Tarmo Saaret: inimlik faktor on juhtimises kõige nõrgem lüli

Niguliste on üks Eesti Kunstimuuseumi filiaalidest, mille ekspositsioon on kõige olulisem ja suurem vanema sakraalkunsti kollektsioon Eestis. Muuseum-kontserdisaali on juba 19 aastat juhtinud Tarmo Saaret, kelle jaoks on väärtuslikku kunsti täis kultuuriasutuse juhi roll samaväärne kasumi nimel pingutava ettevõtja omaga. Tarmo Saaretiga rääkis Kadri Kütt.

Kui küsida, mis Tarmo Saaretit ikka selles ametis ja motiveerituna hoiab, on vastuseks, et koht ning inimesed. „Olen tohutult õnnelik, et mul on hobi ja töö ühendatud. Tulin muuseumisse esmalt magistriõpingute käigus teadurina tööle, sest mind huvitas vana kunst. Tol ajal olid muuseumis veel teadustöötajad, kes kunstiteoseid uurisid. Tegelikult olin otsustanud, et ei hakka Nigulistes tööle, aga läks vastupidi ja siia ma siiski jäin.”

Nüüd ütleb ta, et tema töö on tõeliselt inspireeriv ja tal on au Eesti kõige uhkema kunstikollektsiooni keskel töötada. Ajalooline koht koos seal toimetavate inimestega moodustab terviku, mille juhtimiseks ei pea põhjust kaugelt otsima.

Niguliste töötajaskond on alati olnud küllaltki väike, praegu toimetab seal 20 inimest. Neile lisaks on tiimis kaks organisti, kuna 1984. aastal avati Niguliste külastajatele kui muuseum ja kontserdisaal. Kuraatoreid on muuseumil mitu, aga aastate jooksul on nende roll teadustööpõhiselt kunstihariduse levitamise suunda liikunud. Kuraatorid on kõik vähemalt magistri-, kui mitte doktorikraadiga ja rahvusvaheliselt aktsepteeritud teadlased.

Muuseumi kollektiivile ei pea Saaret präänikut pakkuma, kõik tema tiimis töötavad inimesed on oma ala fännid. „Teistmoodi ei saakski, sest vana kunst on väga keeruline, aga äärmiselt põnev. Asjadest, mis on pärit nii kaugetest aegadest, on raske aru saada ja see võib ära ehmatada. Selle juurde jäämiseks peab töö ikka väga meeldima.”

Saaret ütleb, et kuigi ka Niguliste on osa Eesti Kunstimuuseumist, on iga asutus ikkagi eraldiseisev ja majandamiseks on tal suhteliselt vabad käed. Üheks suuremaks väljakutseks on Saareti jaoks olnud aga Niguliste hoone muutmine selliseks, et sinna oleks võimalik tuua võimalikult palju näitusi ja kontserte. Igaühe puhul neist tulevad mängu erinõuded ja endises kirikus on nendele vastamine osutunud keeruliseks just hoone arhitektuuri tõttu. Seal on eripärased võimalused kunstiteoste esitlemiseks, piiratud mahutavus ja keeruline akustika. „Sellele ametikohale asudes oli mu unistus saada kõik ehitusega seonduv märksa kiiremini tehtud, kui see on tegelikkuses toimunud. Oleme aga osa riigi muuseumide süsteemist ja vahendeid on alati puudu. Olen õppinud olema kannatlikum. Täiuslikkust ei ole kunagi, aga oleme kaugele jõudnud ja meil on suured plaanid veel ees.”

Kompleksne väärtuspakkumine

Põhiolemuselt ei ole Niguliste aastate jooksul muutunud. Muuseumi eesmärk on oma vara võimalikult laialt tutvustada. Niguliste on aga kogu Euroopa kontekstis erandlik, kuna vanas sakraalhoones puuduvad eriruumid näituste korraldamiseks. „Meie jaoks on keeruline see kompromiss ja otsus, mida saab siin teha ja mida mitte. Eesmärgina peame alati silmas pidama, et Nigulistes esitletav ja muuseum ise ainulaadse kohana üksteist toetaksid ning moodustaksid inimestele arusaadava terviku. Siiani on see õnnestunud, kuna oleme teinud väga laiapõhjalisi näitusi ja viinud siin ellu ka moodsa kunsti projekte. Vanast ja uuest saab ideaalse koosluse kokku panna.”

Muuseumi populariseerimine on Saareti sõnul päris raske olnud, aga Niguliste külastatavus on aastas suurusjärgus üle 100 000 inimese, mis on nii Eesti kui Euroopa kontekstis päris hea tulemus. Märgilised teosed, mida laiemalt teatakse ja mille pärast kohale tullakse, on Rode altar ja maal „Surmatants”, ent võimalusi nii välismaiste kui kohalike külaliste muuseumisse meelitamiseks on veel palju. „Üks meie olulisemaid saavutusi on just kohalike külastajate arvu kasv. Oleme rõhunud näiteks koolihariduse sidumisele vana kunstiga. Meil oli põnev projekt Rode altariga, mille tulemusena õpivad lapsed nüüd keemiat kunstiteose kaudu. Oleks vaid selliseid algatusi rohkem.”

Soovime hoida fookust sellel, et külastaja ei tule meie juurde mitte järjekordset ekraani, vaid päris asja vaatama.

Niguliste juhtimine toimib nii nagu ettevõtte puhulgi ja jätkusuutlikuks tegevuseks tuleb ka muuseumil eesmärgiks seada müüginumbrid. Nii käib pidev uute ideede genereerimine, turundus- ja müügitöö ning rahvusvaheliste kontaktide loomine. Nigulistes on küll püsiekspositsioon, aga põhiteenuse juurde püütakse pidevalt midagi uut pakkuda. Selliselt on ka muuseumi juba külastanud klientidel põhjust tagasi tulla kas loengule, kontserdile või mõnda ajutist väljapanekut uudistama.

Rahvusvahelise koostöö raames esitletakse Niguliste teoseid üle maailma. Rode altar oli hiljuti Lübecki näitusel esitletud virtuaalsel kujul. Tegemist on Euroopa ühe suurima ja paremini säilinud keskaegse tööga. „Altar dokumenteeriti ja esitleti ekraanil. Inimestel oli võimalus näha, mida peidab teose pealmine kiht, ja vaadelda selle detaile igast küljest. Koostööprojekte oleme saanud ellu viia eelkõige tänu isiklikele suhetele, mis meil on üle maailma aastate jooksul loodud.”

Uue ja vana kriitiline piir

Virtuaalset näitust on ka Nigulistes katsetatud, aga Saaret peab piiri tehnoloogia kasutamisest tuleneva kasu ja kahju vahel õhukeseks. „Olen vanamoeline ja pean oluliseks, et muuseumis oleks segavat faktorit võimalikult vähe. Rode altari puhul pakkusime inimestele võimalust näha, kuidas teadlased kohapeal klaasiga eraldatud alal teosega töötavad, ja kõrvale panime lisainfoga väikesed ekraanid. Paljusid nüansse oli lihtsam virtuaalselt kuvada. Samas kaalusime tõsiselt, kui palju selliseid võimalusi kasutada. Soovime hoida fookust sellel, et külastaja ei tule meie juurde mitte järjekordset ekraani, vaid päris asja vaatama. Tehnoloogia kasutamine on lisaväärtus, millega tuleb alati hoolikalt käituda. Tuleb leida väga head partnerid, kes oskavad seda delikaatselt teha, et tehnoloogiast ei kujuneks päris asjale konkurenti.”

Muuseumide tulevikku näeb Saaret pigem helgena. Nende külastamine pakub inimestele igapäevasest mürast vaheldust. Nigulistes käiakse teoste keskel lihtsalt aega maha võtmas. Sellises rahulikus olemises ja teoste vaatlemises peitub Saareti arvates õpetus, kuidas ja miks olla.

Saareti sõnul on kultuuri valdkonnas tegutseva juhi üks peamisi aspekte keeruliste finantsküsimustega tegelemine. „Rahanumbrid, millega siin opereerime, on kindlasti teised. Pean kõige olulisemaks juhi rolliks oma inimeste hoidmist ja toetamist. Olen töötanud väga erinevate juhtide alluvuses ja näinud, et inimlik faktor on paratamatult kõige nõrgem lüli. Ennast ma juhi tüüpi inimeseks ei pea, aga olen püüdnud luua sellised tingimused, et oma töötajaid võimalikult vähe häirida. Kõige olulisem on usaldada oma inimesi ja lasta neil teha oma asja, mida nad väga hästi tunnevad, ja selles neid toetada.”

Kõige olulisem on usaldada oma inimesi ja lasta neil teha oma asja, mida nad väga hästi tunnevad, ja selles neid toetada.

Niguliste tiim on väike ja Saaret toob välja, et sõltumata rollist tuleb nii temal kui tema kolleegidel vajadusel aeg-ajalt kõike teha. Administratiivsetes tegevustes on Nigulistel tänaseks rohkem tuge keskselt Eesti Kunstimuuseumilt, aga 19 aasta jooksul on Saaret ise katusekive vahetanud ja isegi põrandaid pesnud. Kriitilistel hetkedel on kõik valmis panustama ja see on ka üks Niguliste tiimi tugevusi. Maja ja selle väärtuste tunnetus on kõigil väga hästi paigas.

Missioonitundega oma ala fännid

Nigulistele seatud eesmärkides lähtub Saaret nii Eesti Kunstimuuseumi ette antust kui oma tiimiga paika pandud sihtidest. Plaani on võetud väga palju muudatusi, sh juurdeehitused ja erilahendused hoones. Ka ligi 30 aastat paigas olnud püsiekspositsioon vajab nüüdisajastamist, aga see tuleb Saareti sõnul lahendada väga läbimõeldult. Šnitti võetakse ka välismaistelt partneritelt, kellega tuleb vahel ka tehnoloogiliste ja spetsiifiliste lahenduste loomisel konsulteerida. Sõltumata tihedast koostööst on muuseumide vahel siiski tihe konkurents ja tuleb võistelda teiste kultuuriasutustega. „Konkurentsi mõttes panustame nii kunstiteoste esitlemisse kui kontserdisaali funktsiooni. Kunsti ja muusika koosmõju on meie jaoks märksõna, miks inimesed Nigulistet kontserdipaigana armastavad.”

Unistusi on Saaretil palju. Üks suurtest plaanidest on muuseumi torni avamine, mis plaanitakse lähiaastatel ette võtta. „Tänapäeva lahendused võimaldavad ehitada asju, mis ei olnud varem võimalikud ja oleksid võinud hoonet selle kaunistamise asemel hoopis risustada. Üldiselt on Nigulistet 80. aastatel taastades tehtud väga õiged otsused. Isegi tol ajal ekspositsiooni toodud teoste olukord on ülimalt hea. Kui suudame selle kõik järeltulevatele põlvedele ideaalsel kujul pärandada, oleme väga head tööd teinud.”

Saareti jaoks on Niguliste unikaalne töökoht, millele kunstiteosed annavad omaette väärtuse. Õigetest inimestest koosnev ja hästi koos toimiv seltskond on teine pool, mis on teda pikalt muuseumi juhi ametis hoidnud. „Tegelikult töötame morbiidses keskkonnas – meie kontoriruumid on vanad ajaloolised hauakambrid. Kui ma Nigulistesse tööle tulin, ütles kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa mulle naljatades, et sellest saab ka minu hauakamber. Ma ei oskagi öelda, kas see, et ma iga viie aasta tagant töökohta pole vahetanud, nagu räägitakse õige olevat, on mugavus. Seni, kuni minu tööst on kasu, on ju väga hästi. Minu jaoks on kõige suurem tänu see, et saan pakkuda inimestele kunstist ja muusikast tulenevaid erilisi elamusi.”