Bridž ei ole õnnemäng

Kümme aastat Elionis töötanud ja veebruarist TeliaSonera Soome lairiba äriüksust juhtima asunud Valdur Laidi üks hobidest on bridž. Kuigi viimastel aastatel on töö, pere ja tennisemänguharrastus oma osa nõudnud, võlub see intellektuaalne ja analüüsivõimet eeldav kaardimäng teda endiselt. Küsis Gerli Ramler.

Kuidas ja millal bridžini jõudsid?

Esimesed algtõed bridži kohta sain oma vanematelt, kes armastasid oma sõpradega bridži mängida. Põhjalikumalt tutvusin aga kaardimänguga ülikooli esimesel kursusel 1987. aastal, kui tuli veeta kuu aega maakondlikul kartulikoristusel. Päeval korjasime kartulit ning õhtuti proovisime kuuekesi bridžimängu. Kursuse juhendaja oli hea mängija, mina teadsin põhitõdesid ning teised õppisid usinasti kaasa. Mitmele meist jäigi see hobi külge, näiteks üks selline mees oli Sven Sester, kes on tänaseks saanud nii paarismängus kui ka võistkondlikus arvestuses Eesti meistri tiitli ja on Eesti Turniiribridžiliidu president.

Mis selle hobi juures võlub?

Võlub palju asju! Kui mängima hakkasin, oli bridž minu jaoks lihtsalt üks kaardimäng. Alguses ei pruugi see üldse eriti huvitav olla, sest sellest arusaamine võtab aega ja nõuab harjutamist. Tegelikult on mäng aga väga kaasahaarav, eeldades loogilist ja süsteemset mõtlemist ning kõva analüüsivõimet. Oluline on ka paarilise tunnetus, inimese psühholoogia tundmine ja meeskonnatöö. Üksinda ei tee bridžimängus midagi. Ja veel: õnnega ei tee siin mängus midagi – võidab see paar, kes samade kaartidega parema tulemuse saab.

Kui populaarne on bridž?

Inimeste aeg maksab aasta-aastalt järjest rohkem ning ajamahukate hobide jaoks on keeruline oma päevakavas kohta leida. Arvan, et ka malet mängiti paarkümmend aastat tagasi palju rohkem kui täna – lihtsalt internet, uued võimalused, televisioon, tahvelarvutid jne võtavad oma osa. Samas on bridžihobi kasvanud päris palju noorte seas. Üheks plussiks on kindlasti bridži kättesaadavus – seda saab mängida nii laua taga kui internetis. Siiski, minu jaoks ei ole bridž arvutimäng – mängu iseloom muutub seal ning petmised on lihtsamad tulema, sest internetis mängides on turniiri ajal võimalik näiteks telefoni teel paarilisele oma kaarte ette öelda.

Kas bridži peab ka treenima nagu pillimängu või tennist?

Kui ei mängi, siis paremaks ei muutu. Muidugi arendab pidev mäng inimest intellektuaalselt. Nende jaoks, kes mängida veel ei oska, võib see aga arusaamatu pusimisena mõjuda.

Millisele inimese bridžihobi sobib?

Inimesele, kellele meeldib mõelda ja analüüsida ning kellel on loogiline mõtlemine. Ja aega peab olema. Aga eks iga asja jaoks, mis meeldib, leiab ka aega. Varem ei kujutanud ma ette, et tennist võiks mängida kolm tundi järjest, nüüd ma naudin seda. Bridž on huvitav, kui mängida samal tasemel inimestega ja saada aru mängu nüanssidest.

Kui palju praegu bridžihobile aega kulub?

Tegelikult ei ole ma viimased 10 aastat enam aktiivselt turniiribridži mänginud. Turniirideks ja aktiivseks mängimiseks napib aega. Iga turniir kestab umbes neli tundi ja suurema puhul kulub selleks terve laupäev ja pool pühapäevast. Loen siiski regulaarselt bridžiajakirju. Tahaksin muidugi rohkem mängida, aga töö, pere ja tennis võtavad hetkel kogu aja ära. Vahel mängin netis ja vahel sõpradega.

Kas bridžihobi ka midagi tööalaselt juurde annab?

Ikka. See arendab analüütilist mõtlemist, keerulises olukorras kiirete otsuste tegemist ning samade mustrite kiiret äratundmist ja reageerimist. Bridž tõstab kindlasti vaimset võimekust.