11-meetrise päästepaadi valmimine jõudis finišisse Vol 3*

Päästepaadi valmimist jälgiva artikliteseeria eelmine lugu lõppes kogu meeskonna arutelu juures, kas minna oma purjealuse eesmärke arvestades elektrimootori peale või mitte. Siit nüüd jätkamegi. Kirjutab Raudlaeva Maja MTÜ juhatuse liige Ilmar Tamm.

Pikema arutelu käigus selgus, et meie andekad elektriinsenerid on küll kõigiti hakkamist täis korralik prototüüp töösse võtta, aga… oleks hea, kui me seda uurimist ka ise täismahus toetaks. Nimelt on kaasaegse kõrghariduse üks joon muu hulgas see, et uurimisgrant tuleb leida ka kõige lihtsamale ettevõtmisele, mida ette võetakse, n-ö oma laboris vaikne nokitsemine ei tule enam kõne allagi. Tuleb muidugi aru saada, et tegelikult oli inseneride plaan meie teemasse täisjõus spetsialist rakendada, et uurimistöö saaks hea.

Nõnda siis, olles endale ausalt otsa vaadanud, saime aru, et meie ise praegu elektrimootorite arenduse alal oma MTÜ õlga alla panna ei suuda. Kuna sestap peab see konkreetne idee ehk Eesti Nokia pisut ootama, sai kursiks võetud väikse ja heade käiguomadustega kaasaegse diisli leidmine. Et meie kange laevameister Mart oli meile talvepuhkuse ajaks kokku leppinud ühe vahva merehulludest Soome perekonna külastamise, kes elab juba aastaid täiesti töökorras 1870. aastal valminud puksiirlaevas, tegime ühe reisiga ära kaks asja. Lisaks külaskäigule veetsime aega suurel paadi-, laeva-  ja mootorinäitusel, et omale sobiv tööriist välja valida. Tähtis töö sai tehtud, kaup oli koos, tulime koju tagasi, et jätkata laevaehituse viimase etapiga.

Laevaehituse viimane etapp

Siia kuulusid kõigi sisemise konstruktsiooni põhielementide ehitus, sh stringerid, piimid, kniid, rist- ja pikipingid ning mastid ja poomid. Ehkki kirjapandult tundub see asjaosalistele kõigiti lihtne ja selge, läks nende kõigi väljamõõtmisele ja valmistamisele ning paika sobitamisele mitu head kuud usinat tööaega. Ilma Narva-Jõesuu linna ja Kirderanniku Koostöökogu abita oleks viimane etapp olnud palju  keerulisem.

Siis jõudsid meieni ühel päeval andekad noored sepaametit pidavad mehed, kes tegid meile pingitugesid, vöösid, rõngasaasu, vandirautiseid, kaareklambreid, eri nurga all paigaldatavaid polte ja palju muud väärtuslikku. Kõik need annavad me klassikalisele päästepaadile tema võime laine- ja tuulekoormusele hiljem vastu panna.

Ei ole siis üldse imekspandav, et ühel talveõhtul laevameistri suust lõpuks väike nõusolek välja pääses, et nüüd on see hetk, kus sõbrad võivad vaatama tulla, kaugel laevaehituse asjaga oleme. Loomulikult peeti sellise uudise peale maha vägagi reibas jõulupidu kõigile asjaosalistele ja otse laevapardal.

Ja nii märkamatult, erinevate tööde tähe all jõudis kätte kevad ja laev läks ehitusaidast välja õue ning sai selga veel mitu kihti immutuseks sobivat linaõli, kõhu alla mürkvärvi ja tinamennikut. Ja oh imet küll! Nüüd, kus ka mastid said oma õige näo, mootor ja jõuülekanne paika, põrandat katvad restplaadid oma kohale, hakkas meile kõigile tunduma, et vist ei olegi see meri enam meist nii kaugel. Ja kui „vana“ vandimeister Rauno ka mõlema masti vandid ära pleissis ning kleedis, oligi tõesti aeg käes panna tööriistad korraks peost, teha üks ühine hüva kalaroog ning hakata sättima…

Ning see päev tuli – 19. maikuu päeval 2019 tõsteti meie väike kaunitar Haapsalus mere kohale, hea sõber Pille andis vahuveini abil talle ilusaks nimeks Tütarsaare Aino ja esimene suudlus merega saigi tehtud. Pisut veel mastide sättimist, proovisõite lahel, siis täiendavat ballasti ladumist, roolilehe ja -pinni kohandamist ning ka tehnilise ülevaatuse läbimist ja meie reibas alus oli valmis. Nii võttis ta 4. juuni öösel ette meretee, et mereväeleitnant Tiidu kindla käe all jõuda koju – Narva-Jõesuusse ja Toilasse.

Olid saabunud juuni tuliseimad ilmad, Tütarsaare Aino libises nobedasti üle merevee ja ülesõit koju sooritati täiesti puhtalt. Nii on käes aeg alustada uut etappi meie väikse kaunitari elus, matkade, sõitude, mere- ja jõeseikluste avastamise etappi… Tule sinagi uudistama ja looduskaunist Eestit avastama!

* Esimene osa Raudlaeva Maja MTÜ toimetamistest ilmus Inseneerias juulis 2016 ja teine osa sama aasta novembris.

Tütarsaare Aino

Haapsalu laevameistrid ehitasid 11-meetrise kahemastilise autentse päästepaadi, võttes eeskujuks Eesti päästejaamades 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul kasutatud paadi, mille peamised ehitusmaterjalid oli tamme- ja männipuu. Kuna Eestis sõitnud päästepaatide kohta arhiiviandmeid pole, pöörasid nad pilgu ajastuga sobivatele Saksa merepääste alustele. Vastavad joonised ilmusid Adolf Brixi käsiraamatus „Bootsbau. Praktischer Schiffbau“ (Praktiline laevaehitus. Berliin, 1922 ja 1929), neid täiendas eestlaste Soome kolleeg ja õpetaja, laevameister Lasse Kiiski. Ettevõtmise nimi oli „Väinamere tütar“, paat sai pärisnime aga 19. mail 2019. Tütarsaare Aino kodusadam on Narva-Jõesuu.