Iseõppimine. Mis ja kuidas?

Iseõppimine on olnud päris keeruline. Just on olnud, sest viimaste aastakümnetega on see muutunud palju lihtsamaks. Tänu sellele valib üha enam inimesi just selle tee oma teadmiste täiendamiseks. Lähemalt kirjutab SpeakSmarti koolitaja Margo Loor.

Autodidakte ehk iseõppijaid on olnud alati. Nad on oma teadmised ja harituse saanud põhiliselt ilma (üli)kooli ja kindla õpetaja abita. Üksikud neist on maailmakuulsad (E. Hemingway, H. Hesse, H. Ford, S. Jobs) ja rohkem on neid muidugi tavainimeste hulgas, aga väga palju pole neid kunagi olnud. Enamik inimesi on valinud ikka juhendatud õppimise tee kellegi targema ja kogenuma käe all.

Möödunud aegadel oli iseõppija allikaks peamiselt raamat. Stendahli romaanis „Punane ja must” õppis peategelane Julien pähe ladinakeelse piibli, kuid teadis samas väga vähe muust maailmast, kuna 19. sajandi alguse Prantsusmaal polnud tal tisleri pojana juurdepääsu teistele raamatutele. Teadmiste levikut hoiti kunstlikult kinni gildide, meistrite, sotsiaalsete klasside ja teiste süsteemidega. Sa võisid ju tahta apteekriks õppida, aga kui sa polnud sobilikust perest ja vastava varalise taustaga, siis keegi lihtsalt ei õpetanud sind. 1956. aastal tahtis noor Bruce Lee, hilisem kuulus näitleja ja võitluskunstide meister, minna õppima Hiina võitluskunsti Wing Chun. Teda ei võetud vastu, sest üks ta vanavanematest oli sakslane ja välismaalastele oli sealsete võitluskunstide õpetamine keelatud.

Iseõppimiseks pole olnud paremat aega kui praegu.

Piiramatu juurdepääs kogu inimkonna teadmistele hakkas kuju võtma 1993. aastast, kui veeb muutus avalikkusele kättesaadavaks. Mõistagi oli (ja on) ka see piiratud tehnoloogia ning ühendusega, aga 28 aastat hiljem on siiski poolel inimkonnast võimalik kasutada inimliku teadmise digiteeritud korpust. Ühtlasi on vanade allikate digiteerimise kaudu ka see korpus ise kiiresti kasvanud.

Viimane suur tõuge tuli e-õppimise arenguga selle sajandi esimesel kümnendil. Kui maailmakuulus Massachusettsi tehnikaülikool ehk MIT teatas 2001. aastal, et nad teevad iseõppimise jaoks tasuta ja avalikult internetis kättesaadavaks kõik oma õppematerjalid, raputas see uudis maailma. 2021. aastal on juba keeruline ette kujutada arenenud riigi ülikooli, kes ei paku e-keskkonnas tasuta õppematerjale.

Iseõppimiseks pole niisiis olnud meie tsivilisatsiooni ajaloos paremat aega kui siin ja praegu. Kui tänane täiskasvanu või tema lapsed kasutavad digimaailma ainult meelelahutuse tarbimiseks või teiste inimestega vestlemiseks, siis pole näpuga näidata küll mitte kellegi teise peale. Maailma nutikaimate inimeste teadmised ja lõputul hulgal tasuta õppematerjali samal ekraanil kahe kliki kaugusel.

Mismoodi iseõppimine käib?

Esmalt tuleb märkida, et igasugune õppimine on ise õppimine, sest ega keegi meie ajusse infot toppida ei saa. Sa võid lugeda parimaid raamatuid või minna maailma parimate õppejõudude juurde, aga kui sa kangekaelselt üritad mitte õppida, siis tuled ära täpselt sama targalt, kui läksid. Tänapäevane alusteadmine täiskasvanu teadliku õppimise kohta on see, et kedagi ei saa õpetada. Saab luua keskkonna (kognitiivse ja ka füüsilise), kus motiveeritud täiskasvanul on endal võimalik õppida. Õpikeskkonda saab lasta luua kellelgi teisel (juhendatud õppimine) või luua selle endale ise (iseõppimine). Nende kahe vahele jääb osaline iseõppimine, näiteks e-kursused, kus materjali valik ja õpirada on valmis tehtud, aga aja ja tempo valid ise.

Meie õppimisviisi eelistused on erinevad: mõnele meeldib teha trenni treeneri juhendamisel, teisele üksinda metsas joosta või jõusaalis rassida. Õppimisega on samamoodi. Kumba siis eelistada, kas iseõppimist või juhendatud õppimist?

Õpetaja ja koolitaja teevad alati palju eeltööd – võtavad teadmisi usaldusväärsetest allikatest, kohandavad teadmised õppija tasemele, süstematiseerivad-struktureerivad neid ning mõtlevad läbi, milliste meetodite ning võtetega on sobivaim neid omandada või oskusi harjutada. Juhendatud õppimise juurde käib alati arengu jälgimine ja tagasiside andmine. Samas on oluline arvestada, et enamasti on õpetaja ja koolitaja ehitanud ühe õppimise teekonna, mis lähtub teatud eeldustest, võib-olla ka mõnest kindlast koolkonnast. Seetõttu on juhendatud õppimine piiratum, eriti kui õpitakse grupis, kus tuleb arvestada madalaimat ühisnimetajat. Ja juhendatud õppimine on enamasti rahaliselt kallim.

Valiku teeb mõistagi iga õppija ise, kuid see ei peaks olema kas üks või teine, vaid otsus, kui palju kasutada iseõppimist ja palju juhendatud õppimist. Ma jagan näiteks koolituste lõpus alati iseõppimise viiteid ning küsin osalejatelt kolm kuud hiljem, kuidas nad on oma oskusi pärast koolitust edasi arendanud.

Kui valid iseõppimise tee, tasub teiste õppijate kogemusest üht-teist kõrva taha panna, et õpiteekond oleks edukam.

Coursera ühe populaarseima, maailma ajaloo kohta käiva kursuse lõpetas ühe uuringu järgi ligi 100 000 registreerunust vaid 0,8%.

Huvi ja motivatsioon

Iseõppimise keerukaim osa on järjekindlus ja püsivus. Columbia ülikooli 2018. aasta uuring (F. Hollands, A. Kazi) näitas, et e-kursustel jõuab alustajatest lõpetamiseni keskmiselt 18%. Teised uuringud (nt MIT 2019) on näidanud veel madalamat lõpetamise protsenti. Coursera ühe populaarseima, maailma ajaloo kohta käiva kursuse lõpetas ühe uuringu järgi ligi 100 000 registreerunust vaid 0,8%.

Mõnda lihtsat oskust saab õppida ühe YouTube’i video abil, kuid keerukamate oskuste või teadmiste omandamiseks on vaja püsivust ning sellest jääb paljudel vajaka. Seetõttu pannakse ennast kirja gruppidesse ja haridusasutustesse, et tekitada teatav väline sund, sotsiaalne surve õpikaaslaste ja õppejõudude ees auga alustatud teekond lõpuni käia. Üksinda oma arvuti taga olles ei näe ju keegi, kui õpiteekond katkeb. Loomulikult saab ka iseõppimisel välist motivatsiooni tekitada – uus keel saab kõige paremini selgeks siis, kui on ette teada, et mõne kuu pärast tuleb võõras keelekeskkonnas hakkama saada. Veel üks võimalus on mänguelementide kasutamine, nagu teeb näiteks keeleõppeäpp Duolingo. Samuti on kasuks see, kui leiad mõned sõbrad või kolleegid, kellega koos õppida. Üksteist tagant utsitada ja järje peal hoida on kergem, kui sama asja iseendaga teha. Parim õpimotivatsiooni allikas on siiski huvi. Tagumise pingi poisid õpivad innukalt füüsikat, kui saavad aru, et need valemid aitavad neil parema wakeboard’i rambi ehitada. Asju, mis meie huviga ei seondu, on ajul palju raskem teadlikult õppida.

Sobiva ja usaldusväärse allika leidmine

Võib lugeda (e-)raamatuid, vaadata videoid YouTube’ist, kasutada õpiäppe, läbida Coursera, Skillshare, EdX, Khan Academy jt e-kursuseid (mis on osaliselt juhendatud õppimine), kuulata podcast’e loengutega. Avaliku kõnelemise õpetamisel olen loonud iseseisvale õppijale videokoolitusi, YouTube’i õpiampse ja kõige värskema vormina tulid novembris välja kaasused, mida saab üksi või koos meeskonnaga lahendada ning hiljem võrrelda tulemust minu pakutud lahendusega.

Mis puudutab allika usaldusväärsust, siis on õppima asudes keeruline vahet teha, millise materjali on loonud asjatundja ja millise keegi, kes tahab lihtsalt oma materjaliga klikkide kaudu reklaamiraha teenida. Kui asud jaapani keelt õppima, siis sa ei tea, kas Play Store’ist laetud äpp õpetab sulle seda nii, et mõni jaapanlane sinust hiljem ka aru saab.

Iseõppijana on oluline teada, et usaldusväärse, enda õpistiilile sobiva materjali leidmine võtab aega.

Usaldusväärsust saab hinnata mitmel moel. Esiteks saab lugeda valdkonna kohta koostatud ülevaateid. E-õppimises on kujunenud üheks juhtivaks katusallikaks elearningindustry.com, kes koostab selliseid ülevaateid. Teiseks võib lugeda teiste hinnangud ja kommentaare ning kolmas ja ehk levinuim meetod on kanda offline-maailma usaldus üle online-maailma. Mõne organisatsiooniga ei pea isegi olema otseselt kokku puutunud, et toetuda nende mainele. Harvardi ülikooli õppematerjalide usaldusväärsuses pole ilmselt mõtet kahelda.

Materjali valiku ja koostamise töö teeb juhendatud õppimise puhul ära õpetaja või koolitaja. Iseõppijal on vaja seda endal teha. Ka siin eksitakse palju, näiteks asutakse Facebook Live’i kaudu õppima igaühelt, kes oskab enesekindla häälega rääkida. Iseõppijana on oluline teada, et usaldusväärse, enda õpistiilile sobiva materjali leidmine võtab aega. Juhendatud õppimise puhul tehakse see sinu eest ära – astud kokandusklassi ja hakkad õppima. Iseõppija päris nii ei saa, et ühel hetkel tuleb mõte õppida sushit tegema ja järgmisel hetkel juba voogab kvaliteetne materjal sulle sobival kujul kätte.

Alateadlik õppimine

Teadlik õppimine on sihipärane kognitiivne protsess, mida inimene oma tahtega juhib. Ta võtab näiteks ette nimekirja sõnu uues keeles ja õpib need selgeks. Lisaks sellele märkab ja jäljendab meie aju eeskuju, teeb järeldusi oma kogemustest ning kasutab teisi alateadlikke õppimise mehhanisme. Alateadlik õppimine tähendab, et õppija ise ei märka oma käitumise muutust, kuigi objektiivselt vaadeldes on see muutunud. Alateadlikus õppimises ei ole midagi uut, vastupidi, tegemist on palju vanema ja loomulikuma õppimisviisiga. Paljud lapsepõlves õpitud oskused on just alateadlikult omandatud, näiteks emakeel.

See on tuttav olukord, et kui esmalt vaadata mingi spordiala vilunud tegija (nt oma treeneri) sooritust, siis teed ise ka pärast parema tulemuse ja seda ka juhul, kui eeskuju oma tegevust ühegi sõnaga ei kommenteeri. Siin toimib meie ürgne kopeerimisinstinkt ehk monkey see, monkey do. Sama instinkti saab kasutada ka iseõppija. Avalikku kõnelemist õppides tasub lugeda raamatut, kuulata videoloengut või lahendada kaasuseid, aga samal ajal on kasulik vaadata YouTube’ist ka suurepäraseid kõnelejaid. Meie aju märkab rohkem ja kopeerib alateadlikult miimikat, parakeelt ja muud, millest meie teadvusel aimugi pole.

Iseõppimine on tulnud, et jääda. Ühelt poolt on õpetamine endiselt kunst ja hea õpetaja või koolitaja viib tulemuseni kiiremini ning kergemini. Teiselt poolt saame ise õppides valida koha, aja, vormi ja mahu ning oleme vabamad oma intellektuaalsetel avastusretkedel. Parima tulemuse saavutamiseks on kasulik iseõppimist ja juhendatud õppimist nutikalt kombineerida. Mida sa järgmisena õppima hakkad?