14. detsember 2013 · 11 min· Uuendatud 1. juuni 2026

Uue näoga Mart Kadastik

Veel samal teemal:

Autor

Ta on 58-aastane. Ta on mitmekordne vanaisa. Aga pole ainsatki märki sellest, et ta võtaks hoo maha. Vastupidi – selgub, et see on parim aeg, et kirjutada „raamat, mis raputab“, õigemini „kaks raamatut, mis raputavad“. Ning võtta hiiglaslik laen, et saada taas Eesti Meedia omanikuks. Miks just nüüd? Küsib Taivo Paju. Ta on alati laitmatult […]

Ta on alati laitmatult riides ja sõidab Volvoga. Ta kõne ja käitumine on alati väljapeetud. Viimased kümmekond aastat on ta hoidnud väga madalat profiili. Seetõttu on tema seksuaalsete romaanide „Kevad saabub sügisel“ ja „Suvi sulab talvel“ ilmumine tähelepanuväärne kirjandussündmus. Igal juhul on vaikne elu nüüd läbi. Sest lisaks romaanidele, „mis raputasid“, ostis ta ka siinse suurima meediafirma Eesti Meedia norralastelt tagasi.

Mis muudab ühe kogenud firmajuhi korraga romaanikirjanikuks?

Mul täitus tänavu selle firma juhina 30 aastat. Kolm kümnendit sisuliselt ühes ja samas kabinetis! Tahes-tahtmata tekib inimesest selline kivistunud kuvand, et ta on igav, kuiv ja tuim ning ühel hetkel ka vana. Aga selline kuvand on väga petlik.

Minu raamatute üks mõte ongi öelda, et inimesed ei ole need, kellena nad välja paistavad; et me ei tunne tegelikult inimesi. Neil on hoopis teistsugused mõtted, lootused, ängid ja ootused. See käib ka minu kohta. Ma ei saa öelda, ma pole tahtnud seda elu, mida olen selle ettevõtte juhina elanud – ju ma olen ikka tahtnud –, aga kindlasti pole see üks ja see ainuke elu, mille kaudu ma olen tahtnud siin ilmas end teostada.

Ju ma tundsin, et see pole kõik, mida olen tahtnud endast maha jätta. Kuna aga eluaastad muudkui tulid ja tulid, siis ajasurve ju järjest kasvas. Võib juhtuda, et ühel hetkel sa polegi enam võimeline endast midagi peale ametikoha maha jätma. Muidugi, ma ei kurda, mul on abikaasa, pere ja lapselapsed. Aga ma tahtsin teha veel midagi, mille mõju ja inimeste reaktsiooni ma ise näha saaks.

Ütlesin kaks aastat tagasi firma jõulupeol välja, et minu eesmärgiks on kirjutada romaan inimeste suhetest. Sain aru, et see raamat ei ole päris kindlasti sarjast „Mina ja Postimees“. Mõtlesin, et kui üldse raamatu kirjutan, siis tingimata ilukirjandusliku. Ja kui see on ilukirjandus, siis hoopis teisest sfäärist, kus ma tegutsen. See on ainus võimalus lõhkuda pikaajalise ärijuhi kuvandit.

Suhted ja seksuaalsus on minu jaoks hästi huvitav teema, mille üle ma tahtsin mõtiskleda. Aga kui mu käsi oleks tõesti tõrkunud kirjutamast sõna seks, oleksin kirjatöö ikkagi ette võtnud, lihtsalt millestki muust. Kas või spordist. Ja just ilukirjanduslikus võtmes, et saaks välja elada fantaasiaid, mis on minu sisse kogunenud.

Olin tegelikult üsna ebakindel, kui kirjutama hakkasin – mõistsin, kui pöörasesse maailma ma olen sattunud. Nii palju on raamatuid, mis jätavad lugeja täiesti ükskõikseks. Otsustasin, et kui ma juba kirjutan, siis nii, et see raputaks. Mu raamat peab kõnetama, erutama, see peab korda minema! Kui ei lähe, siis ära parem kirjuta! Nagu Juhan Peegel ajakirjanikke õpetades ütles: „Kuni suudad jätta kirjutamata, ära kirjuta.“

Ning kuvandi muutmiseks ei piisa ühe raamatu kirjutamisest. Inimesed ootavad ju lugedes, et millal see „uus teema“ lõpeb ja ikkagi see „Aastakümned Postimehega“ tuleb. Mulle on öeldud, et teise raamatu puhul on minu kui kirjutaja osatähtsus juba väiksem. Lugeja unustab kusagil raamatu keskel ära, kes on autor. Ja see on hea – tekst hakkab oma elu elama. See annab mulle vabaduse kirjutada edaspidi ükskõik mis teemadel. Tekst saab siis puudutada lugejat otseselt, ilma et mina seal vahel olen.

Teemavalik on igatahes päris julge.

Meediafirma juhina ei saanud ma kirjutada aktuaalsetel poliitilistel ja majandusteemadel – see oleks mõjutanud meie ajakirjanikke. Ma pole kunagi tahtnud neile “tuule suunda” tunda anda. Seetõttu hakkasin ka ajalehes juba aastaid tagasi kirjutama märksa ajatumatel teemadel. Nii et minu jaoks ei olnud see muudatus üldsegi nii järsk, nagu esmapilgul võib teistele tunduda.

Ega ma ei salgagi, et mulle lähevad korda seksuaalsusega seotud teemad. Valetaksin, kui ütleksin, et noortest naistest mööda vaatan, samas ma ei ütleks, et ma eriline naistemees olen. Naised tõesti huvitavad mind. Ja küsimus ei ole pikkades jalgades. Naiste abil võib ka mees endast paremini aru saada, enda olemust üles leida.

Üks põhjus, miks see teema mulle korda läheb, on ilmselt ka see, et ma olen pärit arstide perest. Seksuaalsus ei olnud meie peres tabu ja häbi. Mu isa, kes pidas psühhiaatri ametit, rääkis juba kuue-seitsmekümnendail aastail palju seksuaalsusest. Ehkki ma ei saa öelda, et me oleks sellest väga palju just enda pere võtmes rääkinud.

Mu abikaasa on arst, tütred on arstid, ema ja isa olid, vend, vennanaine ja vennanaise tütar on arstid, tädipoeg on arst, jne. Arstidel on oskus inimest lahti mõtestada ja tugev empaatiavõime, muidu ei saagi ju hea arst olla. Arstidel on oskus võtta inimene alasti – ma ei mõtle muidugi füüsilises mõttes. Mittemeedik ei julge teisele inimesele hingeõhu kauguselegi minna. Midagi on mulle arstide keskkonnast kindlasti külge hakanud.

Needsamad omadused-oskused on mul võimaldanud olla ka juht. Ükskõik kes võib korraks firmast üle käia, inimesed lahti lasta ja firmat saneerida. Aga ei ole võimalik töötada 30 aastat ühes firmas juhina, kui sul puudub empaatiavõime.

Kui palju on selles raamatus sind ja sinu enda elamata elu?

Mind on kindlasti peategelases Hennus, iseasi kui palju. Ma ei saaks näiteks töötada sellisel kohal, kui ma oleksin nii ebakindel oma otsustes kui tema. Praktilises elus ei sarnane ma Hennuga. Ma ei ole õnneks lähedasi kaotanud. Ja kuigi mu abikaasa on arstina väga edukas, juhtides ülikooli naistekliinikus günekoloogia osakonda, ei ole ma selletõttu mingites alaväärsuskompleksides nagu Henn.

Mul on olnud eeskujuks konkreetsed inimesed – mul peab silme ees keegi olema, et kirjutada. Ma ei ole nii andekas, et kõike välja mõelda. Aga kokkuvõttes on ühte tegelaskujusse kolm-neli inimest kokku miksitud: kellelt juuksed, kellelt jalad, kellelt elukogemused. Nii et selles raamatus on palju konkreetseid inimesi. Tõsi, Andrus Ansip välja arvatud – seal ei ole tema jalajälgegi mitte. Aga kui see lugemisele kaasa aitab, siis lasku käia, kes nõnda arvavad!

Kas oled jõudnud kirjutades mingite vastuste või järeldusteni?

Ma sain ülikoolist korraliku filoloogilise hariduse. Kursusetöö tegin Koidula ja Kreutzwaldi kirjavahetusest, mis inspireeris mind ka nende raamatute kirjutamisel. Ega siis lauluisa suhtumine noorde Koidulasse ükskõikne polnud. Tol ajal väljendati seda küll mõnevõrra teisiti kui tänapäeval, aga selles kirjavahetuses on palju selliseid seiku, mis kandsid sama mõtet – vanematel meestel on olnud alati huvi noorte naiste vastu. See on bioloogiliselt vältimatu.

Iga mees püüab seda olukorda lahendada omal moel. Mõni läheb lahku, mõni hoiab tagasi ja ei ületa konventsionaalse moraali piire, aga keegi meist ei ole ükskõikne noorte ilusate naiste suhtes. 60-aastane mees vaatab 30-aastast naist ja tunneb, et elab veel. See on normaalne ning seda eitada oleks silmakirjalik. Kuidas seda lahendada, see on dilemma iga mehe jaoks. Kuidas hakkama saada sellise väärtusega nagu truudus. Lõppeks mängib ka juhus üsna olulist rolli meie elus.

Kui naised seda raamatut loevad, siis nemad näevad siit ehk, et kõige õnnetumasse olukorda satuvad vanemad naised, sest neil ei õnnestu enam 30-aastaseid noormehi köita. Aga olukord ei ole tegelikult nii mustvalge. Ükski mees ei lähe ju oma vana naise juurest metsa, vaid ikka teise naise juurde. Needsamad naised on 30-aastastena tihtipeale osalenud “vanade” suhete rikkumises, tuues mõnes mõttes ohvriks vanemad naised.

Minu raamatud ei anna vastuseid, sest vastuseid ju ei olegi. Siin ei mõisteta kedagi süüdi.. Aga nii palju võin küll öelda, et need mehed minu raamatutes ei ole õnnelikud. Kui vanemasse ikka jõudnud naine kas fantaasiates või de facto hüljatakse, siis satub mees, oma vitaalsuse ilmutamisel tegelikult üsna haletsusväärsesse olukorda. Mõni tegelane palkab näiteks prostituudi, sest ei julge muul kombel naistele enam läheneda, kartes läbikukkumist. Peategelane läheb 30-aastase tütarlapsega saarele, ent ei jõua siiski kuskile välja.

Ega see õnn ikka niiviisi üleskorjatav ei ole, et lihtsalt üks 30-aastane noor naine jumaldab sind, sest sa oled kogenud ja tark. Vähemalt nende meeste puhul on see suhe toonud kahtlusi-kõhklusi, iseeendas pettumust ja segadust. Armumise hetki on ka, aga lõpuks on mehed ikka tagasi oma üksinduses.

Selles raamatus ei loeta moraali. Ma ütleks ainult, et mehed, hoidke kinni oma abikaasadest, ja vastupidi, naised, ärge laske oma mehi minema!

Oled öelnud, et kirjutad tasakaalu leidmiseks

Kui töötad äriettevõttes, siis on su eesmärk kasumit teenida. Sa pead saama äriläbirääkimistel maksimaalse hinna ja parima positsiooni. Sa pead kogu aeg kedagi võitma. Win-win on ju tegelikult see, et sa lepid vähemaga, sest sa ei suuda rohkem võtta. Ja kui siis lõpuks suure kasumi saad, siis võid olla isegi veidi altruist, andes natuke näpuotsast ära selleks, et su hing oleks rahul (mitte et sa tahaks väga anda, see on lihtsalt nagu win-win iseendaga). Tegelikult oled sa kogu elu orienteeritud kasumi teenimisele – pead võtma rohkem, kui annad; tulud peavad olema suuremad kui kulud. Muidu sa ei tule välja, muidu on pankrot. Aga see toob kaasa suhtumise, et sa pead kogu aeg rohkem võtma ja vähem andma. Inimestevahelistes suhetes on teisipidi. Sa pead rohkem andma, olgu see siis seks ja/või abielusuhe, vaimne suhe, kui tahad, et suhe püsiks.

Kui sa hakkad isiklikus suhtes rohkem võtma ja vähem andma, siis see laguneb kiirelt ära.

Mulle tundus, et pidin kuskilt otsast seda andmise poolt oma elus tugevdama, sest ärile orienteeritus hakkas teist poolt lämmatama. Äri on oma olemuselt vägistamine, ja kui sa kannad selle mõtteviisi isiklikku ellu üle, siis sa võtad, mis võtta annab, ja annad näpuotsaga. Selline suhe minu hingelaadiga ei sobi.

Raamatu kirjutamine aitab mul endas tasakaalu leida. See ei olnud muidugi nii, et ma püstitasin eesmärgi leida tasakaal ja kukkusin kirjutama. Sain lihtsalt öötundidel kirjutuslaua taga istudes aru, et kirjutamine pakub mulle kergendust; et minus on ka teine pool – see, mis võib anda. Sest tunnetest rääkimine on andmine.

On palju raamatuid sellest, kuidas rikkaks saada või esimene miljon teenida. Aga sellest, kuidas äriinimesed on tööl ühe näoga ning kodus hoopis teise näoga, pole suurt midagi kirjutatud. Kuidas nad tulevad tööle, vassivad-valetavad, on alatud, lindistavad salaja äripartneri kõnelusi – kõik selle nimel, et ikka rohkem kasumit teenida… Ja siis lähevad nad oma lapsega lõunale, ja teevad talle pai ja ostavad šokolaadi…

PR-mees Janek Mäggi on öelnud, Eesti Meedia hiljutise väljaostmise kohta, et Postimehe päästmine viikingite käest oli nagu printsessi äratamine unest kuuma suudlusega – kohe läks meediaturg tuliseks. Kas sellele väljaostmisele oli üldse alternatiivi?

Alternatiivi väga ei olnud. Schibstedi auks tuleb öelda, et kui norralased otsustasid Baltikumist lahkuda, siis nad andsid meile võimaluse Eesti Meediale uus omanik leida. Nii nagu tegi omal ajal Postimehe toonane omanik Heldur Tõnisson, kes ütles mulle üheksakümnendate aastate lõpus: tahan Postimehe maha müüa – leia endale ise hea omanik.

Eesti ajakirjanduse kvaliteedi pärast oleks olnud hea, kui meid oleks ära ostnud mõni usaldusväärne Soome meediafirma. Aga soomlased ei olnud huvitatud, neil on koduturulgi kõvasti tegemist.

Nii otsustasimegi ise juhtkonnaga ettevõtte välja osta ning leidsime Margus Linnamäe, sest ilma omafinantseeringuta ei oleks pangad meid jutule võtnud. Schibstedi auks tuleb öelda,et oma kümmekond Eesti ärimeest käis nende jutul, et Eesti Meediat meie selja taga ära osta, kuid Schibsted usaldas meid. Schibsted tundis, et vastutab Eesti Meedia tuleviku eest.

Võimalik, et selle loo ilmumise ajal on Eesti Meedia juba väiksem, kui oli ostu- hetkel. Peamini konkurent Ekspress Grupp kavatseb kasutada lepingust tulenevat õigust osta 50% Õhtulehe ja Ajakirjade Kirjastuse aktsiaid, mis seni kuuluvad Eesti Meediale.

See on rohkem juristide teema. Ei oska hetkel öelda, kuidas see probleem laheneb. Midagi ootamatut Ekspress Grupi soovis pole. Kui me firma norralastelt ära ostsime, arvestasime sellega.

Eesti Meedia tugevuse seisukohalt on olulisem hoopis see, kuidas töötab Baltimaade suurim trükikoda Kroonpress – just trükikoda on meie pangalaenu põhiline tagasimaksja – ning kuidas õnnestub meil trükikoja kasumit digitaalmeediasse investeerida.

Väga oluline on see, kuidas me areneme Lätis ja Leedus. See oli ka põhjus, miks me olime huvitatud kogu Eesti Meedia kui terviku ostust. Meie konkurendid – TV3 ja Delfi näiteks – tegutsevad kogu Baltikumis. Eesti Meedia edusammud Läti ja Leedu online-meedias ei tee Ekspress Grupile kindlasti mitte rõõmu.

Kui optimistlik sa tänapäeva ajakirjanike suhtes oled? Kas nad on sama tublid kui need, kelle ajal Postimees suutis 90. aastate algul suurtest riiklikest lehtedest, Rahva Häälest, Noorte Häälest ja Päevalehestki mööda minna?

Kirjastaja olukorra teeb raskemaks see, et ajakirjaniku amet oli varem väga kõrgel prestiižipulgal ja sinna tulid paljud inimesed, kes juba keskkoolis ja ülikoolis välja paistsid. Tulid ja jäid ka tööle. Palgad olid ajakirjanduses kõrged ja ajakirjanikud olid ühiskonnas tegijad.

Nüüd on ajakirjaniku identiteet drastiliselt muutunud. Kõik saavad kaasa rääkida ja säutsuda, ajakirjaniku arvamus ei ole enam nii oluline. Ajakirjanikud ei kujunda enam keskkonda nii palju kui vanasti ja ajakirjandus kui institutsioon on muutunud vähem tähtsamaks. Sa ei ole enam ainus sõnumitooja. Inimesed, kes väljaannetes töötavad, on entusiastid.

Üleminekuaeg online-meediale on paraja segaduse kaasa toonud. Usun, et varem või hiljem mõistame, et online-meedia eeldab samasugust kvaliteeti nagu paber. Eeldused heale ajakirjanikule on küll teised kui 20–30 aastat tagasi ja noored positsioneerivadki ennast teistmoodi. Aga amet jääb ja nii tuleb siia valdkonda ka palju uusi andekaid inimesi.

Nii et kolmas romaan peab ootama, nüüd on kogu tähelepanu Eesti Meediale uue hoo andmises?
Jah.

Mart Kadastik vedas noore peatoimetajana 1991. aastal eest ajalehe Postimees erastamist, esimesena suurtest lehtedest. Nende aastate jooksul on tema juhtimisel arenenud Postimehe toimetusest eesti suurim meediafirma Eesti Meedia: sinna kuuluvad Postimees, Kanal 2, Trio Raadiogrupp (Kuku, Elmar, Uuno jt raadiojaamad), Trükikoda Kroonpress, kuulutusteportaal Soov, pool Õhtulehest ja Ajakirjade Kirjastusest, viis maakonnalehte (Pärnu Postimees, Sakala jt) ning tütarfirmad Lätis ja Leedus.

Märksõnad

#juhtimine #Mart Kadastik

Jaga