Mõtete lugemise masin sai peaaegu valmis

Texase ülikooli teadlased leidsid viisi, kuidas saaks ajulaineid lugedes kätte sõnad ja laused, millest inimene parajasti mõtleb. Lahenduses kasutatakse mitteinvasiivset aju skannimist, mis tähendab, et mõtete lugemiseks peaks panema inimese lamama kompuutertomograafi. Seega lihtsalt niisama eemalt veel mõtete lugemine ei õnnestu.

Kuid ka kompuutertomograafi signaalide tõlgendamisega ei ole kõik niisama lihtne. Vaja läheb tehisintellekti ja masinõpet, et üldse aru saaks, kuidas ajulainetest midagi mõtestatut välja lugeda.

Ajakirjas Nature Neuroscience avaldatud uuringut juhtisid arvutiteaduse doktorant Jerry Tang ning Austinis asuva Texase ülikooli neuroteaduse ja arvutiteaduse dotsent Alex Huth. Töös kasutati osaliselt ka Open AI ChatGPT ja Google’i Bardi tehisintellekti keelemudeleid.

Erinevalt teistest arendatavatest keele dekodeerimise süsteemidest ei nõua see süsteem implantaatide kirurgilist paigaldamist katsealuste ajju, samuti ei pea osalejad kasutama ainult etteantud kindlat hulka sõnu, millele mõelda. Aju aktiivsust mõõdetakse fMRI skanneriga, mille käigus masin õpib inimese ajulaineid tundma sel ajal, kui katsealune kuulab skanneris tundide kaupa taskuhäälingu saateid.

Hiljem, kui masin on piisavalt õppinud, suudab see uue loo kuulamise või ette jutustamise ajal ainuüksi ajutegevuse põhjal vastava teksti genereerida.

Tulemuseks ei ole veel päris sõna-sõnalt transkriptsioon inimese mõtetest. Selle asemel üritab tehisintellekt tabada mõeldud teksti olemust ja teemasid. Umbes poole tekstidest tuvastab masin üsna täpselt, poolega aga paneb mööda.

Näiteks kuulas katsetes osaleja kõnelejat, kes ütles: „Mul ei ole veel juhiluba“, aga masin sai sellest aru, et „Ma ei ole veel (auto)juhtimist õppima hakanud“. Kuulates aga sõnu: „Ma ei teadnud, kas karjuda, nutta või põgeneda, selle asemel ütlesin: „Jätke mind rahule!““, dekodeeriti see järgmiselt: „Ta hakkas karjuma ja nutma ja siis ta lihtsalt ütles: „Ma käskisin sul mind rahule jätta.““.

Dekodeerimine toimus ainult kokkuleppel osalejatega, kes olid katses vabatahtlikult, kuid teadlased proovisid ka masinat nii-öelda petta, lastes inimestel meelega mõelda millelegi muule. Osalejad, kes avaldasid mõtetelugejale vastupanu – näiteks mõeldes teisi mõtteid –, suutsid tulemused muuta kasutuskõlbmatuks, seega ei saa praegust lahendust kurjasti ära kasutada näiteks inimestelt tunnistuste või saladuste väljapressimiseks, kui nad oskavad mõttes „valetada“.