Tehnoloogiauudised: Iraani suitsiididroon, NASA “vaikne” lennuk ja Kuu pinna simulatsioon Arizonas

Venemaa poolt Ukraina sõjas Odessa, Kiievi ja Ida-Ukraina linnade pommitamiseks kasutatavad Iraani suitsiididroonid on küll tõhusad relvad vastase tagalas tegutsemiseks, kuid liiguvad aeglaselt ja valju põrinaga. Sellest on neil nüüd ka hüüdnimi „võrrid“, mida nõukogude aega mäletavad inimesed seostavad abimootoriga jalgratastega. Just sellist häält Iraani kolmnurksed droonid tekitavadki.

Iraan ise eitab igasugust koostööd Venemaaga droonide tarnimisel ja Ukrainas n-ö alla sadanud mudelitelt leiab samuti hoopis venekeelse nimetuse Geran-2. Tegelikkuses on tegemist identsete lennuvahenditega Iraani tootja HESA 2021. aastal välja lastud drooniga Shahed 136. 

Iraani droonid on mõeldud kahjustama lennuvälju, elektrialajaamu, naftatehaseid ja erinevaid tsiviilobjekte vaenlase tagalas. Laskemoon, mis pardal, ei ole küll nii võimas kui rakettidel (vaid 40 kilogrammi) ja liikumiskiirus 185 km/h on samuti väike, kuid oluline on pikk lennuulatus. Täpselt sihitud droon viib laskemoona sügavale vaenlase tagalasse olulise sihtmärgini ja nii ei ole enam suurt ning ebatäpset raketti vaja. 

Samuti on suitsiididroonid suurusjärgu odavamad kui venelaste välja lastavad raketid. Üks Iraani droon maksab kõigest 20 000 eurot.

Kõnealused uued droonid on viinud Ukraina sõja uude etappi. Venemaal, kelle kallis laskemoon hakkab lõppema, on hea võimalus odavate droonidega tsiviiltaristut hävitada ning enne talve kahjustada nii elektrijaamu, ülekandeliine kui ka keskküttejaamu laskemoonale suuri kulutusi tegemata. Ukrainlased peavad aga odavaid droone alla laskma kallite õhutõrjerelvadega, kuna oktoobris toimunud rünnakutes selgus, et teisiti ei õnnestu piisavalt suuri lennumasinaid alla tulistada. Maa pealt on kuulipilduja või käsitulirelvadega küll mõningaid Iraani lennumasinaid vigastatud, kuid siis peavad need olema jõudnud sihtmärgile juba küllaltki lähedale ja madalale. Ukraina sõjavägi ehitas ümber ühe hävitaja, millega droone kahjutuks tehakse, kuid see sai lõhkenud pommikilluga pihta ja piloot pidi katapulteeruma.

Ukraina sõjaväe andmetel on droone lahingute ajal kuulda mitme kilomeetri kaugusele oma lärmakate mootorite pärast, tavaliselt saadab üht kamikazedrooni luuredroon, mis aitab seda juhtida.

NASA tahab teha „vaikse“ ülehelikiirusel lennuki

Sellest ajast alates, kui 1947. aastal esimest korda lennukiga helikiirus ületati, oleme pidanud taluma plahvatusesarnaseid helisid, mis tekivad helibarjäärist möödumisel. NASA plaanib aga luua uued lennukid vaiksetena, mis enam sellist pauku ei tee. Ühtlasi on plaanis tuua jälle tagasi ülehelikiirusel reisilennukid.

NASA projekt Low Boom Flight Demonstrator kujutab endast uut eksperimentaallennukit X-59, millega kavatsetakse demonstreerida, et see lennumasin suudab lennata helikiirusest kiiremini, tekitamata valjusid helilööke, mis viisid lõpuks 1973. aastal maismaa kohal ülehelikiirusel lendude keelustamiseni.

X-59 hakkab tegema katselende üle asustatud piirkondade, et uurida, kuidas inimesed reageerivad selle tekitatavale vaiksemale helilisele „plõksule“, kui nad muidugi üldse midagi kuulevad. Küsitlustulemusi jagatakse lennuliiklust reguleerivate asutustega, kus siis kaalutakse uute reeglite kehtestamist uutmoodi lennukitele keelu tühistamiseks.

Ühekohaline katselennuk on 30 meetrit pikk ja 9 meetrit lai, lendab 16 kilomeetri kõrgusel ja saavutab ülehelikiiruse Mach 1.4 (1488 km/h). Lennukil puudub ettepoole suunaga aken, selle asemel on kaamerapildiga ekraan. Katselennuki on valmistanud Lockheed Martin.

Kui see teostub, saab näiteks Los Angelesest pärast hommikusööki astuda ülehelikiirusega lennukile, et lõunastada juba New Yorgis. Ka lend Euroopast Ameerikasse lüheneb mõnele tunnile.

NASA katsetab Arizonas, kuidas mõne aasta pärast Kuul ringi liikuda

Ehkki NASA Kuu-missiooni on juba mitu korda edasi lükatud ja esimene katseraketi start peaks toimuma alles novembris, ollakse valmistumas ka järgmisteks etappideks, sest tähtaeg 2025. aastal taas Kuule astuda ei ole edasi lükatud. Selleks aga on vaja proovida Kuu tehnikat Maa peal.

Programm NASA Desert Research and Technology Studies (D-RATS) on tegutsenud juba alates 1990. aastate lõpust, kuid selle programmi tulemused muutuvad üha olulisemaks, kuna kosmoseagentuur on Artemise programmi kaudu uue Kuu-uuringute ajastu käivitamise lävel.  

Arizona kõrbes sõidavad kuukulguriga ringi astronaudid Jessica Meir ja Stan Love (NASA) ning nende Jaapani kolleegid Aki Hoshide ja Norishige Kanai. Tiim peab ette võtma mitu kolmepäevast missiooni kulguriga, kus on kõik eluks vajalik olemas. Arizona maastik imiteerib kuumaastikku, seal on loodud ka tingimused raskeks katkendlikuks raadiosideks baasiga. Survestatud kabiinis peaks olema tagatud täpselt samad tingimused nagu Kuul, välja arvatud muidugi gravitatsioon, mida ei õnnestu Maal olles vähendada.

72 tundi kestva missiooni käigus väljutakse sõidukist rasketes skafandrites ja tehakse jalutuskäik kõrbemaastikul. Kuna Kuu lõunapoolusel on päikese paistmise ajal väga kuum, siis jäljendab kõrbepalavus neid tingimusi üsna hästi.

Kui 2025. aastal taas inimese jalg Kuule astub, algab NASA jaoks uus ajastu. Koos partneritega tahetakse rajada Kuu lõunapoolusele püsiv baas meeskonnale, mis hakkab tööle 2030ndatel.