Standardi juhtide südamed muretsevad Eesti pärast

Mööblitööstuse lipulaeva standardi juhatuse esimees Enn Veskimägi ja juhatuse liige Priit Tamm tunnevad heameelt oma ettevõtte üle, nende südameid teeb aga murelikuks inseneride terav nappus ja Eesti riigi suutmatus end müüa. Kirjutab Mikk Salu.

Pärast jube rasket ja valusat 2010. aastat, kui Standard oli sunnitud koondama 80 inimest, liiguvad ettevõtte näitajad kindlalt ülespoole. Edasise võimaliku kasvu kohta ei julge Veskimägi midagi isegi pakkuda, sest kõik suured numbrid jäävad tööjõu taha. Eestis pole kasvuks piisavalt kvalifitseeritud tööjõudu – enim pitsitab inseneride, konstruktorite, tehnoloogide osas ehk et kõik need, kes peaks tulema Tallinna Tehnikaülikoolist. „See inseneride teema on natuke keerulisem kui pealt paistab. Alustada tuleb kaugemalt: kui 1995. aastal ajaloo- ja arhivaari taustaga poliitikud loobusid matemaatika kui kohustusliku aine riigieksamist, tehti sellega karuteene inseneriharidusele. 2010. aastal tehti matemaatika riigieksamid uuesti kohustuslikuks, kuid 15-aastast auku see ei lapi! Tagatipuks kehtestati laia- ja kitsapõhjaline matemaatika, mille tulemusena inseneri kutset saavad TTÜ-s õppida vaid laiapõhjalise matemaatikaeksami sooritanud tudengid, keda on napilt 40 protsenti!“

Insenere vajab täna 400 mööblitööstuse ettevõtet, lisaks metsatööstus ja puitmaju tootvad ettevõtted. Mullu sügisel asus TTÜ-s puidutehnoloogiat õppima kolm noormeest ja 12 tütarlast, Veskimägi sõnul on neist tänaseks alles vaid kümme. „Täna on seis selline, et peame ise koolitama.

Kutseõppest saame inimesi Tallinnast, Võrust ja Haapsalust. Tislereid Võrust ja Haapsalust. Tislereid leiame, sest kutseõppest neid tilgub. See polegi nii suur probleem, aga just tehnilist haridust omavaid inimesi praktiliselt pole.“

Probleeme on eelkõige kõrghariduse ja rakendusliku kõrgharidusega. „Oleme suhelnud personalifirmadega ja meile öeldi, et aasta jooksul pole ühtegi nime isegi läbi käinud. Ja TTÜ-s on täna ka nii, et paljud insenerid, kes seal õpivad, on välismaalased.“

Tamme kinnitusel on kutseharidusega täna okei, sest see on noorte hulgas muutunud mingitki pidi populaarsemaks. Praegugi on Standardis praktikandid Haapsalust, kes jäävad suveks tööle. „See 6–7 aasta tagune kutsehariduse reform on andnud tulemusi. Meie valdkonnas on probleemiks puudus insenerist, tootearendajast, konstruktorist, kes tunneb materjale, kes arendab midagi, kes loob uut toodet või lahendust.

Vajadusest hakata spetsialiste sisse tooma on Standardi juhid rääkinud kolm aastat tagasi, neli aastat tagasi, kuus aastat tagasi, kümme aastat tagasi. „Üks asi, mille üle vaidlus käib, on see, et kui välismaalt tood, siis pead maksma 1,24 keskmist palka. Tõime näiteks ühe tehnoloogi Ukrainast, kes ise Baltikumist tööd otsis. Ta ütles ise, et teenis seal 135 eurot kuus. Maikuus sai tal siin aasta täis, tehnoloogi ametis ta veel pole, õpib tootmises lõikude kaupa, aga ma arvan, et temast saab asja. Kuid me vajame ka lihtsama töö tegijaid. Kui toon nüüd välismaalt sellise inimese ja maksan talle 25 protsenti rohkem palka, siis tekitab see disproportsiooni,“ arutles Veskimägi.

„Meil oli hiljaaegu vaidlus ühe rahandusministeeriumi spetsialistiga, et valitsus ei taha ikka taganeda sellest +24 protsenti keskmisest rohkem. Aga millest kujuneb keskmine palk, eks ikka neist, kes saavad rohkem ja neist, kes saavad vähem. Ma siis küsisin sellelt ametnikult, aga kes teie arvates siis selle madalama palga ja väiksema kvalifikatsiooniga töö ära teeb? Ometi need tööd tuleb ka ära teha. Või peame lootma pagulaste peale…“

Majandusstruktuuris on midagi paigast ära

„Meie majandusstruktuuris on midagi ikkagi väga paigast ära,“ rõhutab Tamm. „IT-sektorist räägitakse palju, aga vaata kui palju või kui vähe nad tegelikult töökohti loovad. Start-upid on õhku täis. Kuidas aga teha tööstust ja tavalisi töökohti efektiivsemaks, sellest peaks ka rääkima. Eesti vajab ekspordivõimelist tööstust nagu hapnikku. Ja me peamegi rääkima ainult ekspordist. Tegelik rikkus saab tulla ainult sealt.“

Standard muudab oma tööd efektiivsemaks uue tehnoloogia, uute seadmete ja süsteemide ning koolituste abil. Veskimägi sõnul pole võimalik, et 5–6 aastat ei investeeri kuhugi. Vanasti võis olla nii, et üks toode pidi läbima kümme erinevat positsioonpinki ja iga pingi taga oli kaks inimest. Täna teeb sama töö ära üks moodne seade ühe inimesega, aga see nõuab ka kõrget kvalifikatsiooni.

Edasise arenemise võimalused

„Siin on küsimus eelkõige lisaväärtuse kasvatamisel meie klientidele,“ rääkis Tamm. „Juba praegu on meie portfellis projekte, kus oleme osutanud remonditeenust, koos valgustite, tekstiilide ja teiste sisustuskaupade tarnega. Projektijuhtimise ja koordineerimise vastutus lasub meil. Kliendil on lihtne suhelda.“

Veskimägi täiendas, et see ei puuduta ainult toodet, mida nad ise valmistavad, vaid ka kõiki vahendustooteid. Lisaks vastutab ettevõte ka logistika, paigaldamise, installeerimise eest. „Ehk et klient tuleb ja tellib eest. „Ehk et klient tuleb ja tellib mööbli ning saab siis tooli ja laua, aga ka valgustid ja tekstiilid, lisaks on ka kardinad hotelliäris paketi osa – liigume üha täielikuma teenuse pakkumise juurde.“ Tamme sõnul liigutakse ka büroode vallas vaikselt sinnapoole.

Valitseb mugavus ja enesega rahulolu

Eesti majanduse võimalikest väljavaadetest rääkides märkis Veskimägi, et tema arvates on riigijuhid optimistlikumad kui ettevõtjad. „Palgad panevad jälle tootlikkusest ees. Valitseb üks suur mugavus ja enesega rahulolu,“ lisas Tamm.

„Sellele pööratakse täna väga vähe tähelepanu, sest ametnikud tahavad ka ise saada suuremat palka. Euroopas midagi väga head praegu pole. Minu kõhutunne ütleb, et me liigume õhukesel jääl,“ rääkis Veskimägi. „Eesti eksportijatest, arvan, on kõige raskem neil, kelle ainus eksportturg oli Soome. Soome majandus ei ole hetkel heas seisus.“

Nukraid toone kostab ka Eestis. Tamme kinnitusel ei leia välisinvestorid Eestit enam üles ja lähevad hoopis Leetu. Sealne turg on suurem, töötajaid on rohkem, tööjõud odavam ning võib-olla teevad Leedu inimesed oma riigi tutvustamiseks rohkem tööd.

„Mulle tundub, et see toimub niikaua, kui meid juhivad Exceli-juristid, kel pole visiooni ega julgust midagi teha, sest nad ei oska mõelda suurelt. Mulle tundub ka, et spontaanne tuntus on Lätil ja Leedul parem kui meil. Meil on üks saksa klient, kellega oleme ammu äri ajanud ja mõni aeg tagasi komandeeringus jutuajamise lõpus küsis ta minult, kuidas teil seal Lettlandis (Läti) ilm on?“ kirjeldas Tamm.

Eesti märk ei aita, aitab tuntus

„Kopenhaageni lennujaamas on ka igal pool Welcome to Copenhagen. See on nii mõttetu teema. Märk ei aita. Aitab tuntus. Eesti vajab emotsiooni. Omad Eestisse ei investeeri ja välisinvesteeringud ei tule. Standardi perspektiiv, kes teab, võib-olla viie aasta pärast on meie tootmine Poolas või Ukrainas ja Eestis on ainult inseneriosa,“ rääkis Tamm.

Leedus on rahvaarv poole suurem, palgad 20–30 protsenti väiksemad. Eestis ei saa palku Leedu tasemele langetada ja Veskimägi kinnitusel polegi see eesmärk. „Kuid Eesti riik survestab oma maksude ja regulatsioonidega. Riik otsib kogu aeg lisaraha,“ märkis ta.

Veskimägi arvates on kaks kohta, kus oleme vea teinud. Esiteks, räägime liiga palju julgeoleku ohust, liiga palju räägime sellest, et Venemaa ründab meid ja peame tooma siia tanke ja NATO relvastust. Meie ajakirjanduses kuulen igalt poolt Venemaa ohust. Välisinvestorid aga jälgivad ja kui igalt poolt kuuleb ainult seda, et meil on ohtlik, siis nad ei tule siia. Soomlased, muuseas investeerivad kaitsesse veel rohkem – see pole probleem – aga soomlased ei räägi Venemaa ohust iga nurga peal. Teiseks, palgad lähevad tootlikkusest mööda. „Rahandusministeerium vahel noogutab kaasa ja Eesti Pank hoiatab, et midagi on viltu, aga mina ütlen, et nad ise on selle taga.“

Tuleb muuta mõtlemist ja osata end müüa

„Peaksime mõtlemist muutma ja mõtlema totaalselt ekspordi kategooriates. Peame korraldama Eestis suuri üritusi ning ise aktiivselt välismaal toimetama – meedia, üritused jms. Kõigepealt peaks muidugi lennuühendused korda saama. Kui Tallinna ikka suuremate lennujaamade infotahvlil pole, siis meid pole olemas,“ rõhutas Tamm.

Eesti spontaanne tuntus on madal, riik ei oska end müüa. „Ma olin eelmisel aastal president Toomas Hendrik Ilvesega riigivisiidil Berliinis. Seal oli Eesti majandusseminar, Ilvese avakõne ning Urve Palo esines. Mina olin ainuke, kes oli kliendid kohale ajanud. Aga Saksamaalt oli kohal viis inimest ja needki ühest firmast. Nad kõik esinesidki siis meile, eestlastele,“ lisas Tamm. „Eesti ettevõtjad käisid president Ilvesega Berliinis õhtust söömas,“ nentis Veskimägi.

„Kui aga asjad käivad nii, et me ei suuda isegi riigivisiitidel organiseerida midagi korralikku, ei suuda ennast müüa, meie diplomaadid või välisministeerium ei suuda ettevõtjaid kohale tuua, siis polegi midagi rohkem öelda,“ tõdes Tamm. „Samas ettevõtjad täidavad vajalikud ankeedid ja kontaktisoovid juba kuid enne visiiti. Mulle tundub, et avalik sektor ja ettevõtlus räägib erinevates keeltes. Aga ametnikul on punkt kirjas.“