Professor Sirje Keevallik lahkab üleujutuste anatoomiat

Igal aastal näeme mõnes Eesti linnas, kuidas tugeva vihmasaju ajal tekib uputus. Kui möödunud aasta 10. juulil nägi Tallinn välja nagu Veneetsia, siis tänavu 11. juunil olid Tartu Lõunakeskuse ees autod põhjani vees. Küsimusele, miks see nii juhtub, otsib vastuseid TTÜ meresüsteemide instituudi meteoroloogiaprofessor Sirje Keevallik.

Sademevesi peab ära voolama torustike kaudu, aga need jäävad korraliku paduvihma puhul kitsaks.

Tallinna keskkonnaameti endine juhtivspetsialist Ingrid Jakobson väidab, et vesi pääseks paremini voolama kraavides, mis hajutavad tippvooluhulkasid. Samamoodi toimivad ka haljasalad ja iseäranis tõhusalt puud, mille võrad pikendavad sademevee valingute viibeaega ja vähendavad seega hetkelist koormust äravoolutorustikele. Eesti linnades aeti aga kraavid massiliselt kinni ja rohumaad asendati asfaltkattega.

Kui roomlased 1. sajandil eKr Firenze linna Arno jõe äärde rajasid, ei kujutanud nad järgnevaid sündmusi ette – jõgi hakkas aeg-ajalt üle kallaste ajama. Uputusi on üles märgitud aastast 1177, sestpeale on keskmisteks ja suurteks hinnatud 56 juhtumit ning katastroofilisteks kaheksa. Kõige hirmsamat laastamistööd tegi üleujutus 4. novembril 1966. aastal, kui veetase tõusis mõnes paigas 5,2 meetrit tänavapinnast kõrgemale. Kahjud olid koledad – hävis 1500 kunstiteost ja 1,3 miljonit raamatut. Lisaks kaotas uputuse tõttu töö 18 000 inimest.

Miks Arno niimoodi käitub?

Ühest küljest on tegemist looduslike tingimustega, sest jõgi saab alguse Apenniinidest, mille läänekülgedel tuleb sageli ette pikaajalisi paduvihmasid. Kuni sademevesi maasse imbub, on kõik hästi, aga kui sinna enam ei mahu, siis peab Arno koos oma lisajõgedega ülearuse vee kuidagi Türreeni merre toimetama.

Teisest küljest on mängus inimese käsi. Juba keskaja alguses hakati Arno ülemjooksul metsa maha raiuma ja jõe käänakuid õgvendama. Aga mets suudab rohkem vihmavett kinni pidada kui lage põld ning käänuline jõgi pidurdab voolu. Kultuurmaastiku arendamine lühendas vee viibeaega ja 1333. aastal viis otsekui ümberkallatud vannist pääsenud vesi minema Firenze vana silla.

Aja jooksul inimesed siiski õppisid üht-teist ja juba 19. sajandi teisel poolel hakati taas metsa istutama ja paistamme rajama. Kaitseehitistest polnud 1966. aasta uputuse ajal siiski mingit kasu, sest vesi ähvardas nad endaga kaasa viia, mistõttu luugid avati. Vastasel korral oleks Firenzet lisaks veele ka kivilahmakad lõhkunud.

Mida veel teha annaks peale jälgimis- ja hoiatussüsteemide rakendamise? Eks ikka pikendada vee viibeaega, et see rahulikumalt saaks läbi jõesängide voolata. Vastavaid veehoidlaid on Firenzest ülesvoolu planeeritud neli, millest üks – Bilancino reservuaar – on juba valmis.

Kas me ei näe inimese ühesugust mõtlematut tegevust praeguses Eestis ja omaaegses Itaalias? Ja kas me ei peaks võtma eeskuju Itaalias tehtust? Ingrid Jakobson soovitab soojalt rajada linnades väikesi veehoidlaid, istutada rohkem puid ja taastada kraavide võrgustik.