Akadeemik Kirsimäe: fosforiit kui riskantne, uurimisväärne ressurss

Fosforiit on eestlaste jaoks emotsionaalne ja tundlik teema. Kui aastakümneid tagasi anti korraldusi Moskvas, siis nüüd otsustame ise, kas ja millisel viisil oleks tootmine mõeldav või mitte. Akadeemik Kalle Kirsimäe arvates peab fosforiidiprojektis olema põhiroll riigil, et hoida ära näiteks ressursside röövellikku majandamist. Tartu Ülikooli geoloogia-mineraloogia professorile esitas küsimusi Ants Vill.

Kui kaugel oleme fosforiidi uurimisega?

Praegu teame, kus ja millised meie fosforiidimaardlad on. Uuringud tehti 30–40 aastat tagasi, need andmed on meil olemas. Täna on geoloogiateenistus tegemas kontrolluuringuid, kuna tollastest puurimistest ei ole palju materjali säilinud, sest enamus kasutati igasugusteks tehnoloogilisteks katseteks. Uuringuid tegi siis Geoloogia Valitsuse fosforiidiuuringute töörühm, Eesti spetsialistid. Tõukejõuks oli muidugi NSV Liidu väetisetööstuse ministeerium.

Aga tollased protestid on mõistetavad ja see, mis omal ajal Maardus toimus, kus fosforiit tehti lihtsalt fosforiidijahuks, oli kuritegu. Seda külvati põldudele lootuses, et sealt vabaneb fosfor ja muutub taimede poolt omastatavaks. Juba siis oli teada, et see omastatavus on üsna madal. Aga täpsustuseks – Maardusse rajati ka väetisetehas, kus toodeti fosforväetiseid peamiselt Koolast sisse toodud fosforiidist, kuid viimastel aastakümnetel ka kohalikust Eesti fosforiidist. Seda tehti samuti väga saastaval viisil, vääveldioksiidi „rebasesaba” ulatus korstnast kaugele loodust reostama, heitveed reostasid Kroodi oja ja selle kaudu ka Soome lahte.

Millised on meie fosforiidi peamised kasutusalad?

Ligi 90 protsenti läheb põllumajandusse väetisteks ja põllumajanduse vajadused üha suurenevad, sest nõudlus toiduainete järele kasvab koos elanikkonna kasvuga üle maailma kiiresti. Ka haritava maa pindala suureneb, kahjuks aga näiteks vihmametsade arvelt. Põllumajandussaadustega viiakse põldudelt ära hulganisti taimede kasvuks vajalikke aineid – kõige enam lämmastikku ja fosforit, aga ka mikrotoitaineid, nagu tsinki, kaaliumi ning väävlit ja magneesiumi. Nii on praegustes oludes üsna küsitav mahetootmise massilisem levik, sest näljarežiimil olevate taimede tootlikkus on kordades väiksem, nii peab vastavalt haritava põllumaa pindala olema oluliselt suurem. Lämmastikväetiste tootmine on lihtne, lämmastikku saab hulgaliselt toota ka õhust. Fosforiga on aga keeruline, selle varud on piiratud. Nii ei kao vajadus fosforväetiste tootmise järele.

Kas fosforväetised on keskkonnasõbralikud?

Fosforiühendid kanduvad põldudelt veega veekogudesse, põhjustades eutrofeerumist, pannes seal veetaimed vohama. Meie Läänemeri on osalt just seetõttu üks kolmest kõige saastatumast sisemerest maailmas. Selle vastu aitab heitvete puhastamine, sellest fosforiühendite eraldamine. Selles vallas käib hästi vilgas tegevus. Prognoositakse, et aastaks 2100 võiks taaskäideldud heitmetest eraldatud fosfori kasutus moodustada poole kogukasutusest. See on kergemini saavutatav punktreostusallikate puhul, nagu näiteks Tartu linn. Eestis ei ole veel ühtki sellist tehast, aga positiivseks näiteks on aastaid seda tehnoloogiat arendanud Madalmaad, Singapur ja Hongkong. Probleem fosfori kättesaamisega on suurem hajareostuse korral – näiteks väetatud põldudelt veega väljauhutud ainete kinnipüüdmine enne, kui need jõuavad veekogudesse.

Millised on konkureerivad leiukohad?

Euroopa Liidus on meie maardlad pea ainsad, absoluutne enamus fosforiidist tuleb peamiselt Põhja-Aafrikast: Marokost, ka Egiptusest. Õnneks on need praegu stabiilsed riigid, aga tasub meenutada Araabia kevadet, mis haaras suure hulga selle piirkonna riike. Nii on varustuskindlus nii Euroopa Liidule, aga ka USA-le ja ülikiiresti kasvavale Hiinale väga oluline. Euroopa Liit loeb fosforiiti kriitiliseks, strateegiliseks maavaraks.

Kas Euroopa Liit on andnud meile suuniseid fosforiidi uurimiseks?

Alles hiljuti pidin ühes raadiosaates selgitama, et spekuleerida teemal, nagu oleks tegu Euroopa Liidu suunisega, ei ole põhjust. Ise näeme, et tegu on kriitilise maavaraga, mille varud on meil Euroopa Liidu suurimad. Eesti riigil, valitsusel on vajalik hinnata Eesti tööstuspotentsiaali ja saada selgust, kas fosforiit on maavarana tõsiselt arvestatav või mitte ja kas tootmine on majanduslikult ning sotsiaal-poliitiliselt üldse mõeldav.

Kas siis on?

Tehnoloogiliselt on kaevandamine, avakaevandus ja allmaakaevandus lahendatavad. Kogused nii Toolses kui Rakvere maardlas on ka piisavalt suured, maagikihid paksud ning suure P₂O₅ sisaldusega. Sealt edasi tuleb läbi mängida võimalikud stsenaariumid. On selge, et igasuguse kaevandamisega kaasneb igal juhul keskkonnakahju. Keegi ei saa väita, et suudame kaevandada nii, et mitte ükski rohulible ei lange. See oleks kõige suurem vale, mida saab öelda. Tekkivad küsimused on esiteks – kuidas suudame neid keskkonnamõjusid leevendada, teiseks – mis see maksma läheb ja kolmandaks – kas tolereerime mõjusid? Kas ühiskond, inimesed on selleks valmis? Kas potentsiaalne kasu, otsene riigitulu kaalub üles kõik kaasnevad kahjulikud mõjud? See töö on alles ees.

Täna tegeletakse sellega, mille riik on teinud ülesandeks geoloogiateenistusele ja tegelikult ka ülikoolidele. Üks sellistest moodsate vahenditega tehtutest on Tartu Ülikooli maapõueressursside arenduskeskuse hiljutine mahukas uuring „Virumaa maavarade võimaliku kaevandamise keskkonnamõjud põhja- ja pinnaveele ning maastikule keskkonnageoloogiliste mudelitega analüüsituna koos alternatiivsete leevendusmeetmetega” (vt https://marek.ut.ee/projektid-aruanded). Sellest selgub, et kaevandamisel on keskkonnale arvestatav mõju – veetaseme alanemine toimub ca 30 km raadiuses, aga see taastub, kui kaevandamine lõpeb. Uuringus on hinnatud ka leevendusmeetmete mõju, mis on küllaltki arvestatav. Veeprobleemi võib lahendada ka maa alt vett välja pumpamata, vees töötavate kaevandusrobotitega. Sellised on juba praegu olemas.

Muidugi tuleb leida kaasnevate maavarade – glaukoniitliivakivi ja graptoliitargilliidi – võimalikule kasutamisele ja/või ohutule ladustamisele. Me oleme näiteks uurinud termoväetise võimalikku tootmist glaukoniitliivakivist selle kooskuumutamisel tavapärase lubjakivi asemel meil rohkelt käepärast oleva põlevkivituhaga. See on uuenduslik ja väga vähe CO₂ emiteeriv meetod.

Millised on tootmise hinnad?

Majanduslikult on fosforiidi kaevandamine oma kümme korda kasumlikum kui põlevkivi kaevandamine, mis on olnud rohkem tingitud energeetilisest sundseisust, mitte majanduslikest arvutustest. Aga kui fosforiiti töödelda, siis võime kergesti jõuda näiteks 250-eurose tonnihinnani, toorpõlevkivil on see tugevalt alla kümne. Kindlasti peab kaevandamisega kaasnema ka täiemõõduline töötlemine meie oma keemiatööstuses, see tekitab väga suurt lisandväärtust. Toormena müümine on vägagi mõttetu.

Kas meil kompetentsi jätkub?

Fosforiidi kaevandamine käib teisti kui põlevkivi puhul, siiski on meil hakkamasaamiseks kompetentsi rohkem kui küll. Rikastusmeetodid on olemas, lisaks traditsioonilisele ka uuenduslikumad-säästlikumad. Keemiatehaste valmislahendused on maailmas välja töötatud, need on vaja sisse osta ja kohandada.

Millistest ajaraamidest võiks jutt olla?

Kopa maasse löömist ei ole niipea oodata. Sellistest uuringutest, nagu praegu on käimas, kuni mingisuguse kaevandamiseni, kulub tavaliselt kümme-kakskümmend aastat. Tegu on niivõrd keeruliste ja komplekssete küsimustega. Kogu uue keemiatööstuse rajamise korral peame rääkima minimaalselt kahekümnest aastast, tegelikult umbes sellisest perioodist, kuni kestab veel põlevkivitööstus. Kõik see võib kõne alla tulla, kui on lisaks majanduslikele mudelitele leitud ka loodushoiulised ning sotsiaalselt vastuvõetavad lahendused. Neid praegu veel ei ole.

Kas meil selliseks suurprojektiks raha piisab?

Tagasihoidlikul hinnangul on kogu kaevandus- ja tööstuskompleksi maksumus vähemalt miljard, pigem aga kaks-kolm miljardit eurot. Sellise projekti jaoks on sarnaselt rahvusvaheliselt levinud praktikaga vaja kaasata väliskapitali. Meil on riigi omanduses ainult üks suurettevõte – Eesti Energia. Lisaks investeeringute kaasamisele pakub lahendusi kontsessioonipoliitika käivitamine. Praegu on menetluses seaduseelnõu, mis määratleb maavarade kasutamise kontsessioonimehhanismid. Arvan, et pearoll peab fosforiidiprojektis siiski olema riigil, see ei ole ainult majanduslik, vaid ka poliitiline küsimus, garantiide küsimus, et maksvusele ei pääseks näiteks ressursside röövellik majandamine.