Miina Karafin: tänu juhusele humanitaariast inseneeriasse

Noore põlvkonna ehitusinsener Miina Karafini missioon on digiehituse ja mudelprojekteerimise propageerimine, eesmärgiga muuta Eesti ehitussektor nii heaks, et ka teistel riikidel oleks, mida õppida. Selleks, et olla maskuliinses valdkonnas tõsiseltvõetav ja eirata eelarvamusi, on tulnud väga palju tööd teha. Kirjutab Mari Kamps.

Miina (32) töötab ehitusettevõttes Nordecon AS aastast 2015, olles esmalt BIM projektijuht ja alates 2018 arendusjuht. See, et Tallinna 21. Koolis inglise keele eriklassis õppinud neiu sattus Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonda, oli aga puhas juhuste kokkulangemine. „Mul olid lemmikaineteks alati pigem reaalained, meeldis matemaatika, keemia ja ka füüsika,“ jutustab ta. „Pärast gümnaasiumi oli mul plaanis võtta aasta vabaks ja minna Kreekasse vabatahtlikuks. Samas mõtlesin, et prooviks huvi pärast astuda ka mõnda ülikooli, et näha, kuidas mu riigieksamitulemused konkureerivad. Tööstus- ja tsiviilehitus näis väga huvitava nimega eriala ning kuna seal oli ka üks kõrgemaid lävendeid, tahtsin proovida, kas saan sisse.“

Elu tegi oma korrektiivid – plaanitud Kreeka-projekt jäi ära, teistesse ülikoolidesse kandideerimise aeg lõppes ja kuna ta oli saanud tehnikaülikooli tasuta kohale sisse, siis sinna Miina õppima asuski. „Esimesel aasta olin suhteliselt šokeeritud, et kuhu ma nüüd sattusin. Mida aasta edasi, seda enam sain aru, et olen õiges kohas ja õpitav tundus üha huvitavam.“

Täna tegeleb Miina digitaalehitusega, mis pole väga traditsiooniline. „Olen leidnud oma niši – minu jaoks on see kõik loogiline edasiminek.“

Naistudeng vs meestudeng

Ehitus on pikkade traditsioonidega konservatiivne valdkond, kus ülekaalus on olnud mehed. Nii ka ülikoolis, kuigi tema kursusel oli tütarlapsi tubli kolmandik. „Meil oli hästi palju tublisid tüdrukuid, mis ei ole päris tavaline. Statistiliselt oli vist ka nii, et naised lõpetasid ülikooli kiiremini ja paremate hinnetega.“ Miina tunnistab, et tundis ülikoolis ja on tundnud ka hiljem, et tüdrukud peavad olema poistest vähemalt kaks korda tublimad, et olla samaväärsed. „Kui näiteks kohtud kellegagi, eriti kui ta on n-ö vana kooli õppejõud, siis ta vaatab sind ja eeldab, et oled suhteliselt rumal. Sina pead sel juhul olema kaks korda tublim, et esiteks, saada üle tema eelarvamusest ja teiseks – näidata, et oled tegelikult asjalik. Olen seda elus päris palju kogenud, aga viimasel ajal õnneks juba harvem, sest ka enda enesekindlus on oluliselt kasvanud.“

Miina meenutab ülikooliaegset vahejuhtumit kujutava geomeetria loengus, kus õppejõud soovitas kõikidel tüdrukutel otsida omale meessoost sõber, kuna oma mõistusega sellest ainest läbi ei saa. „Kui aga esimeses loengus sisendatakse, et sa niikuinii ei saa aru, sest oled naissoost ja sul puudub kolmemõõtmeline ettekujutus asjadest, siis ei ole see hea ja innustav algus. Võib-olla selle lause tõttu keegi hakkaski uskuma, et ei saa sellest ainest aru? Selle asemel, et öelda, et kõik saavad sellest jagu ja siis ilmselt saavadki. Meie mõtetel on suur jõud!“

Inseneri erialad ja inseneeria sobivad naissooga hästi kokku. „Naisi võiks inseneerias veelgi rohkem olla, sest mitmekesisus loob väärtust, olgu siis ettevõttepõhiselt või sektoripõhiselt,“ arutleb Miina. „Mina julgustan kõiki noori naisi, kes ei pelga numbreid ega matemaatikat, seda teed ette võtma. Tegemist on huvitava valdkonnaga, kus väljakutseid on väga palju. See pole ainult meeste ala.“ Miina vedamisse eriti ei usu, aga ta on sattunud õigel ajal õigesse kohta ning leidnud oma hästi tugeva niši. „Ma ei tunne sektoris ennast täna diskrimineeritult, aga olen selle nimel ka palju tööd teinud. Pigem tunnen, et olen kõrgelt hinnatud spetsialist. Ma teen oma tööd hästi, tunnen valdkonda. Ma ei tunne, et olen kuidagi vähemväärtuslik, vaid tunnen end täiesti võrdsena.“

Koostöö ja suhtlemine kui A ja O

Ehitus põhineb enamasti koostööl ja suhtlemisel ning edukas projekt on see, mille puhul inimesed oskavad koostööd teha, suhelda ja kus info liigub. „Täna peatöövõtjana töötades on võtmekoht see, kui hästi suudame teha koostööd ja juhtida erinevaid osapooli. Tehnikaülikoolis seda, kuidas teha teistega koostööd, ei õpetatud. Rohkem oli loenguformaati, kõik oli individuaalne. Aineid, kus tegime grupitöid, oli mõni üksik,“ meenutab ta. „Õppekava oleks võinud rohkem soosida koostööd, suhtlemist ja sisaldada rohkem grupitöid. See oleks andnud praktilise väljundi ja just sellest tundsin kindlasti puudust.“

Miina lõpetas tehnikaülikooli 2012. aastal tehnikateaduste magistrina. Koolis oli mudelprojekteerimist puudutatud põgusalt, õppekava osa see polnud. „Aeg on muutunud ja need, kes täna ülikoolist tulevad, on sellega juba ühel või teisel viisil kokku puutunud.“ Ta sai mudelprojekteerimisest tõsisemalt aimu, kui õppis ühe semestri Ameerika Ühendriikides. Oma lõputöö tegi ta BIM-i rakendamisest Eestis. „Seda tehes sain aru, et meil BIM-i väga ei rakendata. See oli aeg, kui arhitektid ja võib-olla mõned pädevamad projekteerijad tegid 3D-mudeleid, aga et see oleks protsess ja osa juhtimisest, polnud kuskil. Ehitajad ei olnud kindlasti kokku puutunud.“

Pärast ülikooli õnnestus Miinal minna aastaks Ameerika Ühendriikidesse praktikale, et õppida digiehitust ja ehitusinfo modelleerimist (BIM). „USA oli meist tollal umbes seitse aastat ees, võib-olla rohkemgi. See oli täiesti teine maailm, kuhu sattusin. Täna oleme rohkem ühtlustunud. Käisin aasta tagasi USA-s ja ütleksin, et oleme mingites asjades võib-olla isegi kaugemale arenenud.”

Noor insener hakkas Nordeconis USA-s nähtut sisse viima. „Selle viie aastaga on minu roll kasvanud ja ka muutunud. Alguses püüdsin leida 3D-mudelitele rakendust ehituses, täna on mu roll veidi laiem, märksõnadeks efektiivsus ja digitaliseerimine.“ Kuigi Miina viib peamiselt läbi Nordeconi-siseseid koolitusi, siis aeg-ajalt tuleb ette ka tellijate, projekteerijate, alltöövõtjate koolitamist. „Meie meeskonda koolitan igal objektil uuesti. Kuna mudelimaailm on nii muutuv ja iga objekt kestab umbkaudu aasta, siis selle ajaga jõuavad tarkvara ja protsessid muutuda.“

Digiehitus kui innovatsioon

Innovatsiooniks ehituses on digiehitus ja BIM ning selle rakendamine. „Täna tegeleme sellega, et Eestisse tekiks BIM-standard. Oleme suhteliselt kaugele jõudnud selles, et BIM ei ole vaid ilus geomeetriline pilt, vaid tegeleme mudelis oleva infoga.“

Eestis on üksikud firmad arenenud väga kaugele ja nende kõrval on hulk selliseid, kes võib-olla alles n-ö teevad esimesi samme. „Kui suudaksime jõuda tasemele, kus täna on eesrindlikumad ettevõtted, siis arvan, et kogu sektor tervikuna säästaks ja oleks väga-väga palju efektiivsem.“

Sama seis on Nordeconiga, kelle BIM-pädevus ja oskused on oluliselt kõrgemal, kui mõnel koostööpartneril. „Endal võib igapäevaselt tekkida tunne, et oleme nii kaugele jõudnud, mis võiksid järgmised sammud olla. Vahest peaks natuke ootama, et ülejäänud sektor ka järele jõuaks? Arvan, et see tooks kaasa päris suure hüppe ja nii saaks iga tarnija, töövõtja ja tellija aru, millest me räägime ja et see ongi uus reaalsus.“

See, et kõik ei tule digivõimalustega kaasa, on osaliselt põlvkonna teema. Teisest küljest on ehitus hästi traditsiooniline valdkond, kus ollakse harjunud asju tegema ühte kindlat moodi. „Muutusi juhtida on väga keeruline. Samas aga, kui tellija on projekti alguses pannud kirja oma reeglid ja BIM-nõuded, siis neile, kes tahavad koostööd teha, peavad need olema jõukohased. Võib öelda, et tellija on see, kes paneb piirid paika.“

Miina tunnistab, et BIM-i „pika hambaga“ suhtuvaid firmasid jääb üha vähemaks. „Meil on väga positiivseid koostööprojekte projekteerijatega, alltöövõtjatega. See on tegelikult nii kiirelt arenev valdkond, et selliseid põhimõttelisi vastaseid ei ole enam tükk aega näinud,“ räägib ta ja lisab, et kes tahab suurtes projektides kaasa lüüa, see peab mudelprojekteerimist valdama.

Hiljuti lõppes Nordeconi jaoks väga huvitav projekt – Tallinna Sadama D-terminali rekonstrueerimine. „Andsime üle tänase seisuga Eesti kõige kõrgemal tasemel teostusmudeli, mida tellija saab haldusprotsessis kasutada. See, et kasutame projekteerimises ja ehituses mudelit, on meie jaoks tavaline. Nüüd tuli teha samm edasi ja tagada tellijale teostusmudel ehk anda koos hoonega üle digitaalne kaksik. See oli nii alltöövõtjate kui Nordeconi jaoks suhteliselt uus asi,“ räägib Miina. „Kõik, mis platsil reaalselt tehti, pidi jõudma lõplikku teostusmudelisse, pannes ehitajale suure vastutuse töid kontrollida ja dokumenteerida.“

Uusi tehnoloogiaid, protsesse ja meetodeid kasutades lähevad mingid asjad paremaks. „Nordecon ongi sellepärast äge, et iga uus projekt on mingis valdkonnas pilootprojekt. Saame pidevalt midagi katsetada, proovida. Kui ühel objektil näeme, et sellest oli kasu ja oleme rahul, siis järgmisel objektil saame taas midagi sammu võrra enamat teha. Areng on pidev!“ kinnitab Miina. „Elu pakub nii palju väljakutseid. Peab pidevalt juurde õppima, olema avatud ja valmis midagi uut rakendama.“

Esimestel aastatel sai Miina toetuda Ameerikas õpitule, üritades nähtut Eestis rakendada. „Praegu on kõige toredam see, et oma ettevõttes on tekkinud mõttekaaslased, kellega saab neid teemasid hästi spetsiifiliselt läbi arutada. Kui käin ehitusplatsil ja suhtlen sealse meeskonnaga, siis uurin, mis mõtteid neil on tekkinud.“

Tähtsat rolli innovatsioonis etendab digitaalehituse klaster. See koondab erinevaid ettevõtteid üle terve hoone ehituse elukaare, kes huvituvad digiehituse teemadest. Seal on erinevad töörühmad, et arendada, arutada ja teha koostööd. „Sa ei pea üksinda pusima, see annab hästi palju energiat. Isegi kui sa ei saa mingit konkreetset ideed, on sul vähemalt mõttekaaslased ja saad arutada, saad ideid ja see annab palju juurde,“ räägib ta.

„Kui ma alguses Nordeconi tulin, siis tundsin, et olen selles teemas nii üksinda. Istud siin üksi laua taga ja mõtled, kuidas asju paremini teha. Nii see innovatsioon ei toimi, pigem ikkagi tuleb suhelda ja lahtiste silmadega ringi vaadata ning kuulata, sest siis läheb mõte liikuma.“

Ehituses on iga projekt hästi kriitilise ajagraafikuga. See pole lihtne sektor, kuhu muudatusi kaasa tuua. „Innovatsiooni saab teha väikeste sammukeste kaupa, sest seda suudab ehitusobjekt vastu võtta. Me ei suuda kohe üleöö teha tohutut revolutsiooni, pigem samm-sammult, et inimesed harjuks, õpiks midagi teistmoodi tegema, mõtlema. See on pidev protsess.“
Inimesed tulevad uuendustega kaasa siis, kui nad näevad, et uuendustest on kasu.

BIMsummit aitab kogemusi vahendada

Digitaalehituse klastri juures on BIM-töörühm, mida Miina Karafin juhib. „Rühma iseloom on ajas muutunud. Kui alguses saime kokku, et jagada parimat know-how’d, siis mingil perioodil andis grupp tihedalt tagasisidet Riigi Kinnisvara BIM-nõuetele,“ jutustab ta. „Täna oleme puudutanud spetsiifilisi teemasid, nagu näiteks mudelipõhine mahuarvutus. Järgmine suurem samm on anda sisendit Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile BIM-standardi väljatöötamiseks.“

Parimate praktikate ja kogemuste vahetamist on hea teha konverentsil BIMsummit, mis tänavu nihkus kevadest sügisesse, 17. septembrile. „Meie põhieesmärk on olnud kogemuslugude jagamine. Kutsume praktikud kokku, et nad jagaks oma kogemusi. Tänavu on näiteks D-terminali spetsiifiline vestlusring, aga on ka muud,“ räägib Miina kui ettevõtmise organisaator. „Esimestel aastatel oli suhteliselt raske kava kokku saada, sest keeruline oli leida päeva jagu häid kogemuslugusid. Viimastel aastatel on see aga lihtsam, kuna Eestis tehakse rohkem põnevaid projekte ja on, millest rääkida.“

Miina leiab, et Eesti ettevõtted peaksid olema julgemad oma kogemuste jagamisel ja tegemistest rääkimisel. Ka riik teeb palju ehitusvaldkonna aitamiseks. Ta toob näiteks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi oma uute ehitusregistrite ja mudelipõhise ehitusloa taotluse arendustega. „Kui lõpuks riigi tehtud arendused valmis saavad ja erasektor tuleb kindlalt järele, on olemas kõik e-ehituse edulooks.“

Et inseneril mõte liiguks ja vaim oleks värske, tuleb ka füüsist toonuses hoida. Miina tunnistab, et tema puhul on sportimine, matkamine, rulluisutamine ja looduses viibimine need, mis maandavad. „Loodus tasakaalustab hästi ja on tore ning rahustav,“ nendib ta. „Olen eluaeg tegelenud rahvatantsuga. Täna tantsin rühmas Uppsar, kus teeme natuke kaasaegsemat rahvatantsu. Praegu käivad ettevalmistused sügisel etenduvaks folkmuusikaliks.“