Eesti vee-eksperdid hankisid Soomes uusi teadmisi

Eesti Vee-ettevõtete Liidu (EVEL) hiljutine õppereis Soome andis ülevaate sealse veekäitluse hetkeolukorrast ja võimaldas koguda infot nende tulevikuplaanide kohta. „Sihtkoha valik põhines kindlal veendumusel, et jõukamal ja tehniliselt võimekal naabril on teadmisi ja oskusi, millega oleks kasulik tutvust teha,“ selgitas EVEL-i inseneeria nõunik Lauri Lagle.

Eesti veemajanduse spetsialistide õppereis viis objektidele, samuti külastasid nad vee-ettevõtteid ja kohalikke omavalitsusi. Osalenute jaoks oli boonuseks 12,3 täiendõppepunkti, millega kutse taotlemiseks vajalikku punktiskoori täiendada.

„Sarnaselt muu maailmaga toimub linnastumine ka Soomes. Tahtsime näha, kuidas nad sellega hakkama saavad ning mida teevad siis, kui torukilomeetreid tuleb teha hästi palju. Mõnes mõttes saime sellele ka vastuse,“ jutustas Lagle.

Helsingi ümbruses oli kümme reoveepuhastusjaama, millest töötab ainult kaks. Kuna investeeringud on väga suured, siis on mõistlikum hoida töös kahte suurt jaama. Linna toitev veehaare asub 120 kilomeetri kaugusel Helsingist, kusjuures toorvesi juhitakse pealinna läbi tunneli, mis on maailmas ainulaadne. Teist nii pikka tunnelit pole selleks otstarbeks ehitatud.

Reovee puhastuse valdkonnas Soomes kasutatavad tehnoloogiad suuri üllatusi ei pakkunud. Küll aga jäi silma kaks asja, mis puudutavad seadusandlust. „Erinevalt Eestist pole neil ressursitasusid ja teiseks, neil pole ühtset veeteenuse hinna regulaatorit (meil on Konkurentsiamet, toim),“ ütles Lagle.

Eestis on kaks ressursitasu: maksta tuleb, kui juhid heitvee loodusesse ja ühiku pealt tuleb maksta, kui ammutad toorvett maapinnast.

Teenuse hinnaga on Soomes nii, et vee-ettevõttel on vastav kokkulepe kohaliku omavalitsusega (KOV) – esitatakse investeeringute plaan ja soovid järgmiseks tariifi muudatuseks. „Näiteks Porvoos, mida külastasime, pakubki KOV veeteenust – on nii üks kui teine lepingupool,“ selgitas Lagle.

Järelpuhastus ja UV-kiirgus

Reovee puhastamise tehnoloogia on Soomes laias laastus Eestiga sarnane. Teistmoodi on see, et nad panevad hästi palju rõhku järelpuhastusele. „Soomlased on teadvustanud, et Läänemeri on üks ja ainus ning suhteliselt kinnine veekogu, kui reovett ei puhasta, siis kipub meri kinni kasvama. Lisaks ei näinud me Soomes ka Eestis levima hakanud annuspuhasti ja reaktoripuhasti süsteeme. Väidetavalt on need seal seotud ainult tööstustega, vee-ettevõtjad neid puhastussüsteeme aga ei kasuta,“ rääkis Lagle.

Järelpuhastuses kasutatakse laialdaselt ketasfiltreid, mis on ka Eestis olemas. Nende puhul lastakse reovesi 10-mikromeetrilistest aukudest läbi ja kui vette on üldse mingeid osakesi jäänud, püütakse need seal igal juhul kinni. Ka jäi silma UV-kiirguse sage kasutamine puhastusprotsessis. UV-puhastusseade töötab pidevalt ning olenemata sellest, kas mikrobioloogilist reostust esineb või mitte. Eestis pole see meetod nii palju kasutuses olnud.

Vesi on süsihappegaasi tõttu happeline, soomlased kasutavad lupja, millega nad neutraliseerivad toorvee vesinikeksponendi (pH) seitsme ligi. Isegi reoveepuhastites lasevad nad vee enne loodusesse laskmist veelkord lubjatornist läbi.

Soomes on väga palju tähelepanu pööratud töökeskkonnale ja töötervishoiule. Kõikides külastatud jaamades olid avariidušid, esmaabikomplektid, lahused silmade loputamiseks jne. Tagatud oli nii ruumide üldventilatsioon kui ka kemikaali-seadmete autonoomne väljatõmme.

Madalad vs sügavad kaevud

Soomes on puurkaevud Eestiga võrreldes väga madalad – ca 20 meetrit. Puurkaevud on neil avatud sademetele ja pinnaveele, mille tõttu on pidev kaevude reostuse oht. Meil Eestis on joogivesi ikkagi kaitstud – puurkaevuvesi tuleb maa-alustest sügavatest kihtidest. Näiteks on Eestis eramajapidamiste puurkaevude sügavus 30–35 meetrist kuni veevärkides 200 meetrini.

Külastatud objektid:

Porvoo Vesi on kohaliku omavalitsuse äriüksus. Huvitav on see, et nad plaanivad ühendada oma veevarustuse Helsingiga. Käesoleval ajal ammutab Porvoo linna joogivett kahest veeallikast. Juhul, kui ühe veeallikaga midagi juhtub, on veevarustus võimalik alternatiivina läbi Helsingi tuua. Seda nimetatakse sajandi projektiks, kuna selle maksumus on ligikaudu 33 miljonit eurot.

See on väga, väga suur investeering ja kuna reeglina kaetakse Soomes investeeringud tariifide arvelt, on neil lähiajal ette nähtud tariifide suur tõus. Lisaks on tariifi tõusu taga tõsiasi, et enamasti 1970. aastatest pärit torustik vajab väljavahetamist. Tarbija jaoks tähendab see aga hinnatõusu.

Vee-ettevõtte juht kinnitas, et joogivee varustuskindluse tõstmise finantseerimiseks tõuseb hind 7 protsenti aastas ja nii igal kolmel järgneval aastal. Hiljem on plaanis kergitada hinda 5 protsenti aastas. Näiteks Mäntsälä piirkonnas maksab kuupmeeter joogivett 5,35 eurot, millest kanalisatsioon on 3 eurot (+24-protsendine käibemaks).

Porvoos toimub sarnaselt meie süsinikukvootidega kauplemisele analoogne kauplemine reoveepuhastuse investeeringutega. Soomes on võimalik kohalikud reoveepuhastust puudutavad investeeringud tegemata jätta, kui samas mahus investeeringutega on võimalik saavutada oluliselt suurem efekt Läänemere puhtuse hoidmiseks. Hiljuti kandis Porvoo osaliselt üle oma veemajanduse investeeringud Valgevene reoveepuhastusse. See on palju efektiivsem viis Läänemeri puhtana hoida, sest Valgevene jõed viivad Läänemerre oluliselt reostunumat heitvett.

Viikinmäki reoveepuhasti puhul oli põnev selle maa-alune asukoht. Puhasti oli uuristatud kaljupinnasesse ega polnud nii tuultele valla – haisuprobleem on seega lahendatud. Viikinmäki oli väga võimas ehitis. Soomlased ehitavad praegu Helsingist läände uut reoveepuhastusjaama ja ka seal tuleb sarnane maa-alune puhasti.

Viikinmäkis käib palju ekskursante – 5000 inimest aastas. „Hakkas silma, et visuaalse poole eksponeerimiseks oli vaeva nähtud. Nii näiteks on tööl kindlad inimesed, kes huvilistele objekti tutvustavad. Võib eeldada, et see muutub varsti omamoodi turismiharuks, aidates valdkonda populariseerida. Ka Šveitsis nägime aastal 2016 taolist n-ö tehnoloogiaturismi,“ meenutas Lagle.

Reoveepuhastusjaama niisama näidata ei saa. „Kui kutsud inimesed külla, siis sisuliselt vastutad nende eest. Sul peavad investeeringud olema tehtud, et inimesed oleksid eraldatud ega sattuks ohtlikesse tsoonidesse,“ selgitas Lagle.

Metsäpirtti kompostimisplatsil toodetakse ligi 100 000 m³ komposti aastas, kusjuures ettevõte teenindab vaid Helsingi reoveepuhasteid. Reoveesete tuuakse kohale, segatakse komposti ja hobusesõnnikuga kokku ning toodet turustatakse. Kompostimine kestab ca 9 kuud, mille vältel toimub neli kuni kuus segamistsüklit. Komposti kasutatakse vaid kümne protsendi mahus põllumajanduses, lõviosa läheb haljastusse.

Soome veemajandus

Soomes on ligikaudu 2 miljonit veearvestit, mis iseloomustab ka vee-ettevõttega seotud klientide arvu. Veearvestite taatlemisperioodi pikkus on 10 aastat.

Valdavalt tegeleb Soomes vee-ettevõtlusega kohalik omavalitsus (KOV), kes on loonud veemajandusega tegelemiseks enda alluvuses olevad osakonnad. Erinevalt Eesti KOV struktuurist on Soomes veemajanduse osakonnad eraldi, oma eelarve ning võimalusega teenida KOV-le vee-ettevõtlusest tulu.

Keskkonnatasusid Soomes ei rakendata. Puuduvad nii ressursitasu kui ka suublasse juhtimisel heitvee saastetasu. Need ressursid jäävad ettevõttesse ning ära jääb Eestis kasutusel olev süsteem, kus riik jagab läbi toetuste kogutud keskkonnatasud soovitud valdkondadesse. Ettevõtte ise teostab kokkuhoitud vahenditest vajalikud investeeringud, et täita ettenähtud nõuded.

Soomlaste keskmine joogiveetarve on 140 l/päevas, mis on Eesti keskmisest ca kaks korda suurem.

Soome vee-ettevõtete liidus (FIWA) on 460 liiget, võrdlusena EVEL-is ligikaudu 70 liiget.