Efektiivsuse jahil

„Me suudame uudseid sidelahendusi kasutades teisel poolaastal veel 15% kokku hoida,“ rõõmustas ettevõtte juhatuse esimees Margus. Ta tõusis koosolekulaua tagant püsti ja kirjutas pabertahvlile arvu 15. „See on miinimum,“ kriipsutas ta punase markeriga alla ning vaatas puurivalt juhtkonna liikmete poole. „See on meie võimalus viia efektiivsus maksimumini,“ sõnas ta lõpuks ja võttis taas istet.

Marguse emotsionaalne väljaastumine oli sedavõrd ootamatu, et hetkeks saabus koosolekuruumi haudvaikus, mille ta siis ise katkestas, lugedes koosviibimise lõppenuks. Kui kõik olid lahkunud, vaatas ta mulle, kes ma vaikides nende kohtumist kõrvalt olin jälginud, kulmu kortsutades otsa ja küsis: „Noh, mis arvad, kas saame hakkama?“

Varasuvel, kui koroonakriis oli näidanud esimesi vaibumise märke, kutsus Margus mind kaasa mõtlema oma ettevõtmise optimeerimiskohtade üle. Nemadki olid turu langemisega valusalt pihta saanud ning pidanud märkimisväärse osa tegevusest seisma panema. Kuid meie eesmärk polnud robustselt kärpida ja saneerida. Iga kriis loob koos kaosega ka väärtust ja oleks vale lasta heal kriisil raisku minna, võtmata sellest väärtuslikku õppetundi. Nii sõnastas oma suhtumise Margus ühel meie esimestest kohtumistest.

Mäletasin Margust eelmisest aastast – ta oli äraütlemata uhke oma uue põlvkonna Nokia 3310 ehk siis nuppudega telefoni üle. Ta oli ka see, kes rõhutas üsna tihti inimeste omavahelise vahetu suhtlemise tähtsust ja oli seega üsna skeptiline sotsiaalmeedias ringisurfamise suhtes. Seda enam olin üllatunud nende digitaalset efektiivsust puudutavate mõttekäikude üle, mida ta mõni päev enne seda koosolekut oli minu peal testinud.

Ei saa salata, et koroonakriisi tulemusena olen ise ka oma töökorraldust palju enam digivõtmesse mugandanud ning leidnud ennast tihtilugu olukorrast, kus füüsiline suhtluskond piirdub juba nädalaid vaid oma pereliikmetega rohkete e-postituste ja Zuumi-kõnede vahel. Kui algselt tundus keskkond, kus töist mõttevahetust sai mõnes veebikeskkonnas tasakaalustada koduse mõnusa hubasusega üsna ideaalne, siis mida aeg edasi, seda enam hakkasin mõistma, et inimloomus on loodud tajuma tervikpilti ning kaabli ja kuvari vahendusel me kahjuks tervikut ei taju.  Mis aga juhtub, kui meil jääb tajutavast pildist midagi puudu? Siis asendame puuduvad killukesed alternatiivsete kujutluspiltidega sellest, mida meie aju konstrueerida suudab. Ja tihti pole need alternatiivsed kujutlused kõige positiivsemad.

Margus oli veendunud, et koroonakriisi harjal uue hingamise saanud digitaalne töökorraldus tema ettevõttes on midagi, mida saaks üle kanda rohketele teistelegi tööprotsessidele. Sellisele ambitsioonile on kahtlemata keeruline vastu vaielda. Nagu tõdetud, pakkus kriis selleks hindamatu õppetunni. Samas oli varasemate kuude eelarve- ja struktuurikärbe üksjagu muutnud tema meeskonna toimimist, rääkimata pingetest, mis keerulise ajaga paratamatult kaasas käivad. Seetõttu ei saanud kindlasti rääkida aastatega sisse töötatud protseduuridest ja väljakujunenud tavadest. Need lihtsalt ei toiminud enam. See oli ka sõnum, mille ma talle mõni päev tagasi edastasin, jälginud juhtkonna toimetusi kõrvalt. Keerukad ajad vajavad lihtsaid lahendusi, eelkõige selliseid, mis võimaldaksid tagasi saada niigi hapra kindlustunde, et tehakse õigeid asju. Kui varasemad reeglid kehtivad vaid tinglikult ja teatud piirini, on igasugu alternatiivsed, reeglina valed käsitlused toimuvast varmad tekkima, mistõttu see, mis varem tundus mõistlik, võib üsna ruttu osutuda küsitavaks.

Marguse välja käidud 15% oli tegelikult teadlikult üle pakutud number. Olime enne seda pikalt arutanud, kuidas sundida juhte pingelises olukorras efektiivsusele mõtlema ning mitte lasta neil piirduda murekooriga, et „meil on niigi raske ja midagi rohkemat pole võimalik teha“. Oli kindlasti – tõdesime seda ka nädalapäevad hiljem. Kuid seda mitte enam töötajate sotsiaalse kontakti arvelt. Nende uues kokkulepitud töökorralduses oli virtuaalset suhtlust sama palju kui varem, aga see oli süsteemsem ja eesmärgistatum. Nagu üks juhtkonna liige asjakohases arutelus sedastas, „peab igaühel olema võimalus vähemalt korra nädalas vahetu juhi ja kolleegidega kohtuda“. See sai nüüd ka reegliks, kuni viirus sunnib neid uusi kokkuleppeid tegema.