EVEL Sloveenias: mida teha reoveesettega ja kust leida raha?

Eesti Vee-ettevõtete Liidu (EVEL) õppereisil Sloveeniasse kerkis ühise teemana esile Euroopa Liidu fondide rahakasutus veetaristute arendusse. Samas otsivad mõlemad lahendust reoveesette käitluse probleemile ja püüavad leida vahendeid tulevikuinvesteeringuteks. Kuigi Sloveenia ja Eesti toimetavad mõlemad EL-i direktiivide õigusväljas, on rakendused siseriiklikus õiguses väga erinevad. Muljeid jagavad Pille Aarma, Andra Pärnamäe ja Vahur Tarkmees.

Sloveenia on riik, kus elab ligi kaks miljonit inimest ja mis on rikas hüdroenergia poolest, kuna mägijõgesid on palju. Tänu sellele on elektrienergia hind Eestiga võrreldes enam kui kolm korda madalam. Samas ei suuda 10 protsenti elanikkonnast oma energiaarvete eest maksta ning riik subsideerib seda aastas 300 miljoni euroga.

„Õppereisi eesmärk oli hankida kogemusi ja koguda teadmisi veekäitluse kohta,“ jutustab EVEL-i tegevjuht Pille Aarma. „Külastatavate objektide ja ettevõtete valikul on meil tavapäraselt abiks sihtriigi vee-ettevõtete organisatsioonid. Nii ka seekord. Head suhted ja kontaktid on tulnud tänu EVEL-i osalusele Euroopa Vee-ettevõtteid ühendavas organisatsioonis EurEau.“

Sloveenias oli suureks abiks vee-ettevõtteid ühendava organisatsiooni tegevjuht Iztok Rozman, kes soovitas huvitavamaid sihtkohti ja lõi vajalikud kontaktid. „Reisi alguses kohtusime Sloveenia Keskkonnaministeeriumi ja Keskkonnaameti esindajatega. Meile anti ülevaade veekäitlust puuduvate õigusaktide olulisematest teemadest, sealhulgas hinna kehtestamisest, keskkonnatasudest ja Euroopa Liidu (EL) fondide kasutamisest,“ jutustab Aarma.

Eesti grupi jaoks oli huvitav fakt, et vee- ja kanalisatsiooniteenuse hinna kinnitab iga kohalik omavalitsus (KOV) iseseisvalt. „Hinna arvutamiseks on kehtestatud vastav reeglistik, mida teenusepakkuja peab järgima. Statistiliselt keskmine vee- ja kanalisatsiooniteenuse hind on elanikele 2,2 eurot kuupmeetri kohta, millele lisandub käibemaks. Lisaks on mitmed omavalitsused kehtestanud eraldi sademevee käitluse tasu, mis arvutatakse elamu katuse ruutmeetrite põhjal,“ selgitab Aarma. „EL-i toetusrahasid on Sloveenia kasutanud väga edukalt, rajatud on suur osa vajalikust veekäitluse taristust.“

„Puhastid ja ka vastavad rajatised kuuluvad Sloveenias kohalikele omavalitsustele (KOV). Veehinnaga kogutav keskkonnatasu komponent läheb KOV-i eelarvesse,“ selgitab OÜ Järve Biopuhastus tootmisdirektor Andra Pärnamäe. „Samas ei ole neil hetkel head lahendust, kuidas tagada vajalikud tulevikuinvesteeringud.“

Raha leidmine investeeringuteks nii, et vajalikud vahendid oleks küll olemas, kuid ilma veehinda märkimisväärselt mõjutamata, on tuttav teema ka Eesti vee-ettevõtetele. „Kahjuks on nii, et eesmärk hoida monopoolse teenuse hind madalal, lükkab mured tulevikku meie lastele lahendada,“ nendib Pärnamäe.

„Seekordne õppereis andis küllaga mõtlemisainet,” räägib OÜ Kohila Maja juhatuse esimees Vahur Tarkmees.

Sloveenias kehtiva riikliku korra järgi ei tohi KOV kasumit dividendidena välja võtta, vaid see tuleb veeteenusesse tagasi investeerida. „Tegemist on poliitilise ja põhimõttelise küsimusega. Veeteenust peetakse sotsiaalmajanduslikuks küsimuseks, sest see on elutähtis ja peab olema kättesaadav ning kasumi väljaviimist sektorist ei peeta eetiliseks,“ kommenteerib Tarkmees.

Sloveenia vee- ja tööstusettevõtted teevad tihedat koostööd, kusjuures veehind tavakodanikule ja tööstustele erineb palju. „Tööstustelt teenitakse kasumit, mis võimaldab hoida veehinda elanikele taskukohasem,” lisab Tarkmees.

Kui võrrelda riiklikke nõudeid reoveepuhastist keskkonda lastavatele reoainetele, siis on need Sloveenias leebemad kui Eestis. „Näiteks kui reoainete kontsentratsioon reoveepuhasti sissevoolus on suurem, võib see suurem olla ka väljavoolus. Oluline on puhasti tõhusus. Puhasti peab suutma 80 protsenti reoainetest puhastada,“ selgitab Tarkmees. „Aadria meri, kuhu suubuvad heitvett vastu võtvad vooluveekogud, pole nii tundlik kui Läänemeri.”

Pealinnas Ljubljanas asub 360 000 ie (inimekvivalent) reoveepuhastiga VOKA Snaga. Pärnamäe sõnul puudub praegusel puhastil lämmastiku ja fosfori ärastus. „Kuna Sloveenia ei suutnud eelmisel EL-i toetuste perioodil kõiki puhasteid renoveerida, siis Ljubljana puhastit hetkel laiendatakse. Suur rõhk on atmosfääriõhu kaitsel, kus enamus tehnoloogiliste sõlmede õhk kogutakse ja puhastatakse. Sama suund on valdav kõigil Sloveenia puhastitel, mida külastasime,“ jutustab Pärnamäe.

Maribori reoveepuhastusjaam (operaatoriks AquaSystems d.o.o.)

Puhasti eristub selle poolest, et operaator on eraettevõtja ehk tegemist on nn PPP-ga (ingl k public private partnership, eesti k avaliku ja erasektori koostöö). „Tegevjuht on väga veendunud sellise operaatormudeli eelistes võrreldes omavalitsusele kuuluva vee-ettevõttega. Erinevalt KOV-i vee-ettevõttest oli eraettevõtja operaatormeeskonnal juba pikaajaline ja hea ettevõtluskogemus. Eraettevõtja võttis endale vastutuse puhastusseadmete rekonstrueerimise ja opereerimise eest 20 aastaks. KOV-il ei olnud otsustamise hetkel selleks piisavalt võimekust ja kogemust,“ jutustab Pärnamäe. „Samas peab eraettevõtja väga oluliseks, et koostöö kohaliku omavalitsusega oleks heal tasemel, kuna sellest sõltub kohaliku veemajanduse jätkusuutlikkus. Eelkõige on siin mõeldud tööstusreovett, kus koostöös kohaliku omavalitsusega tulevad nõuded tööstustele keskkonnakaitselisel eesmärgil. Erisuseks oli, et keskkonnatasu arvestuse aluseks ei kasutata ainult piirnäitajaid, vaid ka puhastusefektiivsust.“

Domžale-Kamniki reoveepuhasti on rekonstrueeritud kaasaegseimaid tehnoloogiaid kasutades. „Puhasti eristub selle poolest, et ei tegeleta ainult reovee, vaid ka vedelate jäätmete käitlemisega. Selle jaoks oli paigaldatud eraldi tehnoloogia (elektroflotatsioon),“ jutustab Pärnamäe. „Ühisosa leidsime ka uuritavates teemades, mis hõlmavad ohtlikke aineid, sealhulgas ravimijääke reovees. Tehnoloogia üks osa oli ka deammonifikatsiooniprotsess, kus eriti kontsentreeritud reovee puhastamiseks kasutatakse väga erilist tüüpi baktereid.“

Aarma sõnul hakkas puhasti puhul silma selle maitsekas kujundamine taimedega. „Kogu territooriumile oli istutatud väga palju erinevaid sorte puid, põõsaid ja väiksemaid taimi.“

„Kohalikud vee-ettevõtted hoolitsevad positiivse kuvandi eest, investeerivad sellesse ja esitlevad end keskkonnateadlikena,” jutustab Tarkmees.

Jäätmepõletustehas Energetica Celje. Tegemist on ainsa põletustehasega Sloveenias, kus toimub olmejäätmetest toodetud jäätmekütuse ja reoveesette koospõletus. „Reoveesettest on eelnevalt välja pressitud liigne vesi, kuid täiendavat kuivatusprotsessi ei ole läbi viidud, sest jäätmekütus omab piisavalt kõrget kütteväärtust, et tagada ka reoveesette põlemine,“ kommenteerib Aarma. Tehase asukoha valikul võeti riske ja eelistati linnalähedust, et vähendada kulutusi transpordile. Pärnamäe sõnul on aga selle võrra rohkem tähelepanu pööratud heitõhu kvaliteedile. „Rakendatud on erinevaid meetmeid riskide vähendamiseks. Näiteks lisa õhupuhastusfiltrid ning iga 30 minuti järel edastatakse uus info õhuemissiooni kohta kodulehel.“

Vahur Tarkmehe sõnul eksporditakse reoveesete üldjuhul Ungarisse. „Samas on reoveesette käitlemine muutumas suureks probleemiks, sest alates 2020. aasta algusest Ungari setet enam vastu ei võta. Head lahendust veel polegi.”

EVEL-i õppereis toimus 23.-27. septembril ja see oli järjekorras kuues. Varasematel aastatel on käidud Portugalis, Hispaanias, Šveitsis, Belgias ja Taanis.