Laste ja noorte hea haridus on investeering Eesti jätkusuutlikkusse

„Tänaste noorte üks suuremaid väljakutseid on õige elukutse valik – investeering tulevikku! Mitte kunagi varem pole noortel olnud nii palju valikuid, samas oleme otsustamise neile raskeks teinud: täiskasvanutena arvame teadvat, mida tulevik toob. Kas oskame täna hinnata palju räägitud Tööstuse 4.0 olemust ja mõju töötajaskonnale?“ küsib Eesti Inseneride Liidu juhatuse liige, trükitööstuse tehnoloogia insener Enn Kerner.

Äsja lõppenud WorldSkills* oli tõestuseks, et õige ameti valik on tublile ametimehele investeering tulevikku, nagu on seda näiteks investeering väärtpaberitesse, aktsiatesse, kinnisvarasse, kuid selle erinevusega, et see investeering on 100-protsendiliselt tema enda kontrolli all.

Väga suur osa tööstuses ja ettevõtluses olevatest ametitest on sellised, kus tulevad mängu noore isikuomadused ja loomingulisus.

Eesti tänavusel WorldSkillsil esindatud viiest erialast neli oli seotud käeliste oskustega. Lisaks veel mehhatroonika meeskond, millest 50 protsenti on IT ja programmeerimine ning ülejäänud 50 protsenti tootmisprotsessi koostamine.

Samas ei koosne maailm ainult enimpropageeritud IT-st ja mängudest. Selleks, et infotehnoloogia ja mängutööstus saaks midagi luua, on vaja tervet armeed insenere ja tootmistöölisi, kes teavad ja oskavad midagi oma kätega teha, kasutades kaasaegseid automatiseeritud tootmisvahendeid.

Mida tugevamad on Eestis erinevate ametimeeste oskused ja kompetentsid, seda tugevam on meie tööstus ja ettevõtlus laiemas mõttes.

Varasematelt võistlustelt naasnud noorte aadressil oleme Innovest kuulnud kriitikat, et miks pole kaasa toodud võite. Võistlusel osalevatele erialadele ei saa panna liigset koormust eeldusega, et tuleb võita. Kahjuks oleme unustanud ühe põhitõe, et võita saavad ainult vähesed ning võidust olulisem on tihti osavõtt.

Järjepidev osavõtt võistlustest ongi õppimine – nii võistlejale kui ka nende juhendajatele inseneridele. Rahvusvaheline konkurents näitab, milline on maailmas noorte ametimeeste tipptase ja kus oleme meie. Milliseid teadmisi koju tagasi tuua, ja seda ikka selleks, et muuta koduriiki paremaks.

Kurb on tõdeda, et noorte ametiõppe korralduses riigitasemel on palju arusaamatut. Kuigi on ostetud seadmeid ja paigutatud palju raha betooni, on see pigem hägustanud haridusministeeriumi ametnike arusaama sellest, milline on tegelik õpikoormus ametikoolides.

Eriti lühinägelik on eristada/jagada gümnaasiumi ja ametikoolidesse pääsevaid õpilasi keskmise hinde alusel, andmata endale aru, millise koormuse paneme noortele, kes suunduvad kutseharidusse õppima. Õpilane, kellele päevakooli mammutklassis õppimine pole soovitav (tema keskmine hinne jääb alla 3,7), satub olukorda, kus noore inimese koormust suurendatakse kaks korda, sest samal ajal on vaja omandada gümnaasiumiharidus ning elukutse. Mis kasu on Eesti tööstusele nõrgast ametimehest? Kutsehariduses riiklikult optimeeritud reaalainete vähesuse tõttu suudavad ainult üksikud kutseõppe lõpetajad minna kõrgkooli inseneeria eriala õppima.

Selliseid otsuseid saavadki kabinettide vaikuses vastu võtta ametnikud, kes ei ole ise päevagi õppinud kutseõppeasutuses.

Kui 1980. aastatel käis meil suur võitlus koolide ja klassikollektiivide vähendamise üle, siis nüüd, oma Eesti Vabariigis, oleme arvamusel, et haridus on kasumlik toode ja koolid peavad olema suured kombinaadid. Mälu on selektiivne ja tihti unustame poliitiliste ideede varjus selle, mida on vaja õpilaste tegelikuks heaoluks ja arenguks. Ehitades suuri mammutkoole, loome vabatahtlikult võimaluse hävitada laste isikupära.

Selleks, et haridus ja haritus jõuaks iga indiviidini, on vaja õpilasele läheneda personaalselt juba maast madalast.

Haridus ongi kallis ja riigijuhid peaksid aru saama, et laste ja noorte hea haridus on investeering meie Eesti jätkusuutlikkusse ning majanduskasvu. Peame kõigile andma võimaluse hariduseks ja isikupäraseks arenguks.

Kaasaaja noored arenevad ja küpsevad täiskasvanuks aeglasemalt, kui tänased otsustajad. Viimaste noorsoouuringute põhjal on täiskasvanuks saamine lükkunud veelgi edasi, sest noored jäävad IT-mängude kaudu pikemateks aastateks mängumaailma. Nii ongi liigne oodata, et selliste arengute valguses oleks enamik 15-16aastaseid noori valmis võtma vastutust ja valima elukutse: otsustama, millises koolis nad soovivad oma haridusteed jätkata. Kindlasti on ka tulevikus noori, kes juba väga varajases nooruses teavad, kelleks nad soovivad saada, kuid kas meil on õigust liigitada 15-aastasi noori edukateks ja vähemedukateks? Kindlasti mitte!

Investeerime kõigepealt laste ja noorte süsteemsesse arengusse!

Arusaamatuks jääb laste tänane hariduskorraldus, kus riigistruktuur võtab vastutuse alles esimesest kooliastmest, sest siis algab koolikohustus.

See, kuidas noored pered toime tulevad oma laste kasvatamisega alates kolmandast eluaastast, süsteemi ei huvita. Tugeva jätkusuutliku hariduse omandamine on meeskonnatöö, kuhu võrdselt peavad panustama nii kodu kui haridusasutus. Asendamatu tööjõud, mida ettevõtted ja tööstused vajavad, on olude sunnil ametis hoopis laste hoidmisega ja kasvatamisega, sest lasteaedade võrgustik ja kohtade arv ei ole piisav.

Alustaks sellest, et loome riiki katva reaalselt toimiva lasteaedade võrgustiku, sarnaselt koolide võrgustikuga. See annaks ka lasteaiaealistele lastele võrdsed võimalused koolieluks ettevalmistusel. Kui vundament on puudulik ja süsteemne areng ebaühtlane, süveneb see järgmistes kooliastmetes veelgi.

Kui noor suundub mammutkooli (näiteks riigigümnaasium seitsme paralleelklassiga) ja tema isiksus süsteemis hajub, on tulemus kõike muud kui rahuldav. Tulevikus kannatab enim noor, kes peab ennast kvalifitseerima ametnike suva järgi kas I või II Eestisse.

Tunnistame oma viga ja muudame koolid taas väiksemaks, laste- ja noortesõbralikeks. Koolikollektiiv saavutab mõistlikud mõõtmed, klassis on 22 õpilast, anname õpetajale hingamisruumi ja ta saab tunnis pühendada vähemalt 2 minutit igale õpilasele. Siinjuures peab õpetajate palgatase olema vähemalt kahekordne riigi keskmisest, normaalse koormusega, kus õpetajal jääb aega tundide ettevalmistamiseks, eneseharimiseks ning kontrolltööde parandamiseks. Arvestades kutsehariduse rolli tööstuse jätkusuutlikkuses saavad edukad tööstusinsenerid panustada uute spetsialistide arengusse. Haridus on kallis investeering riigi tulevikku ning sellest sündivat kasu saab riik kogeda alles 15 aasta pärast. Sellise investeeringu haldamine eeldab riigimehelikkust ja võimet mõelda perspektiivis mitte vähem kui 15 aastat. Selline võime aga kahjuks puudub enamikel poliitikutel ja kahjuks ka ettevõtete juhtidel.

Väiksemas koolis noored tunnevad üksteist, aitavad nõrgemaid järele, mäletavad oma esimesi õpetajaid, oma klassi- ja koolikaaslasi ning suhtlevad tulevikus ka tööelus.

Nõukogudeaegsetes mammutklassid, kus oli ligi 40 õpilast, koolides kolm kuni neli paralleelklassi, sellist suhtlust ja hoolivust üksteise suhtes ei tekkinud (nii õpilaste, õpilaste ja õpetajate ning ka õpetajate endi vahel). Samuti on mammutkoolis lihtne mõned mittesoovitavad õpilased koolist välja arvata, sest nii on lihtsam ja õpilased anonüümsed, side õpetaja ja õpilase vahel on kaugenenud/juhuslik, ei ole vaja (ei ole aega) süveneda õpilase isiksusse, kooli juhtkonnast rääkimata.

Väiksemates koolides on ettevõtjatel ning erialaliitudel parem korraldada teemapäevasid ning tutvustada noortele erinevaid elukutseid. Jõukohasem on ettevõtetel, muidugi soovi korral, võtta asukohajärgne kool oma patronaaži alla, et koos edendada kogukonna haridust ja elu.

Ideaalne oleks, kui riik on loonud lasteaedade ja koolide võrgustikud ning ettevõtlusele on loodud tingimused laiapõhjaliseks hariduse toetuseks nii, et haridusse suunatud vahendeid toetab ka maksusüsteem. Kuid seegi eeldab kõigilt osapooltelt oskust mõelda perspektiiviga tulevikku.

Häid näiteid on ka täna, aga need on pigem erandid ning ettevõtte juhtkond keskmisest võimekam.

Mõistes hariduse väärtust on võimalik paranda Eesti ettevõtluse jätkusuutlikkust, luua reaalset lisandväärtust ning selle kaudu kasvatada riigi rikkust.

Väikese riigina peame mõistma, et meie tee ei ole Saksamaa, Soome, Rootsi või mõne muu riigi tee, vaid Eesti oma tee: meile sobilike vahendite ja meie nutikate ideede tee.

Tehnoloogiainsenerina olen oma töös korduvalt kogenud, et ettevõtjate ootused kopeerida teiste ettevõtete tehnoloogiat ja materjale üks ühele ei anna kahjuks soovitud tulemust, sest protsesside juhtimisel ei arvestata taustsüsteemides olevate muutujate erinevusega, sama kehtib ka riigi kohta.

Pigem loome alustuseks oma lastesõbraliku ja noori toetava haridussüsteemi, see on kallis, aga edukas. Peame olema kannatlikud ning vajadusel protsesse võib-olla natukene ajas suunama. Tulevikus aga ütlevad tänased noored meie aitäh neile loodud parema ja ettevõtlikuma maailma eest.

*Rahvusvaheline kutsemeistrivõistlus WorldSkills toimus 15.-18. oktoobril AÜE pealinnas Abu Dhabis. Eesti maastikuehitajad Mairold Mänd ja Erik Rüütel said esmakordselt Eesti WorldSkillsi ajaloos medalivõidu, naastes meeskondliku pronksmedaliga. Restoraniteenindaja Erik Tammeleht sai 6. koha ja pälvis kutseoskuste medali.