Tujukat tuukanit tunned? Tea, et tema vend läheb kohe Rootsi jõule tähistama!

Eesti väikesed õllepruulid on lõpuks ometi kanna välisturgudel maha saanud. Nüüd tuleb ennast seal kümne küünega kinni hoida. Õllejutte vahendab Paavo Kangur.

Avan õlle nimega „Saatana magustoit“. Uskumatu kraam. Loen tähelepanelikumalt silti: Lehe pruulikojas odra-, rukki- ja nisulinnastest toodetud sweet stout, mis on laagerdatud Jack Danielsi tammevaadis. Maitse ei meenuta ühestki otsast tavalist pudeliõlut, pigem on tunda šokolaadi, mustsõstart, Rigas Balzamit ja see kraam voolab nagu liköör, millel kraade lahja likööri jagu. Neid mehi peaks nägema, kes sellist kraami pruulivad ja villivad!

Aga telefonis vastab hoopis naise hääl. Ja ühel vihmasel päeval sõidangi Keilasse.

Gristel ja Tarmo Tali käivad asjaliku näoga Lehe pruulikojas ringi. Tarmol on seljas tavalised töömehetunked nagu kõigil töötajatel. Üle kogu tootmissaali läigivad roostevabast terasest pütid ja seal sekeldab kaks äärmiselt pühendunud näoga meest.

Õlletootmise saladusi on Tarmo omandanud iseseisvalt ja Siebeli instituudis USA-s. 2013.–2014. aastal investeeriti rendipinnal asuvasse pruulikotta 350 000 eurot, millest üle poole moodustasid seadmed.

Jõuluõlu Rootsi

Ulatuslikud õpingud ja investeeringud on igal juhul end ära tasunud, sest taamal paigaldab masin õllepudelitele silte, millel domineerib jääkaru – see toode läheb jõuluajaks Rootsi riiklikule alkoholimonopolile Systembolagetile.

„Konkursi võitmine on loterii, aga kui tingimused sobivad, siis võtame ikka osa. See on meie jaoks mahult unikaalne tellimus,“ ütleb Gristel.

„Homme läheb villimiseks ja kui 30 000 pudelit on valmis, saadame kauba ära. Villimiseks ostsime Ameerikast 50 000 dollariga väikepruulikodadele mõeldud pisikese masina. See teeb protsessi efektiivsemaks ja on kvaliteetsem kui käsitsi villimine. Masina on teinud mees, kes alustas äri väikepruulijana ja on asjaga kursis. Kuid ausalt öeldes on väikepakendamine naeruväärselt kallis asi. Laienemine võtab kogu vaba raha ära ja rohkemgi veel,“ lausub Tarmo. Ta jalutab sügavkülmiku juurde ning võtab välja koti roheliste graanulitega, mis meenutavad koeratoitu. Nuusutan ja tunnen puhast humalatest imbuvat IPA lõhna. „See on IPA õlle valmistamiseks vajalik humal,“ ütlebki Tarmo.

Rootsi pole ainus turg, kuhu on pilku heidetud. Peterburi päritolu pruulikojaga valmistatakse ühine õlu, mis valmib sügiseseks pööripäevaks. Ja Soomeski levib legend, et Eesti käsitööõlu on väga hea.

Alguses oli hobi

„Panime käiku kogu raha, mis meil oli,“ pöördub Tarmo oma jutuga algusaegade juurde tagasi ja võtab kotist Belgias toodetud linnaseid ning jahvatab need väikeses veskis peeneks. Siis pistab ta käe teise kotti ja annab mulle maitsta karamelliseid linnaseid, ning seejärel leiab tugev töömehekäsi kolmandast kotist õige pruunid linnased, mille suitsune maitse on aluseks just stout-tüüpi õllele. Ta liigub meskikatla juurde ja segab linnased veega. Linnastes leiduv tärklis suhkrustatakse selles katlas ligikaudu 70 kraadi juures ja nii tekib maltoos ehk disahhariid, mille pärm kääritab hiljem alkoholiks. Seejärel pumbatakse pudrulaadne segu filtreerimiskatlasse, kus toimub kurnamine ja tekkib virre.

Peagi pumbatakse virre edasi keedukatlasse, kuhu lisatakse keetmise käigus humalat maitseomaduste parandamiseks. Valk vajub põhja, virre läheb selgemaks ja seejärel liigub vedel kraam vurriga anumasse, kust saadud selge virre suunatakse 2000-liitrisesse käärimistanki, kuhu lisatakse pärm. Käärimisprotsess on kõige pikem ja kestab ligi kuu aega – selle käigus tekkib alkohol ja valmib õlu. Sõltuvalt retseptist lisatakse veel humalaid ja siis õlu filtreeritakse ning karboniseeritakse enne villimist.

„Ma olin ka varem valmistanud õlut kodustes oludes Tabasalus Lehe tänaval – sealt ka firma nimi. Huvi kasvas ja nii läksingi Chicagos asuvasse Siebeli instituuti kaugõppesse õlletootmist õppima. Sellest oli kõvasti abi just tehnoloogia valimisel. Seejärel rentisime ruumid ja läks lahti.“

Gristel täiendab: „Ma lootsin vaikselt, et see õlletegemise hobi saab läbi ja saunas tekib jälle ruumi. Aga ühel kaunil päeval küsis hoopis Saaremaa sõber, kes peab puhkekohta: millal saab hakata õlut müüma – suvi tuleb!“

Tarmo: „Aeg tundus küps olevat, sest oli tunda lõhna, et pruulikojad hakkavad tulema. Seadmete valik ja tellimine võttis muidugi aega. Ostuprotsess algas suvel 2013 ja mais 2014 olime juba täies tööhoos. Me alustasime Slovakkia seadmete ja tehnoloogiaga, mis olid kolm korda odavamad kui Lääne-Euroopa omad, ja pealegi vastasid slovakid ka keset suve kirjadele ja pakkusid tehnilist tuge. Nad müüvad „võtmed kätte“ lahendusi Venemaa restoranidele ja hotellidele, paigaldades seadmed ning viies läbi ka väljaõppe. Kui töö- tab metsikus idas, küll siis töötab ka Eestis. Meil polnud põhjust seadmete eest üle maksta ja nuputamist oli päris palju. Eksida ei tahtnud ja ei saanud, sest panime ju kogu oma raha mängu. Meil oli algul siin kaks rida terastanke ja mujal oli tantsusaal. Tänavu kevadel suurendasime tootmisvõimsust 300 000 liitrini aastas. Selleks paigaldasime kuus kääritustanki juurde,“ võtab Tarmo loo lühidalt kokku.

2013. aasta hilissügisest kuni 2014 suveni avas Eestis uksed viis uut pruulikoda, nende seas ka Õllenaut, Lehe, Põhjala.

Gristel jätkab: „Alustati teineteisest sõltumatult ja kohtuti turul. 2015. aastal tootsime veidi alla 150 000 liitri, tänavu pruulime natuke üle 200 000, mis hoiab Lehe pruulikoda Eesti väiketootjate esikolmikus. Saime suhteliselt kergesti oma tootega Selverisse sisse ja mõistsime, et tootmisvõimsust tuleb tõsta. Ja kui Selver otsa lahti tegi, siis ei saanud teised kaubandusketid ju magama jääda.“

Tagasi „Saatana magustoidu“ juurde

Ühes pruulikojanurgas paiknevad tammevaadid, kus toimub õlle järellaagerdumine. Tulemuseks on lõbusate nimedega väikepartiid, nagu „Saatana magustoit“ või „Tagasi Etioopiasse“.

„See on juba puhas mängurõõm, mis meeldib ka ustavatele ja lojaalsetele õllesõpradele. Nad lausa jahivad neid laagerdunud õllesid,“ ütleb Tarmo.

„Mis asi see „Ogar Polski“ on?“ küsin ma. „See pole ogar poolakas, vaid hoopis jahikoer! Poola hagijas. Selle toote aluseks on üks vana Poola õlleretsept, kus kasutatakse tammehalgude tulel kuivatatud ja suitsutatud nisulinnaseid, mis annavad õllele omapärase maitse. Poolakad olid väga üllatanud, et Eestis seda toodetakse, ja on ise tootega rahule jäänud. Ma leidsin selle idee raamatust ja tegin ära. Üle võlli nimed ja lustakad lood on osa käsitööõlle kultuurist. See ei ole surmtõsine teema, vaid ikka loominguline. Maailmas on ligi 120 õlletootmise stiili ja kui neid omavahel kombineerida, siis on avastamisrõõmu palju. See on vabadus teha uusi ja lahedaid asju,“ selgitab Tarmo.

Tänaseks on Eestit tabanud tõeline käsitööõlle buum ja pruulikodasid on siin ühe inimese kohta rohkem kui Belgias või USA-s, kust väikepruulikodade uus tulek 1980. aastatel alguse sai. On pruulikodasid, mis on ühemehe-show, ja on neid, kes tahavad kasvada. On mustlaspruulijad, kes kasutavad oma retsepte, aga teiste tootmisvõimsust. Lehe teenust kasutavad samuti kaks mustlaspruulijat: Hopster ja Anderson.

„Meil on soov kasvada ja hinnaga veidi alla tulla. See suurendab ellujäämisvõimalusi,“ lausub Tarmo ja laseb kääritustankist kannu tortsu märjukest, et hinnata valmiva õlle maitseomadusi.

Vähemalt õlle peale ei pea see perekond enam sentigi kulutama, tahaks ju öelda. Aga tegelikult kipub olema vastupidi – see perekond paneb õlle peale vist kõik, mis neil hinge taga on.

***

Põhjala pruulikoja tegevjuht Enn Parel: ainult siseturg ei toida

Ka Eesti suurima väikeõlletootja Põhjala tegevjuht Enn Parel ütleb, et maht tuleb üles saada, et hinnad allapoole suruda. Eksport on siin võtmesõna – ja Põhjalal on sihikul Norra.

„Praegu jääb Eestisse 36% meie toodangust ja järgmisena proovime kanda kinnitada Jaapani ja Kanada turul. Tuleb käia piirkonna käsitööõllefestivalil ja leida distribuutor, kes ostab vähemalt ühe euroaluse ära ja õlle laiali jagab. Ühest korrast festivalil käimisest ei piisa ja enda tutvustamise protsess peab olema pidev.“ Pareli sõnul tuleb leida distribuutor, kes usub tootesse ja kellel on hea võrgustik, et see õllesõpradeni viia. „Meid huvitavad eelkõige just õllefriikide kohad, sest nende kaudu hakkab info heast tootest ka laiematesse massidesse levima,“ selgitas ta.

Parel väisas hiljuti ka Norra käsitööõllefestivali, kus tutvuti sealse väikepruulikojaga Lindheim. Samuti toimus tap takeover ehk üritus, kus ühe baari kõigist kraanidest müüdi ühe pruulikoja õlut. Oma hitt-tootega „Virmalised“ osalevad nad Norra riikliku alkoholimonopoli välja kuulutatud Eestis toodetud Indian Pale Ale hankekonkursil.

„Näeme oma tootega nii palju vaeva, et kutsusime Šotimaalt kohale peaõllemeister Chris Pilkingtoni ja pakkusime talle ka kohe osalust. Chrisi leidsid kaks meie meeskonna liiget Peeter Keek ja Gren Noormets, kes käisid BrewDogis Šotimaal ametit õppimas.“ Pareli hinnangul räägitakse Eestis ja mujalgi maailmas küll käsitööõllede revolutsioonist, kuid tegelikult moodustavad need ainult 1% siinsest õlleturust. Eesmärk võiks olla 4–5%, kuid selleks peaks käsitööõlu olema odavam.

Kui Põhjala 2014. aastal alustas, polnud ettevõttel turustusprobleeme. „Õllepoodidesse ja Selverisse saime kiiresti sisse. Uutel tulijatel on raskem, sest lett on juba täis. Praegu ongi meie parim müügikanal Eestis Selver ja Rimi ning oktoobris saame oma kauba sisse ka Prismasse,“ räägib Parel. Nende müük oli möödunud aastal 1,2 miljonit eurot.

***

Eesti suurimad käsitööõlle tootjad 2016 (hinnanguline)

• Põhjala 420 000 liitrit
• Lehe 200 000 liitrit
• Õllenaut 125 000 liitrit
• Tanker 120 000 liitrit
• Muddis 100 000 liitrit

Selgituseks:

Õllenaut Ilmar Räni sõnul ründab tabeli ülemine ots 400 000 liitrit ja alumine ots 100 000 liitrit. Õllenaut hoiab taset 110 000 – 125 000 liitrit, mis tähendab, et aastakäive jääb alla poole miljoni euro.

Jaanis Tammela Tankeri pruulikojast ütleb, et nad loodavad tänavu ületada 120 000 liitri piiri, mis on kolmekordne kasv võrreldes eelmise aastaga.

Aivar Ojaperv ajakirjast Pruul arvab, et väikeõlletootjate TOP 10-sse võiks kuuluda ka Kochi Aidad ja Vormsi õlu, ning aastal 2017 saab näha, mida suudavad uustulnukad Muddis, Pühaste ja Hiiumaa pruulikoda.