Gaasijaamast elektrijaamaks ja kultuurikeskuseks

Tallinnas Kalarannas seisavad Põhja puiestee ja mere vahel mitmed vanad hooned, mis kuulunud omaaegsele linna gaasi- ja elektrijaamale. Tänapäeval on need aga kasutuses kultuuri- ja teadusasutustena. Kirjutab Jaak Juske.

Kalaranda rajati 19. sajandi alguses üks Tallinna vanematest supelasutustest. Sama sajandi teises pooles projekteeris kubermanguarhitekt Rudolf Otto von Knüpffer supelranna naabrusesse linna gaasivabriku hooned, kus asuti tootma tehisgaasi Inglise kivisöest.

Inglismaalt tellitud gaasitorude paigaldusega tänavavalgustuse jaoks alustati Tallinnas 2. oktoobril 1865.  Sama aasta 5. detsembril hakati linnatänavaid valgustama gaasilaternatega, 17. detsembril avati aga Raekoja platsil esimene gaasilatern. Tallinna tänavate valgustuseks kasutati kokku 220 gaasilaternat, viimased gaasilaternad valgustasid Tallinna tänavaid veel 1951. aastal.

Gaasijaamast varustati torustiku kaudu gaasiga ka Balti puuvillavabrikut, Lutheri vineerivabrikut ning Kadrioru lossi ja parki.

Tekib vajadus elektrijaama järele

Tallinn oli 20. sajandi alguseks arenenud tööstusrevolutsiooni tulemusena nii kaugele, et tekkis tungiv vajadus ehitada elektrijaam, mis suudaks kasvavat elektritarbimist rahuldada.

Tallinna linnavalitsus otsustas 1909. aasta algul ehitada linna kulul uue elektrijaama. Jaama asukohaks valiti maa-ala, mis asus gaasivabriku kõrval. Sadama ja mere lähedus soodustas kütusena ettenähtud Inglise kivisöe juurdevedu. Suurejooneliselt alanud elektrijaama projekt jäi aga vajaliku rahastuse puudumisel paariks aastaks seisma, kuni 1911. aastal sõlmiti leping aktsiaseltsiga Volta. Uue elektrijaama ja -võrgu ehitustööd algasid mais 1912 ja lõppesid sama aasta detsembris.

Elektrijaama hoone ehitati arhitekt Hans Schmidti projekti järgi. Esialgse projekti kohaselt rajati 26 trafoalajaama ühes 3 kV kõrgepinge- ja 220 V madalpinge-kaablivõrguga. Jõumasinateks valiti kolm AS Volta kodumaist Laval-tüüpi 250-hobujõulist (184 kW) auruturbiini, mis ühendati 166 kW vahelduvvoolugeneraatoritega.

Katlamajja paigaldati kaks kivisöel töötavat Steinmülleri aurukatelt auruparameetritega 12,5 atm rõhu ja auru ülekuumendamise peale kuni 325 kraadi. Turbogeneraatorite võimsuseks oli 3000 ringjooksu minutis, mis annavad kolmefaasilist voolu 3150-voldise pinevusega. Samal ajal ehitati linnas kaabliliine ja trafoalajaamu, et elektrivool tarbijateni toimetada.

Kuni 1918. aastani toodeti elektrit kivisöest, seejärel turbast ning puidust. Hiljem pikalt põlevkivist, kusjuures tuhk veeti sinnasamasse merre täiteks.

Esialgne jaam ei jõudnud linna üha kasvavat elektrivajadust õige pea enam rahuldada ja nii asuti kohe kavandama selle laiendamist. Alanud ilmasõja tõttu jäi asi aga toppama. Samas jõuti kahe maailmasõja vahel laiendada elektrijaama hoonestikku koguni neljal korral.

Taganev punaarmee õhkis mitmed elektrijaama hooned augustis 1941. Saksa ajal asuti jaama taastama.

Jaama taastamis- ja laiendustööd jätkusid pärast sõda nõukogude ajal. Esmalt allutati elektrijaam trustile Eesti NSV Elekter ja jaama nimeks sai Tallinna Elektrijaam. 10. juulil 1945 allutati see Eesti Energiale ja elektrijaam koos võrkudega sai nimeks Tallinna energiarajoon. Tallinna elektrijaam jäi Eesti Energia alluvusse oma eksisteerimisaja lõpuni. Küll aga toimus veel mitu nimemuutust: 1950. aastal – Riiklik Rajooni Elektrijaam nr 4, 1957. aastal – Tallinna Soojus- ja Elektrijaam ning 1967. aastal Soojus- ja Elektrijaam Tallinn.

Jaama funktsioon muutub

Muutusi oli ka jaama funktsioonides – Eesti Energia teistele ettevõtetele anti ära elektrimüük ja elektrivõrgud. Tallinna elektrijaama osatähtsus hakkas 1950. aastatel pärast põlevkivielektrijaamade käivitamist Kohtla-Järvel ja Ahtmes elektritootmisel vähenema ja nii alustati jaama ümberseadmestamist soojusenergia väljastamiseks.

Ajutiselt väljastati elektrijaamast soojust auru näol lähedalolevatele ettevõtetele juba 1954. aastast. Kuid kaugkütte tarvis oli vaja välja ehitada boilerseade koos torustike ja pumpadega ning soojustrass linna. Esimene kaugkütte tarbija lülitati soojusvõrku aastal 1959 ja sellest peale hakkas elektritoodang pidevalt vähenema. Kaugkütte tarvis paigaldati 1963. aastal üks ja 1967. aastal teine veesoojenduskatel masuudiküttel. Masuuti hakati kasutama ka aurukateldel ja põlevkivi põletamine lõpetati 1965. aastal.

Tallinna elektrijaamas lõpetati 2. veebruaril 1979 elektrijaamas elektrienergia tootmine ja jäi ainult soojusetootmine. Katlad töötasid 1990. aastateni.

Tänase kultuurikatla paekiviseintega hoone oli elektrijaama omaaegne katlamaja, mis valmis esmakordselt 1934. aastal. Kultuurikatla katelde saalis olevad hiidkatlad nr 6 ja nr 7 ehitati aastatel 1948 ja 1949. Katlad olid projekteeritud ning valmistatud Eestis ning kohandatud kohaliku põlevkivi kasutamiseks.

Kultuurikatla territooriumil asuv telliskorsten sai aga valmis 1948. aastal, olles toona oma 102,5 meetriga Baltimaade kõrgeim. Korstna ehituseks kasutati korstnatelliseid kokku 800 000 ning tavalisi telliseid 100 000 tükki.

Endise elektrijaama esimene tõsisem kokkupuude kunstiga toimus 1977. aastal, kui Andrei Tarkovski filmis kompleksis oma kultusfilmi „Stalker”. Kultuurikatla väravas filmiti Stalkeri tsooni sisenemise episood. Seoses filmivõtetega maaliti elektrijaama korstnale tähekombinatsioon UN.

Tallinna gaasivabriku hoonestusest on säilinud gaasijaama peahoone Põhja puiestee ääres ning kaks paekivist kaheksanurkset gaasimahutit. Endise elektrijaama hoonetes asub aga täna energia avastuskeskus ja kultuurikatel. Samuti kultuuriaed Pada ja Kaasaegse Kunsti Muuseum. Vana tööstuskvartal on leidnud endale uue elu.

Artikli koostamisel on kasutatud Tallinna entsüklopeedia ja Kultuurikatla kodulehe andmeid.