Aasta insener 2021 Argo Rosin: rohepööre tõstab inseneride palgad edetabelite tippu

Eesti Inseneride Liidult aasta insener 2021 tiitli pälvinud Argo Rosina sõnul iseloomustab head inseneri täpsus, pühendumus ja suure pildi nägemise oskus. Tehnikaülikooli inseneriteaduskonna teadusprodekaan julgeb samas kinnitada, et inseneri elukutse on meil alahinnatud ja paljude jaoks märkamatu, ka rakendusteaduste väärtustamisel on kõvasti arenguruumi. Küsimusi esitas Mari Kamps.

Eesti Inseneride Liidu (EIL) president Leo Rummel ütles auhinda üle andes, et Argo Rosin (49) on paistnud silma tulemusliku uurimistööga energiapöördesse panustavas tarkvõrkude, elektritarbimise juhtimise ja elektrienergia kokkuhoiu valdkonnas. EIL hindab aasta inseneri valimisel lisaks insenerikutse omaniku pikaajalistele tööalastele saavutustele ka ühiskondlikku tööd.

•         Kui Te, Argo, vaatate möödunule tagasi, siis mis meenub esimesena?

Ikka särtsakad hetked. Minu huvi inseneeria ja elektri vastu sai alguse, kui olin 3-aastane. Siiani on meeles, kui keerasin valgustilt lambi välja ja toppisin näpud lambipesasse. See õhtu oli särtsakas kogu perele. Teine ja „lõbusam“ lugu juhtus alg- või põhikoolis, kui leidsin vana habemeajamismasina, mida tuli kindlasti katsetada, ühendades selle värviliste traadijuppide abil pistikupesasse. Nii heledat valgust ja tahmast pistikupesa pole ma enne ega ka pärast seda näinud. Vanemad said sellest katsest teada tükk aega hiljem…

•         Olete n-ö Tallinna poiss ja saanud põhihariduse 4. Keskkoolis. Kas koolis oli lemmikaineid ja kas oli ka midagi täiesti vastumeelset?

See n-ö minu kool on tänane Kristiine Gümnaasium. Hea sõnaga meenutan kindlasti oma klassijuhatajat ja emakeele õpetajat Piret Kriivanit, kes täna töötab Vikerraadios. Ainetest meeldisid enim matemaatika, inglise keel ja tööõpetus. Kõige vähem meeldis võib-olla laulmine, kuna viisipidamine polnud parim ja mulle ei meeldinud esineda. Huvitaval kombel olen pidanud terve elu esinemist harjutama. 

•         Pärast 8. klassi otsustasite aga minna polütehnikumi ja õppida elektroonikatehnikuks arvutite erialal. Millest selline valik?

See oli nõukogude aja lõpp. Toonast Tallinna Polütehnikumi taset peeti väga heaks ja seda ka nii mõnegi keskkooliga võrreldes. Sealt sai ülikooli sisseastumiseks tugeva teoreetilise taseme ja lisaks tugeva erialase hariduse. Näiteks käisid toonased TPI (tänane TalTech, toim) õppejõud seal erialaaineid õpetamas. Tehnikumi lõpetajad olid insener-tehnikud ehk pool-insenerid. Minu valikus oli lisaks tehnikumile ka Lilleküla Gümnaasium, kus oli bioloogia süvendatud õpe. Nimelt huvitas mind väga zooloogia. Määravaks osutus vanemate soovitus omandada keskharidus koos erialaga, et olla eluks paremini kindlustatud juhul, kui ülikooli sisse ei saa.

Perspektiivne tundus arvutite eriala, mille lõpetanud said elektroonikatehniku kutse. Õppimaminek tehnikaülikooli, mis asus kodule suhteliselt lähedal, tundus iseseisvuse algusaastail majandusliku seisu tõttu ainus valik. Ülikooli õnnestus pärast ettevalmistuskursusi edukalt sisse saada. Sel ajal tehti eksamitele lisaks ka üliõpilastele IQ-test, et näha sisseastujate arenemisvõimet juhul, kui baastase mõnes aines on nõrgem. Pean tunnistama, et olen pidanud füüsikat nõrga keskkoolitaseme tõttu elus hiljem palju iseseisvalt juurde õppima.

• Kas tudengiajast on meeles ka mõni värvikas ja suurt austust äratanud õppejõud?

Suurt austust tunnen mitme õppejõu vastu. Näiteks matemaatika õppejõud Endel Ruustal, kes vürtsitas loengut õppejõudude üle naljatlevate anekdootidega. Samuti tänane ülikooli nõukogu liige Arvo Oorn, kes suutis Boole’i algebraga seotud põhitõed, mida automatiseerimises laialdaselt kasutatakse, 15 minutiga nii arusaadavalt lahti seletada, et tekkis küsimus, miks pidi üldse kaks semestrit seda teistes ainetes õppima. Kindlasti ei saa märkimata jätta professor Juhan Laugist, kes oli suurepärane rahvusvaheliste kontaktide looja ja oma doktoritöö juhendajat Tõnu Lehtlat. Nemad on kindlast teadlased-õppejõud, kes on minu tulevikku enim mõjutanud. Olen neilt õppinud seda, et kui õpetaja hindab õpilasi madala hindega, siis ta annab sellega hinnangu enda tööle sh pühendumusele ja loomingulisusele. Kipume alahindama õpetaja rolli riigi ja rahva edukuse tagajana. Kahjuks on õpetajaid, kes kipuvad liiga kergelt õpilast rumalaks liigitama, õigustades enda laiskust õpilase õpetamisel.

•         Olete õppinud Saksamaal Kemptenis ja hiljem seal ka stažeerinud. Millist välismaal saadud kogemust/teadmist peate eriti väärtuslikuks? Mida välismaal õppimine annab?

Arvan, et vähemalt semestri jagu on välismaal õppimine soovitatav kõigile üliõpilastele. Võõra kultuuri, keele ja mentaliteediga kohanemine annab maailmatajule hoopis teise mõõtme. Inimene hakkab aru saama mitte ainult oma isiku, vaid ka rahvuse eripäradest. Teisisõnu, tekib oskus näha juuri peegelpildis. Rahvusvahelised tutvused ja pisiasjad, mida õpid teiste rahvuste kohta ühiselamu kööki jagades ja koos üliõpilaste pidudel käies, tulid hiljem kasuks ka uute teadus- või ärikontaktide loomisel. Oma üliõpilastele rõhutan alati keelteoskuse tähtsust, sest nii uudiste kui ka teaduskirjanduse vaates erinevas inforuumis olemine aitab palju paremini suurt pilti tajuda.

Minu õnn oli see, et omandasin viie kuuga saksa keele, mille tulemusel usaldati mulle diplomitöö tegemine tehnoloogial, mis jõudis Eesti ülikoolidesse ca 10–15 aastat hiljem. Lõputöö võimaldas kokkupuudet täna meie tööstuses rakendatava robootika ja tehisintellektil põhineva pilditöötlusega juba 1996. aastal. Kempteni Rakenduskõrgkooliga jätkub suurepärane õppe- ja teadustööalane koostöö. Meil on magistriõppes topeltkraadi programm, mille tulemusel õpib igal aastal vähemalt üks Saksa tudeng Tallinna Tehnikaülikoolis elektrialal. Lisaks on sõlmitud ka ühine doktoriõppeprogramm ja teadustaristu ristkasutuse leping, mida kasutab hetkel kokku viis doktoranti.

•         Olete Tallinna Tehnikaülikooliga seotud 1991. aastast. Kas 1990ndate tudeng erineb aastal 2022 inseneriks õppivast tudengist?

Insenerialadel on töötavaid tudengeid täna palju rohkem, sest tööturul on inseneride järele tohutu nõudlus. Üliõpilased tõmmatakse ettevõtetesse juba bakalaureuse esimesest-teisest aastast. Kahjuks ei saa tudengid seetõttu piisavalt keskenduda teoreetiliste oskuste omandamisele ja lõpetamine kipub venima. Üliõpilased on kindlasti avatumad diskuteerima ja nende tagasisidet arvestatakse oluliselt rohkem.

•         Kuidas on lood inseneride järelkasvuga? Kas reaalaineid ja inseneeriat on laste/noorte seas vaja populariseerida?      

Pean insenerihariduse tähtsust ühiskonnas väga oluliseks. Loodetavasti eksin, kuid arvan, et Eesti ühiskond on liiga palju humanitaaria ja sotsiaalvaldkonna poole kaldu. Sageli tundub, et poliitiliste ja majanduslike otsuste tegemisel jääb puudu strateegilise mõtlemise ja tervikpildi nägemise oskusest, mida interdistsiplinaarsemad erialad sh inseneeria rohkem mõjutavad.

Probleemid algavad algkoolis, kus muudetakse valede õpetamismeetoditega suurele hulgale lastest matemaatika ebahuvitavaks ja tüütuks. Õpetajate ettevalmistus ja loomingulisus just 6- kuni 11-aastaste laste ettevalmistamisel on väga oluline. Leian, et põhikoolide matemaatika-, füüsika- ja keemiaharidusse tuleb tuua sisse oluliselt rohkem mängulisust ja näitlikustamist.

Üks vaade on lapsed, aga teine ja mitte vähem oluline on rakendusteaduste väärtustamine ja rahastamine, et ülikoolides ja ka gümnaasiumites oleks oskuslikke õppejõude ja teadlasi. Riigi vaates on rakendusteaduste väärtustamisel veel kõvasti arenguruumi. Eesti Teadusagentuuri vajadus praegusel kujul on üldse küsitav. Julgen arvata, et tänased ülikoolid oskaksid riigi eraldatavat grandiraha õiglasemalt ja riiklikke vajadustega objektiivsemalt arvestades kasutada. Tehnikaülikoolis on eriala- ja kutseliitude esindajad kaasatud erinevatesse otsustuskogudesse, et arvestada ühiskonna vajaduste ja suundumustega.

•         Eesti erinevate komiteede ja komisjonide kõrval teete kaastööd Rahvusvahelise inseneriorganisatsiooni IEEE kolmes tähtsamas sektsioonis. Miks see oluline on/Mida see annab?

Täna olen IEEE vanemliige. Eelkõige aitab see kokku viia oma ala spetsialiste üle maailma. Kiire rahvusvaheline suhtlus inseneeria valdkondades on üks oluline edu võti. Nii inseneerias kui rakendusteadustes toimuvad tehnoloogilised muutused välgukiirusel. Rahvusvaheline koostöö aitab lõhkuda konnatiigi ehk „me oleme ise kõige-kõige“ mentaliteeti ja jõuda kiiremini soovitud tulemusteni. Kogemuste õigeaegne vahetamine rahvusvaheliste kolleegidega aitab ennetada insenertehnilisi vigu, sh uuringute ning tööde läbiviimisel aja ja raha raiskamist. Üks kogemuste vahetamiste viisidest on rahvusvahelistel konverentsidel osalemine ja nende ühine korraldamine. Näiteks sel aastal osalen IEEE ENERGYCON 2022 konverentsi läbiviimisel.

•         Kui Teid esitati aasta inseneri kandidaadiks, siis rõhutati, et tegelete süstemaatiliselt inseneride jätkusuutliku järelkasvu tagamise, inseneri teaduspõhise koolituse kvaliteedi tõstmise ning eelkõige õpikeskkonna ja avaliku sektor ning ettevõtluse loogiliste koostöövormide loomisega. Mis Teile neist kõige südamelähedasem on?

Ei sooviks kuidagi neid üksteisest lahutada. Erinevad koostöövormid ettevõtluse ja avaliku sektoriga, sh teiste ülikoolidega, võimaldavad hankida ja luua värskeimat oskusteavet, et seeläbi tagada kvaliteetne üliõpilaste ning inseneride koolitamine.

•         Inseneriteaduskonna teadusprodekaani tööülesannete kõrval olete ju ka teadlane ja insener, tehes koostööd ettevõtjate ja ettevõtlusega. Sageli räägitakse, et ettevõtjate ja teadlaste koostöö ei õnnestu alati. Kuidas on see Teil õnnestunud? Kas mõni ühisprojekt on ka praegu n-ö töös?    

Arvan, et koostöö õnnestumisele on kaasa aidanud istumine laua erinevates otstes. Juba tehnikumi ajal tuli ettevõtetes praktikal käia. Hiljem tegin ülikoolis inseneridele automaatikaalaseid täiendkoolitusi. Olen olnud erasektoris nii tööandja kui ka töövõtja. Täna olen ülikoolis nii tööandja kui ka töövõtja rollis. Hea sõnaga meenutan kindlasti perefirmat Contactus AS (Mihhail ja Margus Leoste), kus õppisin seda, et klient teab täpselt, mida ta tahab, lihtsalt insener peab oskama selle info kliendilt kätte saada. Seega hea koostöö võti peitub selles, et lisaks erialastele teadmistele on olemas suhtlemisoskus, kompromissivalmidus ja pühendumus. Soovitan teadlastele rohkem läbirääkimisoskust ja mobiilsust. Eestis on selleks isegi mobiilsusmeede olemas, mille väljatöötamisse õnnestus pisut ka endal panustada.

Praegu teeme väga põnevat koostööd mitme ettevõttega. Ettevõttega Pentamet OÜ töötame välja uudset rikke ennetuse ja tuvastuse lahendust tööstusseadmetele, mida saab rakendada tulevikus ka hoonete kütte- ja ventilatsioonisüsteemides. Loodetavasti saab sellest peatselt ka ajakirjandusest kuulda. Lisaks ootab sel aastal ees väga põnevaid tehisintellekti rakendamisega seotud tegemisi, aga neist on veel vara rääkida.

•         Kas inseneri elukutse on prestiižne? Mis teeb insenerist hea inseneri? 

Insenerist teeb hea inseneri täpsus, pühendumus ja suure pildi nägemise oskus. Insener on nii matemaatik, füüsik, keskkonnakaitsja, kunstnik kui ka majandusteadlane. Inseneriõpe on üks interdistsiplinaarsemaid õppeid üldse. Inseneri elukutse on alahinnatud ja paljudele märkamatu, sest kõik meie ümber, mis elu lihtsamaks ja mugavamaks teeb, on tegelikult inseneride loodud. Insener oskab fundamentaalteadlaste avastused panna ühiskonna heaks tööle, sh lahendada nendega ühiskonna probleeme.

Kui tulevikku vaadata, siis rohepööre uputab insenerid töösse ja tõstab nende palgad ebetabelite tippu.  

•         Kas Teil on harrastusi või huvialasid, mis aitavad lõõgastuda ja töömõtteid peletada?

Kindlasti aitab enim lõõgastuda pere keskel olemine ja lauamängude mängimine. Kahjuks kipuvad tööd sageli koju kaasa tulema. Kuna päeva jooksul tuleb palju suhelda, siis mõnikord katsun end ümbritsevast välja lülitada. Seda aitavad teha ujumine, mootorrattaga sõitmine või muusika kuulamine. Need tegevused on vabaduse ja rahu sünonüümid ning aega peaks nende jaoks rohkem leidma.