Töö mõtestatus ja tähendusrikkus kui tööõnne peamine valuuta

See, kui tähendusrikas töö on, määrab suuresti ära selle, kui õnnelikud, pühendunud ja tulemuslikud on meie töötajad. Kuidas töö tähendusrikkust suurendada, selgitab Veiko Valkiainen.

Tuntud legend räägib, et kui USA president John F. Kennedy külastas 1962. aastal NASA kosmosekeskust ja märkas seal koristajat, siis küsis ta: „Tere, mina olen Jack Kennedy. Millega teie tegelete?” – „Noh, Härra President,” vastas koristaja, „mina aitan meil Kuu peale jõuda.”

Minu tööl on mõju teiste inimeste elule

Töö tähenduse ekspert, Yale’i ülikooli professor Amy Wrzesniewski on oma uuringutega näidanud, et inimesed, kes näevad oma töö tähendusrikkust ja teevad seega tööd mõtestatult, on palju õnnelikumad kui nende kolleegid, kes asjasse nii ei suhtu. Tähendusrikkust ja mõtestatust saab töö puhul kõige tugevamini prognoosida just selle järgi, kas töötaja usub, et tema töö mõjutab positiivselt teisi inimesi ja maailma. Wrzesniewski uuringud osutavad, et kui selline suhtumine on olemas, siis muutub tähendusrikas töö sõna otseses mõttes kutsumuseks. Tuleb välja, et töö mõtestatus ja tähendusrikkus on tööõnne peamine valuuta.

Gallupi uuringute järgi veab – jah veab – ennast iga päev tööle umbes kolmandik töötajaskonnast. Nende jaoks puudub tööl sügavam tähendus: nad ei näe, mis mõju ja väärtus nende tööl tegelikult on. Üks hea uudis on aga see, et kõik tööd, olenemata oma sisust, on suuremal või vähemal määral tähendusrikkad. Küsimus on ainult selles, kas töötaja märkab seda ise. Teine hea uudis on see, et me saame ise mõjutada seda, kuidas me oma tööd lahti mõtestame ning millise tähenduse sellele omistame. Õnneks on võimalik teadlikult suunata oma tähelepanu töö mõju ulatusele, et kasvatada nii enda ja oma kolleegide töö tähendusrikkust.

Minu olemasolul on mõte

Siinkohal on paslik meenutada, kuidas juudi päritolu psühhiaater Viktor Frankl ellu jäi, kui ta paigutati Teise maailmasõja ajal koos perega Auschwitzi koonduslaagrisse. Kui sõda lõppes, oli enamik tema sugulastest laagris hukka saanud. Franklil õnnestus nendest õudustest aga eluga pääseda. Pärast vabanemist kirjutas ta üheksa päevaga raamatu „… ja siiski tahta elada”. Ta ütleb, et ellujääjate ja hukkunute vahel oli see erinevus, et esimesed suutsid leida oma olemasolule kindla mõtte. „Kui inimene mõistab enda asendamatust, siis võimaldab see võtta vastutuse oma eksistentsi jätkumise eest kogu selle ulatuses. Inimene, kes mõistab vastutust, mida ta kannab teise inimese ees, kes teda armastusega ootab, või vastutust, mida toob kaasa lõpetamata jäänud töö, ei suuda elust loobuda. Ta teab, miks ta eksisteerib ning on seetõttu valmis taluma peaaegu ükskõik kuidas eksisteerimist.”

Südame-komponent

Õppetunni, mille Frankl sai koonduslaagrist, saab üle kanda ka tänapäeva tööelu konteksti. Karjäärinõustaja Tiina Saar-Veelmaa nimetab seda nn südame-komponendiks, mis tähendab, et töö, mida tehakse, peab reaalselt aitama teiste inimeste elukvaliteeti tõsta. Siin on loomulikult eelisseisus kõik ametkohad, mis on seotud õpetamise, abistamise, ravimise, nõustamise jms.

Wrzesniewski leidis uurimistöö käigus, et inimesed tajuvad oma tööd kolmel võimalikul viisil:

1) see on lihtsalt palgatöö, kus rõhk on töötasul ning vajadusel arved ära maksta;

2) see on aste karjääriredelil, kus rõhk on iseenda arendamisel;

3) see on kutsumus, kus fookus on laiema sotsiaalse heaolu kasvatamisel ja ühiskondlikul kasulikkusel.

Kui esimesed teevad tööd peaasjalikult selleks, et mingit tööd on ju vaja teha arvete maksmise jaoks, siis kolmas grupp inimesi tunnetab oma töö mõju teistele inimeste elule, mistõttu nende töö on palju tähendusrikkam. Kutsumuse leidnud inimesed tunnevad oma tööst märkimisväärselt rohkem rõõmu, kuna nad ei tee seda ainult enda vajaduste nimel, vaid tajuvad selle tähtsust ja kasulikkust.

Kontakt

Whartoni ülikooli professor Adam Grant on leidnud, et mõnel puhul ongi raske, ehkki mitte võimatu leida töö tugevat mõju ja tähendust. Sageli on inimesed liiga kaugel oma tegevuse mõjust lõppkliendile või lausa sellest n-ö ära lõigatud. Näiteks veebipõhise koolitusprogrammi puhul ei kohtugi koolitaja oma klientidega ja ei suhtle nendega otse. Või inkassotöötaja ei puutu võlgadega hädas olevate inimestega isiklikult kokku. Kui olla aga otsekontaktis inimestega, kes töö loodavast väärtusest kõige rohkem võidavad, tekib töötajal parem tunnetus oma töö mõjust. Granti kinnitab samuti, et need, kes selgemalt tajuvad oma töö mõjuulatust lõppkliendi vaatevinklist, ei ole mitte ainult õnnelikumad, vaid ka tulemuslikumad töötajad.

Näide: kui ülikooli töötajad, kelle ülesandeks oli tudengitele õppestipendiume otsida, kohtusid korra nende tudengitega, kelle jaoks nad seda tööd tegid, siis kasvas nende kõneminutite arv rahastajate otsingul peaaegu 1,5 korda ning nende tulemuslikkus finantsvahendite kogumisel neli korda! Ühes uuringus aga leiti, et kui arstid nägid lisaks pelgalt röntgenipildile ka patsiendi enda pilti, siis kirjutasid nad keskmiselt kolmandiku võrra pikema ülevaate tema haigusloost ning panid ligemale 50% võrra rohkem õigeid diagnoose. Haigla koristajate puhul selgus aga, et nende seas on esindatud selgelt kaks mõtteviisi: ühed nägid asja nii, et nad aitavad kaasa haigla tõrgeteta toimimisele ja patsientide paranemisele; teised aga tegid oma tööd ja ei tajunud selle laiemat tähendust. Kui esimene grupp koristajaid suhtles aktiivselt õdede ja patsientidega ning näitas üles initsiatiivi, et muuta haigla keskkond meeldivamaks, siis teine grupp oli pigem õnnetu, nähes oma tööd igava ja vähe tähtsana.

Mida sellest kõigest kõrva taha panna?

Kõige olulisem on mõista, et isegi kõige piiratumatel ja rutiinsematel töökohtadel on töötajatel võimalik muuta oma arusaama töö olemusest, nii et see muutuks tähendusrikkamaks. Võti seisneb sellest, et tuleb paremini teadvustada oma tegevuse mõju ning väärtust lõppkliendile. Ja juhina on meie vastutus töötajat aidata, et sa saaks pöörata oma pilgu igapäevastelt aspektidelt rohkem lisaväärtusele, mis ta klientidele loob.