200 aastat õllepruulimist Sakus

Oktoober on rahvakalendris viinakuu. Selleks ajaks olid sügisesed põllutööd lõppenud ja algas traditsiooniline piirituseajamine. Üheaegselt viina tulusa valmistamisega algas mõisates ka õllekeetmise aeg. Kihisev ja oluliselt väiksemate „kraadidega“ õlu küll Venemaale müüdud kangema kraamiga võrreldavat kasumit ei toonud, kuid oma lauale ning ümbruskonna kõrtsidele kõlbas see siiski. Kirjutab Eesti Ajaloomuuseumi teadur-kuraator Anne Ruussaar.

Väikese viina- ja õlleköögi rajasid 200 aastat tagasi oma valdustesse ka Saku mõisa omanikud. Kui 1820. aasta oktoobris alustati pruulikojas esimese õlleteoga, siis vaevalt et selle hilisemat edulugu prognoosida juleti. Tänavusel viinakuul võiksime seda meenutades aga õlleklaase kõlistada küll.

Oder, humalad ja soolakiluvesi

Õlut on Eestis valmistatud juba kolm tuhat aastat. Selle väärika vanuse määramisel on aluseks võetud arheoloogilised leiud, mis kinnitavad, et umbes sel ajal hakkasid meie esivanemad siin kasvatama õlle toorainena vajaminevat otra. Linnaste ehk idandatud terade saamiseks leotati terad pehmeks, lasti idudel nädala aega kasvada ning jahvatati siis jämedaks jahuks. Linnasejahu segati veega, keedeti ja kääritati. Maitseomaduste mitmekesistamiseks lisati keedusele erinevates piirkondades mett, erinevaid taimi, marju ja vürtse. Kääritatud odravein muutus tänapäevasele õllele sarnaseks mõruks ja vahutavaks joogiks keskajal, mil selle valmistamisel hakati kasutama humalat. Eestis pruuliti humalaõlut ehk tapukeedust vaid jõukamates majapidamistes. Mõru maitse saamiseks kasutas vaesem rahvas sookaskede ja kadakaokste leovett, leiba, tubakat ning vahel koguni soolakilude keeduvett.

Lihtsamat koduõlut valmistasid ühe küla mehed tihti enne tähtsamaid pühasid või pidusid koos, omaette pruulikodasid ehitati keskajal kloostritesse, mõisatesse ja linnadesse. Tööstuslik õlletootmine algas Eestis 19. sajandi keskel, mil rajati esimesed suuremad vabrikud Tartusse, Pärnusse ja Saku mõisa.

Lõbus Karl Friedrich

1820. aasta oli Saku mõisale ajalooline – valmisid uhke, mitme ballisaaliga häärber ja selle juurde pruulikoda, kus oktoobris keedeti esimene partii õlut. Mõis kuulus Põhja-Eesti ühele rikkamale, Rehbinderite suguvõsale, kelle pillav elulaad oli legendaarne. Väike pruulikoda varustas õllega arvatavasti vaid lõbutsemisaldis perepea Karl Friedrichi lähikonda ja külalisi ning ümbruskonnas asuvate külade kõrtse, suuremaid ärilisi eesmärke sellel polnud. Kulukad koosviibimised ja ebaotstarbekas majandamine neelasid kiiresti omanike varanduse ning pärast lõbusa Karl Friedrichi surma tuli tema pojal Paulil Saku mõis võlgade katteks maha müüa.

Ettevõtlik Saku-Pagu

Uus ajajärk Saku pruulikoja jaoks algas 1866. aastal, kui 23-aastane energiline Valerian Baggo võttis selle majandamise üle oma isalt. Mõis oli Baggehufwudt-Baggode perekonna valdusesse läinud juba 16 aastat varem, kuid maalilise häärberi kõrval paiknenud väike ja räämas õlleköök uusi omanikke kohe ei kõnetanud. Valerian Baggo, keda kohalik rahvas omamehelikult Saku-Paguks kutsus, nägi seevastu just õlletootmises oma suurt võimalust, sest kubermangu kiiresti kasvav „janune“ pealinn asus vaid pisut enam kui kümne kilomeetri kaugusel.

Noor Saku-Pagu investeeris vana ja kitsukese pruulikoja laiendamisse ning uuendas amortiseerunud sisseseadet. Tootmine kasvas kiiresti ja varsti müüdi Saku õlut juba väljapoole mõisa territooriumit, eriti tulutoovaks kujunes müük Tallinna kauplustele ja kõrtsidele. Lisaks kogusele, panustas uus omanik ka kvaliteeti, sest pealinnas läbilöömiseks keskpärasest mõisaköögi õllest enam ei piisanud. Konkurentsis püsimiseks hakati Baggo eestvedamisel katsetama erinevate maitsetega, eeskuju võeti nii välismaistelt kui kodumaistelt markidelt. Õlle omaduste parandamiseks tehtud pingutused kandsid kiiresti vilja – õige pea jõudis Sakus pruulitu kõrtsidest aga ka Tallinna peenemate restoranide laudadele. Ka ametlik tunnustus ei jäänud tulemata – 1875. aasta üle-eestilisel põllumajandusnäitusel võitis Saku oma toodangu eest pronksmedali ning 1880. aastal Riias toimunud näitusel II koha. Omaaegse maitsepuhtuse kinnituseks on seegi, et õlletehase ühe vanima retsepti järgi tänapäeval toodetav Saku Hele on üks populaarsemaid õllemarke Eestis.

Rehbinderite rajatud piirituse- ja õlleköögi piiratud võimalused olid Valerian Baggole selged juba pruulimist alustades. Kiirest edust tiivustatuna lasi ta ajale jalgujäänud hoone lähedusse ehitada täiesti uue avara tööstushoone, mis sisustati Saksamaalt ostetud moodsate aurumasinatega. Esimene teadaolev partii õlut pruuliti seal 1877. aastal ja taas viinakuul – oktoobris.

Suurtootmine

Pärast uue hoone valmimist hoogustus tootmine veelgi, kuid samal ajal tihenes ka kohalike õllevabrikute omavaheline konkurents. Saku suurimaks rivaaliks kujunes Tallinnas tegutsenud õlletööstus Revalia, mille suurimateks eelisteks olid asukohast tingitult kiirem kaubavedu ja väiksemad transpordikulud. Nutika ettevõtjana otsustas Valerian Baggo Saku vabriku omanikeringi laiendada ning 1899. aastal asutati tema initsiatiivil Saku Õlletehase Aktsiaselts. Tal õnnestus äriühingusse meelitada siinse baltisaksa aadelkonna rikkamad ja mõjuvõimsaimad liikmed, näiteks pankur Georg Scheel ja piiritusetootjad vennad Rosenid. Esimesed olulisemad investeeringud tehti oluliselt suurenenud kapitali arvelt juba samal aastal, kuid mitte toomisesse, vaid transpordi arendusse – kui seni vedasid õlut Sakust Tallinna hobuvankrid, siis 1899. aastal avati pealinnaga mugavama ja kiirema ühenduse pidamiseks eraldi raudteeliin. Saku uute ja vanade omanike püüdlusi saatis kiire edu, ettevõttes pruulitud õlle maht ja selle müüginumbrid kasvasid sedavõrd, et Revalia õlletehas pankrotistus ning suleti lõplikult 1911. aastal.

Pärast Eesti Vabariigi iseseisvumist, mil uues turusituatsioonis suutis tegevust jätkata vaid üheksa õllevabrikut, kujunes Sakust kiiresti kogu Põhja-Eestis monopoolne õllevalmistaja. Siseriiklikult suutis talle tõsisemat konkurentsi pakkuda vaid Lõuna-Eestis liidrikoha hõivanud Tartu legendaarne õlletehas A. Le Coq. 1928. aastast alates hakati Saku toodangut turustama ettevõttele eritellimusel valmistatud pooleliitristes pruunides portselankorgiga pudelites, mis jõudsid 70 aastat hiljem õlletehase väärika ajaloo meenutamiseks taas müügile.

Ebaõnnestunud eksperimendid

1940. aastal ettevõte natsionaliseeriti ja senised kvaliteedinõuded asendusid kvantiteedinõuetega. Nõukogude aja meeldejäävamateks toodeteks kujunesid Žiguli ja Kuldne Oder, ilma milleta sauna ei mindud ning pidusid ei peetud. Suurimad muutused leidsid õlletööstuses aset 1976. aastal, kui see reorganiseeriti eksperimentaalõlletehaseks, millega kaasnenud investeeringute abil soetati moodsam sisseseade. Õllesortide arv küll suurenes ja maitse paranes, kuid jätkuvalt kõrgeid tootmisnäitajaid nõudev plaanimajandus muutis iseseisvusaja tasemele jõudmise võimatuks. Igasugused eksperimendid kvaliteedi parandamiseks lõppesid tehases aga 1985. aastal, mil NSV Liidus kehtima hakanud üleüldise nn kuiva seaduse raames investeeringud alkoholitootmisesse peatati.

Õllepealinn

Uus hingamine algas Sakus pärast Eesti taasiseseisvumist, mil koos Rootsi ja Soome õlletehastega loodi ühisettevõte Baltic Beverages Holding Pripps. Pärast põhjalikku uuenduskuuri, mille käigus vahetati välja kogu nõukogudeaegne tehnika ja renoveeriti tootmishooned, alustati tehases taas kvaliteetõllede tootmist ja uute maitsete loomist. Juba esimene, 1993. aastal ettevõttes väljatöötatud õllemark Saku Originaal võitis üleüldise tunnustuse ja tõusis aastateks Eesti müügiedetabelite tippu. 2005. aastal nimetati Saku alev Eesti õllekultuuri pealinnaks ja vabriku juurde rajati siinset õlleajalugu tutvustav muuseum.