed. Täiuslikku armastust on raskem hoida kui seda saavutada.

Kolme komponendi osakaal muidugi muutub aja jooksul. Kirg, mis on suhte loomise järgus asendamatu, väheneb märkimisväärselt, kuni kaob kõrge ea saabudes täielikult. Samas kohusetunne ja lähedus kasvavad üha.

Allikas: Robert Sternbergi teooria.

Kuidas see kõik tööd mõjutab

Mis saab aga siis, kui suhe jõuab kriisi või laguneb? Tavaliselt ei toimu see ju rahuliku kahepoolse kokkuleppena, vaid ikka on keegi, kes haiget saab. Suhte lõpetajal on tavaliselt kergem tööle keskenduda – teda ootab ees uus eluetapp. Teisel aga napib tihti jõudu, et enesega hakkama saada ja tööle pühenduda. Sagedased on juhtumid, kus üks romaani osapooltest lahkub töölt, sest ei suudagi sellest pingest vabaneda ja endise kallimaga ühes keskkonnas viibimine tundub talle ülesaamatu raskusena.

Muidugi leidub alati ka neid, kes uputavadki end sellisel juhul töösse, vaatamata sellele, et isiklik elu on tasakaalust väljas. See aitab neil raskel kriisiajal ellu jääda.

See, kuidas töökaaslased suhte tekkimisse suhtuvad, on väga erinev ja sõltub tervest hulgast teguritest – alates sellest, kui hea töötaja kumbki on, milline on nende perekonnaseis, ning lõpetades sellega, kui perekeskne inimene on firma juht. Tagasiside, mis ma olen koolitusel saanud, ütleb, et laias laastus jagunevad inimesed pooleks. Ühed mõistavad armastuse tööpostil selgelt hukka, sest „pereväärtused on ikka kõige olulisemad“, „tööülesanded jäävad ripakile“, „armastajad on hajevil ja ajavad mingit oma asja, mis on väga häiriv“…. Teised aga jäävad neutraalseks ja tolerantseks: „juhtub ikka – me kõik oleme ju inimesed“, „see läheb mõne aja pärast mööda ja siis muutub ka töösse suhtumine endiseks“.

***

DIRECTORI KLASSIKA

Ajad muutuvad, armastus tööpostil jääb ikka teemaks

Kolme kogenud juhi kümne aasta tagused arvamused on aktuaalsed ka täna

Palusime kümme aastat tagasi, 2002. aastal, kolmel toonasel juhil – Andres Koernil Põltsamaa Felixist, Epp Kiviaial Statoilist ja Oliver Kruudal Kalevist kommenteerida üht juhtimisülesannet, kus suhe tekkis mitte lihtsalt kolleegide vahel, vaid just ülemuse ja alluva vahel. Nimelt kolm head sõpra, kes suhtlesid ka perekonniti, asutasid ühiselt firma. Kõik läks hästi seni, kuni ühel sõpradest – Tarmol – tekkis armusuhe ühe noore naiskolleegiga. Aga nagu ikka kipub juhtuma, asi tuli firmas avalikuks. Tekkis paras probleemide sasipundar.

Andres Koern: tundeid keelata ei saa

Tundeid ju loomulikult keelata ei saa. Samuti ei saa keelata seda, kui keegi leiab töökohast elukaaslase – suurema osa ajast veedab ju inimene tööl.Teisalt – kui tegemist on sellise olukorraga, nagu siin kirjeldatud – siis on see mulle vastuvõtmatu.

Kui suhe tekib selliste inimeste vahel, kes igapäevases töös tihedalt kokku puutuvad (töötavad kas samas osakonnas või on üks teise alluv), siis ma ei ole kunagi kogenud, et see asi oleks hästi lõppenud. Nii ettevõtte kui ka nende isikute endi jaoks. Töine vahekord ja isiklik elu segavad teineteist, rollid lähevad alati segamini. Ja kõik need stseenid ja frustratsioonid – need segavad väga raskelt tööd! Sest alati tekib küsimus, millele sa rõhu asetad ja kellele oma lojaalsust üles näitad.

Kui tekib vajadus teiste inimeste kohta otsust langetada – kaasa arvatud teise poole kohta, kes on selles supis sees –, siis ei ole otsused enam objektiivsed. See tekitab jällegi paksu verd teistes – isegi kui see ei ole tõsi, arvatakse ikkagi, et väljavalitu saab teistest enam poolehoidu või privileege. Ja kuigi mõlemad asjaosalised seda eitavad, siis ma arvan, et neid privileege, mida ülejäänud ei saa või saavad vähem, tõepoolest ka jagatakse. Näiteks tööaja, -telefoni või -auto kasutamine. Need on vahel väikesed asjad, aga toovad tavaliselt kaasa suuri muresid.

Samas ütleb minu kogemus, et abielupaar toimib ettevõttes tihtipeale väga hästi, kui abikaasad ei tööta ühes ja samas osakonnas või kui üks ei ole teise otsene alluv.

Oliver Kruuda: taunin, kui juht hakkab töökohal suhteid looma

Taunin kardinaalselt seda, kui juht mõne alluvaga töökohal suhteid hakkab looma. Sest juhi kogu tähelepanu peab minema firma arendamisele, mitte millelegi muule. Minu arust on see tõotus, mis antakse altari ees – kogu eluks kokku jääda – mõneti sarnane tõotusega, mida annab juhatuse esimees ametit vastu võttes. Ja kui siis mees hakkab n-ö kahe pere vahet jooksma – see vähendab ka tema kui juhi autoriteeti kõvasti. Näiteid on muidugi Eestist hulgaliselt olemas. Võib-olla olen vanamoeline, võib-olla peavad mehed iga viie aasta tagant suhet värskendama, et endal hea oleks, aga mina sellist tegevust ei hinda.

Samas ei tohi juhist saada töötajate eraelu nõustaja. Mulle tuleb meelde lugu vanast direktorist, kelle juurde tuleb kurtma üks naistöötaja. Elu raske, raha pole, lapsi koolitada ei jõua, mees joob kõik maha, kurdab naine. Sellisest mehest tuleb kohe ära lahutada, annab direktor hüva nõu. Mõeldud, tehtud, naine jättiski mehe maha. Kuid läks mööda kümmekond aastat. Mees oli selleks ajaks joomisest loobunud, leidnud uue naise, teinud karjääri ning saanud ühiskonnas tuntuks. Naine aga pesi endiselt nõusid ning siples suuremas rahapuuduses kui kunagi varem. Ühel päeval ei pidanud ta enam vastu, läks uuesti direktori jutule ning lahvatas kõik südame pealt ära: sina andsid mulle nõu mehest lahutada, sina oled kõigis minu hädades süüdi!

Epp Kiviaed: inimesed peaks ennast pidurdama

Suhete tekkimist töökohal juhtub aeg-ajalt, sest inimesed on inimesed. /…/ Tegelikus elus ei saa öelda, et just naised või just mehed võrgutamises aktiivsemaks pooleks on. Naised teevad seda omamoodi ja mehed omamoodi, initsiatiiv võib tulla mõlemalt poolt. /…/ Oma silmaga olen harva näinud seda, kui ülemus loob mõne alluvaga suhte. Kui ta seda siiski teeb, siis ei ole ta hea juht. Ta peab end pidurdama, sest muidu kaotab ta väga palju autoriteeti. Mõne meeste grupi hulgas võib ta ju näida machona, aga usun, et ka suur osa meestest ei vaata selle peale väga hästi. Hea juht peab aru saama, et oma tunded ja eraelu tuleb vaos hoida – kui tema käitumine mõjutab organisatsiooni “tervist”.

Vaata seda artiklit täies mahus: „Mida armastajapaariga ette võtta?“, Director, juuni 2002.

***

Sakslaste kogemus

Kolleegid omavahel ehk kui asi kisub kontoris seksiks

Seks büroos? Tundub mitte kõige parem mõte, kui sa just ei soovi hävitada oma karjääri või muuta õhkkonda põrguks. Sellest hoolimata on statistika andmeil olnud igal neljandal kontoriinimesel n-ö kontoriafäär.

Seksijuhtumid büroos on jutud, mida heal meelel nii räägitakse kui kuulatakse. Palju enam kui anatoomilised üksikasjad võlub selliste lugude juures pigem mõte millestki keelatust ja räpasest. Üks mehelikumaid fantaasiaid on seks konverentsisaalis, üks levinumaid kontoriseksi sündroome „vaiba põletusjälg“ seljal, põlvedel või küünarnukkidel. Mõnikord peetakse sääraseid seksijutte ka ainult moodsa kontorimaailma folklooriks, millel tegelik tõepõhi puudub. Kuidas iganes, selge on see, et pikantsed lood on hoogsad levima.

Financial Timesi kolumnist Lucy Kellaway, kellelt 2010. aastal pärast põhjalikku uurimustööd ilmus paks romaan „In Office Hours”, võrdleb kontoriseksi narkootikumidega: „Igaüks teab, et see on ohtlik ja ebatervislik, ent siiski on himu proovida vastupandamatult suur. Kui oled üks kord proovinud, on sellest väga raske lahti lasta.“ Amazonist võib näiteks igaüks osta endale Julianne Balmaini kirjutatud spetsiaalse käsiraamatu, kuidas iga tööpäev meeldejäävaks elamuseks teha („Office Kama Sutra: Being a Guide to Delectation & Delight in the Workplace“). Kirjeldatud on mitmeid armumänge, näiteks „Tuhande märkmekleepsu tants“ (striptiistants, mille käigus partneri alasti kehalt tõmmatakse ükshaaval ära märkmekleepse).

London kuuluvat Euroopas office-afääride tippu, iga neljas kolleeg on selle teemaga otseselt kokku puutunud. Mõne teise statistika järgi olla see aga koguni Euroopa keskmine.

Lucy Kellaway juhib tähelepanu järjest kasvavale kodu- ja kontorikeskkonna segunemisele. „Nii nagu töö võetakse õhtuti koju kaasa, tungib ka kodune sfäär järjest rohkem kontorisse. Olgu selleks lõunapausile järgnev mõnus uinak diivanil või pärast jooksutrenni nurka visatud higised spordiriided, isegi pidžaamas inimesed hommikuti kõrgetes klaasbüroodes ei ole enam mingi ime. Niisiis on seks tööl lihtsalt üks ekstreemsemaid koduse sfääri väljundeid,“ arvab Lucy Kellaway ja küsib, mis sunnib ikkagi inimesi sedasi riskima. Vastus on paradoksaalne: just emotsioonivaene kontorikeskkond on kõige soodsam pinnas kõrvalhüpetele. Rutiinne ja igav töökeskkond on nagu kulupõld, kus iga väiksemgi tundesähvatus võib hiiglaslikuks tuleleegiks paisuda.

Ajakirjast „Business Punk“ (2011. aasta jaanuar) refereerinud Ursula Zimmermann.