Juhtkiri

Mulle meeldib matemaatika ja ma ei häbene seda tunnistamast. Pusisin ülesannete kallal mõnuga juba gümnaasiumis ja tunnet, mis tekkis pärast õnnestunud lahendust, võiks kirjeldada sõnaga mõnus. Tõsi, mitte kõik teemad polnud ühtmoodi ägedad ehk et nagu elus ikka – mõni meeldis rohkem, mõni ei meeldinud üldse. Ülikoolis läks asi keerulisemaks, aga eks kõrgem matemaatika olegi terake midagi muud, kui gümnaasiumis õpitav. Sinna juurde siis tugevusõpetus, teoreetiline mehaanika ja palju muid aineid, mis matemaatikaga sõbrustavad. Aga kui ikka minna õppima Tallinna Tehnikaülikooli või ka näiteks Tallinna Tehnikakõrgkooli, siis on reaalained eriala omandamise lahutamatuks osaks.

Ühesõnaga, mul läheb alati n-ö hari punaseks, kui loen ajalehest või kuulen telest-raadiost, kuidas intervjueeritava jaoks olid matemaatika ja füüsika mõistetamatud või suisa ebameeldivad. Selge, et koolis tekivad omad lemmikud ning paljud fännavadki vaid humanitaarained. Mind ärritab aga, et kuulda pole nende inimeste häält, kelle jaoks reaalained olid ägedad ning kes hea sõnaga meenutavad vastavate ainete õpetajaid. Seetõttu võtan mütsi maha Standardi juhatuse liikmete Enn Veskimägi ja Priit Tamme ees, kes valutavad südant inseneride ja tehnoloogide nappuse pärast ning viskavad kivi poliitikute kapsaaeda, kes aastaid tagasi otsustasid loobuda matemaatika kui kohustusliku aine riigieksamist. Nüüdseks on küll olukord muutunud, aga… Meie tööstused vajavad spetsialiste, kes on õppinud reaalainetele toetuvaid erialasid ja oskavad kaasa rääkida tootmises ehk et mingi käegakatsutava asja valmimises. Need päris asjad on olulised meile endile või mis veelgi parem, neid saab viia välismaale ja müüa neile, kes seda ise teha ei oska või mingil põhjusel ei taha. Elagu matemaatika ja teised reaalained!