Eestlaste unikaalne Lumeingli vann ühendab lõõgastumise ja taastusravi

Noored tegusad Eesti inimesed said hakkama leiutisega, mis peaks huvi pakkuma kogu maailmale. Tegemist on inseneride, arstide ja füsioterapeutide koostöös välja töötatud unikaalse energiasäästliku vanniga, mis viib taastusravi uuele tasemele. Kirjutas Inseneeria kaasautor Gerli Ramler.

Start-up-firma Waterlight esialgne idee oli pakkuda mugav veetreeninguvõimalus inimestele, kellele ei meeldi end väga liigutada ega grupitreeningutes kaasa karata. Idee arenedes jõuti tõdemuseni, et lumeingli liigutusi võimaldav vann on tõeline tervisekapsel, millest saab aktiivse lõõgastumise kõrval tugev alternatiiv vesivõimlemisele ja taastusravile, olles terapeutide hinnangul eriti kasulik õla-, selja- ja puusaliigeste raviks.

„Täna võib öelda, et Swimitationi füüsiline toode on valmis, kuid meeskonnal seisab veel ees palju arendustööd füsioteraapiliste, jooga ja Pilatese harjutuste koostamisel, filmimisel ning kavandamisel. Tootele kavatsetakse teha video-arvutiprogramm, milles saab erinevaid harjutusi kombineerida, et läheneda igale inimesele individuaalselt vastavalt tema võimetele, soovidele ja vajadustele. Fundwise.me ühisinvesteerimise platvormiga õnnestus firmal koguda oma tegevusteks 34 600 eurot. Et müüki ja edasimüüjate otsimist välisriikides korralikult käima lükata, on investeeringuvajadus aga suurem ning seega tegeletakse ka strateegilise investori otsimisega,“ ütles üks autoritest, Heidi Rajamäe-Parik.

Erilise kaheksakujulise vanni keskele on integreeritud sadulalaadne iste, mis hoiab keha harjutuste ajal paigal. Läbimõeldud disain järgib keha kontuure ning asetab kasutaja harjutuste ajaks ergonoomilisse asendisse. „Meie vanni kõige olulisem erinevus ongi toetuspunktis – teistes hüdroteraapiavannides on keha toestatud kaelast, võimlema peab istudes või kusagilt kinni hoides. Liigutamisel nihkub keha aga paigast ning seetõttu peab harjutusi tegema aeglaselt. Samuti peab tähelepanu pöörama keha paigalolekule ja sellele, et inimene end millegi vastu ära ei löö. Nii tekivad lihaspinged ja võimlemine on ebamugav. Swimitation vannis on aga kehatüvi toestatud,“ selgitab Rajamäe-Parik.

„Kuna veel on nn ülestõukejõud ja kehal pole vees raskust, tundub, et vesivannis ei saagi kinnihoidmata paigal püsida. Meie aga viisime veetaseme vannis väga madalaks – nii, et keha raskusjõud ületaks veidikene vee nn ülestõukejõu. Lisasime spetsiaalsete ergonoomiliste kurvidega sadulalaadse istme. Nii saab keha paigal püsida, olles samal ajal vaba liigutamiseks,“ rääkis Rajamäe-Parik. Ta lisas, et jõudu peab vees treenimiseks kasutama enam-vähem ühepalju nii basseinis, ookeanis kui ka vannis – sest veetakistus on ühesugune.

Vesi teeb keha nii-öelda kaalutuks. Kuna keha ei pea võitlema raskusjõuga, on liigutusi lihtsam teha. Samas avaldab vesi liigutamisel vastupanu, sest veetakistus on õhutakistusest 10 korda suurem. Nii saadakse tööle just need lihased, mida treenida soovitakse ning treening on väga efektiivne.

Kavalad nipid veekulu vähendamiseks

Vanni väljatöötamine toimus koostöös füsioterapeutide, disainerite (TenTwelve OÜ), tehaste (Aquator OÜ, Koriks OÜ) ja inseneridega. Vee ökonoomne kasutamine saavutati mitme võttega. Esiteks mõõdeti inimese siruulatusi ning loodi optimaalseim 8-kujuline äärekuju. Vanni põhi on väikese kaldega. Jalgade juures on põhi madalam ning käte piirkonnas kõrgem, sest inimese pea on hingamiseks niikuinii veidi kõrgemal ja käte treenimine sügavale ei ulatu. Füsioterapeudi juhendamisel loodi sinna spetsiaalne nõgusus küünarnukkide tarbeks. Igal pool kasutati maksimaalseid nurgaraadiusi, mis lisaks veekulu kokkuhoiule teenivad korduvkasutusega vee puhul hügieeni eesmärki. Nimelt on seisva vee, kus bakterid kasvama võivad minna, teke välistatud ning lisaks on puhastamine kerge ja efektiivne. Vannis asuvale istmele ei leitud sobivat kinnitusviisi ja nii integreeriti see vanniga, mis on kasutajasõbralikum puhastamise mõttes ning hoiab omakorda kokku ka veekulu, sest istmealust ruumi pole vaja veega täita. Ka seljatoe all olev ruum täideti nii kõrgelt kui võimalik. Kuigi need nüansid ei tundu esmapilgul olulised, saadi just selliste võtetega veekulu ca 1/3 esialgsest väiksemaks.

Omaette keerukas ülesanne oli vannile sobiva tehnilise varustuse leidmine, kuid enne tuli tundma õppida sihtgruppide vajadusi. Näiteks selgus, et reumaatikutele on oluline sooja vee teraapia ja seetõttu valiti vannivarustuse hulka ka temperatuuri reguleerimise võimalus spetsiaalse 6 kW hiiteriga (heater), mis võimaldab kiiremat temperatuuri tõstmist. Nii saab teraapiaasutus kiirelt, vastavalt klientide vajadustele, temperatuuri reguleerida. Swimitation vannis on võimalik muuta veetemperatuur 30 kraadilt 36 kraadini 45 minutiga.

Tugev kui jaht

Pärast disaini valmimist leiti koostöös tehaste ja inseneridega sellele sobiv tootmisviis. Valik tuli teha kahe meetodi – vaakum-akrüül või klaaskiud-plastik meetod – vahel. Vaakum-akrüül meetodi puhul soojendatakse akrüülileht ning see lastakse vormile. Sellise meetodiga tehakse ka tavavanne.

Klaaskiud-plastik meetod kujutab endast vedela plastiku käsitsi vormile kandmist ning tulemusena on plastiku pealmine kiht (nn geel-kiht) poorivaba ja monoliitsem. Kui plastiku pealmine osa on n-ö eralduda võiv leht-kiht (nagu see vaakum-akrüül meetodi puhul on), võib selle murenemisel vesi tungida kihi alla ja põhjustada bakterite kasvu. Kuna vann on mõeldud kasutamiseks avalikes kohtades, peab see olema bakterivaba ja seega langes valik klaaskiud-plastik tehnoloogia kasuks. Kahest elemendist koosnev suur vann on nii vastupidavam ka ühenduskohas, sest pole karta kihtide murenemist pingete tõttu.

Innovaatiline vann valmis sama tehnoloogiaga, mida kasutatakse jahtide tegemisel. Vann on vastupidav, hügieeniline ning ka külmumiskindel, mis võimaldab seda paigutada ükskõik millisesse kliimasse – aeda, talveaeda või verandale. Vanni välisseina disain otsustati pärast tootmisviisi valikut. Kõige kvaliteetsemaks lahenduseks osutus Rajamäe-Pariku sõnul välisseina ühendatus kogu vanniga. „Tootjale kujutab see omaette väljakutset, sest sügavast vormist on sellise kujuga vanni raske välja saada. Seetõttu jälgiti hoolega iga kaldenurka ning suurema elemendi puhul kasutab tootja ka väljapuhumist,“ selgitab ta. Vanni seadmed (hiiter, filter, pump) otsustati vannist eraldada, sest Swimitationi puhul on lõõgastumise saavutamiseks oluline vaikus. Kuna vannile saab liita erinevaid seadmeid, polnud seadmete tõttu vanni kuju muutmine ka otstarbekas. Vanni külge integreeritud seadmekapi puhul oleks kannatanud ka visuaalne disain.

Tavabasseinist üle kolme korra energiasõbralikum

2014. aasta sügisel teostas Tallinna Tehnikaülikooli Keskkonnatehnika Instituudi teadur Kristjan Piirimäe Swimitation vannile kasutusfaasi energiatarbe uuringu, mis on osa vanni ökoloogilisest profiilist. Arvesse võeti vee tootmiseks, kütmiseks, filtreerimiseks, tsirkuleerimiseks, desinfitseerimiseks, aereerimiseks ja lõppkäitluseks minev energiakulu, samuti siseruumide kütmine, ventileerimine ja valgustamine. Võrdluseks valiti ligilähedaselt samaväärset hüve pakkuv vesiaeroobika seanss suures ujumisbasseinis. Uuringu tulemused näitasid, et Swimitation harjutussessioon tekitab 7 kWh globaalseid energiavoogusid ühe külastuse kohta. Samas kasutatakse ujulas vesiaeroobikat läbi viies keskmiselt 25,2 kWh primaarenergiat külastuse kohta. Nii on Swimitation vanni primaarenergia tarbimine üle kolme korra väiksem kui tavapärases ujumisbasseinis.