Ameeriklasest õllemeister Jaapanis: pruuliäri kui kapitalismi võrdpilt

Ameeriklane Bryan Baird kolis Jaapanisse esimest korda veerandsada aastat tagasi, oskamata sõnagi sealset keelt. 15 aastat tagasi pani ta seal püsti oma pruulikoja, valmistades esialgu õlut 30 liitri kaupa – nüüd on see aga riigi üks suuremaid iseseisvaid käsitööõlle tootjaid. Tema arvates tuleb edu saavutamiseks teha oma asja ja olla valmis kannatlikult ootama, kuni turg järele jõuab. Kirjutab Erik Aru. 

Jaapanis tegutseb üle paarisaja käsitööõllekoja, mille turuosa jääb kokku alla ühe protsendi. Nii et ruumi kasvada on korralikult. Kõik algas paarikümne aasta eest buumiga, mis päädis peagi krahhiga. Ajal, mil Baird oma firma püsti pani, oli käsitööõlu Jaapanis üsna halva mekiga sõna. Ja selles, et olukord on muutunud, on temalgi oma roll mängida.

Bryan Baird sündis küll USA läänerannikul Californias, ent kasvas üles keskläänes Ohios, mida ta peab ka oma koduks. Seejärel viis tema tee idarannikule ettevalmistuskooli ja pärast seda ülikooli, kus tema peaerialaks oli poliitökonoomia.

Seal avastaski ta Jaapani. Tema õpingute hulka kuulus nimelt ka Jaapani ajalugu, iseäranis uusaegne. „Pidage meeles, tegu oli 1980. aastatega, mil kõik arvasid, et Jaapan võtab terve maailma üle, nii et poliitökonoomia seisukohalt oli see väga põnev riik,“ selgitas Baird. „Kui sealset kultuuri uurisin, tundus see mulle iseäranis huvitav.“

Samas ei olnud tal selget pilti, mida teha pärast ülikooli. Kuna ülikoolil olid sidemed Jaapani koolidega, asus Baird sinna 1989. aastal inglise keelt õpetama. Oskamata sõnagi jaapani keelt. „Kuklas kummitas mõte, et äkki on seal väga põnev ja ma jään sinna pikemaks,“ tunnistas ta. Nii läkski.

Pärast kolme aastat õpetajana Osakas suundus Baird tagasi USA-sse Johns Hopkinsi ülikooli Jaapani uuringute ja rahvusvahelise majanduse kraadiõppesse. Hiljem naasis ta koos Washingtonis kohatud tüdruksõbra Sayuriga, kellest on saanud tema abikaasa, Jaapanisse, kus sai tööd Ameerika elektroonikatööstuse erialaliidu esindajana. See teenistus talle aga erilist rõõmu ei pakkunud.

Esimesed sammud õlletootjana

Pruulimisest ei teadnud ta tol hetkel suurt midagi. Peale selle, et USA-s oli tema kraadiõppe ajaks juba käsitööõlle revolutsioon hoo sisse saanud – ja see kraam oli talle meeltmööda. Tema Jaapanisse naasmise ajal, aastatel 1995– 96 toimus sealgi käsitööõlle tootmise dereguleerimine. Baird lihtsalt otsustas ühel hetkel, et tahab selles osaleda. Sayuri toetas samuti seda ideed ja Baird suundus USA-sse pruulimiskursustele.

Tagasi tulles asus ta alguses ametisse õlletootmisseadmete müügimehena. Ent vaatepilt, mis selles ametis avanes, ei olnud talle meelt mööda. „Sain aru, et ei taha teiste heaks töötada,” nentis Baird.

Jaapanis nimelt ei tekkinud käsitöö-õllebuum nii nagu USA-s, kus õllesse kirega suhtuvad väikeärimehed pruulikodasid püsti panid. Kõik käis palju bürokraatlikumalt. Ametnike jaoks oli käsitööõlu meede turismi suurendamiseks või majandusraskustes piirkondade elavdamiseks – nii uskumatuna, kui see ka ei kõla. Suurfirmadele oli see aga võimalus tõsta käivet, kui põhiäri enam ei kasvanud. Käsitööõllest sai riigis kiiresti kalli ja kehva kvaliteediga kraami sünonüüm. Bairdi hinnangul tõestas see, asjad nii ei käi – õlu peab olema peamine ja kui see nii on, siis võid ka kõik ülejäänud asjad saavutada.

Sinnamaale jõudmine aga nõuab aega ja pühendumist. See on elukutse, mitte karjäär: „See ei ole hobi – sa pead ju tasuma arved ja teenima raha,“ rääkis Baird. „Kui me läbi kukuks, siis mu naine ja mina kaotaks kõige rohkem. Kõik on mängus.”

Kalurilinna kalaturult Tokyosse

Nii panigi Baird sõprade-sugulaste rahalisel toel äri püsti. Aasta oli siis 2000. Tema esimene müügipunkt oli pisike baar Numazu kalurilinna kalaturu juures, mille tagaruumides asunud pruulikojas villis peremees ise õlut – esialgu 30 liitrit korraga. Alguses äri ülearu hästi ei läinud. Baird tunnistab, et idee oli küll väga hea, kuid asukoht vale – kalurilinna elanikud ei olnud valmis tarbima sellist õlut, mida ettevõte tootis.

Oodatud tulu küll ei paistnud, kuid jäärapäisus hoidis äri üleval. Õnneks asub Numazu Tokyo lähedal ning pealinlased tulid nädalavahetustel ja riigipühadel sinna. Neile see õlu meeldis ja info hakkas levima. Nüüd tuli välja mõelda, kuidas oma baari ülal pidades saaks õlut ka Tokyo turule ja kaugemalegi tarnida.

Laienemiseks koguti taas raha sõpradelt ja sugulastelt, tunnistades ausalt, et enne kümmet aastat ei ole suurt midagi tagasi loota. „See andis meile pikema perspektiivi, mis minu meelest on väga oluline,” leiab Baird.

Kõigepealt tulid baari keldrisse suuremad seadmed. Seejärel avas pruulikoda oma esimese prooviruumi Tokyos, et igal juhul oleks olemas oma ruumid, milles toimuva üle on ettevõttel kontroll.

Siis tuli ka menu. Pruulikoda kolis suurematesse ruumidesse, mõnesaja meetri kaugusele algsest baarist. Mõni aasta hiljem jäid needki kitsaks ja tootmine tuli algsest asukohast 30–40 minuti tee kaugusele kolida.

Baird leiab, et tema toodang ei peagi kõigile meelt mööda olema. Kui see meeldib ühele kolmekümnest täiskasvanust, siis Jaapani mõõtu riigis on see väga suur turg. Ta on valmis ootama, kuni turg jõuab talle järele – ei tohi ahne olla. „Kasum kaheksa kuni kümme prot- senti aastas – mis sellel viga on?” küsib Baird. „Liitintressina üle 20 aasta – see on palju raha.”

Pruuliäri kehastab tema jaoks kõike seda, milline peaks kapitalism olema: selles puudub lõhe omanike ja juhtide vahel. Petta ei ole praktiliselt võimalik, sest siis tuleks petta oma ema, poega või tütart ja parimat sõpra. „See on sinu vastutada, nii et kuhu on sul minna? Väljapääsu ei ole, pead toime tulema,” ütleb Baird. „Ja kui läbi kukud, siis auväärselt. Teed seda, mida lubasid, sel moel, nagu lubasid. Võib-olla eksid…. Siis saab olema päris raske, ma kujutan ette.”

Sellise suhtumise juures ei ole imestada, et Bairdi esialgne baar kuulub endiselt talle, kuigi pärast pruulikoja minemakolimist on sellel olnud keerulised ajad. Ta loodab ka, et ei pea seda kunagi sulgema.