Halloo! Kes seal räägib?

Mõiste telefon on kombinatsioon kreekakeelsetest sõnadest kauge (tēle) ja hääl (phōnē). Võimaluse eest kuulda kaugel asuva kõneleja häält tuleb aga tänada kurte, sest just nende kõnelema õpetamiseks proovis Šoti insener Alexander Graham Bell (1847–1922) luua seadet, mis viis ta 1876. aastal pooljuhuslikult avastuseni, kuidas häält kuuljalt kuuljale kaugusest vahendada. See õnnelik avastus osutus nii murranguliseks, et aasta hiljem alustati seadmete seeriatootmist ja üleilmsete reklaamikampaaniate vahendusel said uue sidevahendiga tuttavaks eestlasedki. Kirjutab Eesti ajaloomuuseumi teadur-kuraator Anne Ruussaar.

Esimesed telefonid olid küll ainult mehhanismi mahutavad suured puukastid, millel oli üks avaus kõnelemiseks ja teine kuulamiseks, kuid ometi tõusid imekastide müüginumbrid sadadest kiiresti tuhandetesse ning Bell ise lootis tagasihoidlikult, et küllap suureneb tulevikus telefonide kasutus veelgi. Ja ta ei eksinud – mõnekümne aastaga kasvasid lokaalsed ühendused suurteks, linnu ja riike ühendavateks võrkudeks ning 20. sajandi alguses müüdi telefoniaparaate juba miljonites. Kui legendaarne leiutaja 1922. aastal suri, suleti USA-s tema mälestuseks minutiks kõik telefoniteenused. 

Kõnelevad traadid 

Häält edastavat seadeldist demonstreeris Eestis esmakordselt mehaanik Schultz. Tartus 1877. aastal toimunud avalikul telefoniesitlusel proovis Ameerika uusimat leiutist koguni rahvajuht Johann Woldemar Jannsen isiklikult. 

Kõnelevat telegraafi meenutav sidevahend tekitas laia vastukaja. Eeskätt olid innovaatilisest suhtlemisvahendist huvitatud siinsed jõukad baltisaksa mõisnikud ja töösturid. Teadaolevalt paigaldati kaks esimest püsiliini 1881. aastal – üks Kunda mõisa ja tsemenditehase vahele, teine aga Viljandi suurtöösturi ja –ärimehe Aleksander Rosenbergi kontori ja talle kuuluva tellisetehase ning veski vahele. Omavahel „kõnetraadiga“ ühendatud aparaadid olid mõeldud pigem omanike käskude edastamiseks, kui lihtsalt lobisemiseks. 

Järgnevatel aastatel ehitati sarnaseid lokaalseid liine peaaegu kõigisse Eesti linnadesse ning paljudesse suurematesse asulatesse ja mõisatesse. Juhtmena kasutati tsingiga kaetud raudtraati, mis kinnitati portselanist või klaasist isolaatorite abil metallkonksudele. Konksud olid linnades paigaldatud majaseintele, hõredama asutuse korral ja asulavälistes piirkondades aga spetsiaalsete postide külge. Peamiselt rikastele eraisikutele kuulvaid püsiühendusi kasutati valdavalt ettevõtte- või ärisiseseks asjaajamiseks, omavahel need ühendatud aga polnud.  

Nii tekkis kiiresti vajadus erinevaid liine siduva keskjaama järele. Esimene 50 numbriga telefonijaam valmis Tallinnas 1886. aastal ja selle ehitust rahastasid kohalikud ärimehed. Ühenduse omamine maksis 100 rubla aastas ja seega oli telefon ka staatuse näitaja. Tallinna eeskujul rajati erakapitalil põhinevaid keskjaamu teistessegi suurematesse keskustesse. Baltisaksa mõisnike ühendus aga arendas välja laiaulatusliku kauge-võrgu, millesse olid üle Eesti ühendatud peaaegu kõik mõisad ja tähtsamad pastoraadid.  

Suurem osa telefonisidest kuulus eraisikutele või organisatsioonidele kuni 1919. aastani, mil Eesti vabariigi valituse korraldusel riigistati kogu telefonivõrk ja hakati looma ühendusi välisriikidega. Juba samal aastal oli võimalik helistada Soome, 1930. aastate keskpaigas aga enam kui 40 erinevasse riiki üle maailma. Enne nõukogude võimu kehtestamist oli Eestis umbes 30 000 telefoniomanikku ja aastas tehti üle 30 miljoni kõne. 

Kriminaalne Mullikas 

Telefoniaparaadid jõudsid Eestisse koos püsiliinidega. Keerulisi ja kalleid mehhanisme siin valmistada ei osatud ning need tuli tellida välismaistest vabrikutest. Üks tuntumatest oli Ericssoni tehas Stockholmis, mis avas aastal 1897 haruettevõtte ka Peterburis. Selles, Vene impeeriumi turule orienteeritud vabrikus, alustas 1899. aastal tööd Tartust pärit Paul Voldemar Mullikas. Õpihimuline noormees võitis kiiresti tööandja usalduse ja tegi edukat karjääri. Kuna telefonivõrk laienes 20. sajandi alguses kulutulena ja seadmed täiustusid kiiresti, kasvas moodsa sidetehnika nõudlus pidevalt. Ettevõtlik ja riskialdis Mullikas nägi selles oma võimalust – ta loobus tulusast ametikohast Peterburis ja avas 1907. aastal kodulinnas oma telefonifirma nimega „Edisson & Co“. Paraku jäi selle tegevus väga üürikeseks, sest juba samal aastal avastas politsei ettevõttes valmistatud telefoniaparaatidest Ericssoni firmas toodetud „sisu“. Järgnes vabriku ruumide põhjalik läbiotsimine, mille käigus leiti veel suures koguses Mullikase endisele tööandjale kuuluvat tehnikat. Kokku ulatus Rootsi kompaniile tekitatud kahju üle 20 000 rubla. Puhkes skandaal, telefonid konfiskeeriti ja varguses süüdistatud Mullikas põgenes Saksamaale. 

Tartu Telefonivabrik

Kriminaalselt alanud telefonitootmine jõudis aga tõestada, kui väga uut sidetehnikat vajati. Soikunud ettevõtte ostsid Tartu ärimehed, kes 1912. aastal moodustasid selle haldamiseks ja juhtimiseks 100 000-rublase algkapitaliga aktsiaseltsi Tartu Telefoni Vabrik.

Juba järgmisel aastal ehitati Puiestee tänavale moodne tööstushoone ja tööliste arv kerkis sajani. Plaanitud edu ei jäänud tulemata – uues vabrikus valmistatud telefone saatis müügiedu kõikjal üle terve Vene impeeriumi ja ostusoove oli rohkemgi, kui vabrik jõudis täita. Vabrik elas Esimese maailmasõjaaegsed tootmiskärped üle tänu Vene armee suurtellimustele, Vabadussõja puhkedes andis vabrik aga laovarud üle Eesti sõjaväele ning posti- ja raudteevalitsusele.  

Vabrik alustas taas täisvõimsusel tööd 1920. aastate alguses, kuid nüüd oli puudu ostjaskonnast, sest iseseisva Eesti siseturg ei olnud enam võrreldav impeeriumiaegse Venemaa omaga. Appi tulid riiklikud tellimused ning aktsionäride tark turunduspoliitika. Nüüd ei rõhutud enam niivõrd tootmise suurendamisele, kuivõrd tootearendusele ja -kvaliteedile. Ettevõtte reklaamid ilmusid tihti ajakirjanduses, samuti anti välja mahukaid tootekatalooge. Lisaks väga erinevatele seina- ja lauatelefonidele toodeti sideseadmeid ka suurtele keskjaamadele. Suurim murrang vabriku toodangus leidis aset aga 1924. aastal, kui esimesena Baltimaades hakati tööstuslikult valmistama raadioaparaate Saksamaa firmalt „Telefunken“ ostetud litsentsi alusel. 

Arvestades Eesti piiratud siseturgu, otsiti aktiivselt ka ekspordivõimalusi. Stiilne disain, töökindlus ja soodne hinnatase muutsid vabriku toodangu kiiresti konkurentsivõimeliseks naaberriikides ja kaugemalgi. Lisaks suurematele tellimustele Soome, Lätti ja Leetu, müüdi Tartus valmistatud sidetehnikat, raadio- ning telefoniaparaate ka paljudes riikides üle maailma. Kokku oli firmal välismaiseid ärikontakte rohkem kui 27 erinevas riigis. 

Ostjaskonna soosingu kõrval pälvis ettevõte tunnustust ka nii välismaal kui Eestis toimunud messidel ja näitustel. Olulisimateks olid 1938. aastal Londonis ja Brüsselis võidetud kõrgeimad auhinnad Grand Prix’d. 

Tartu Telefonivabrik natsionaliseeriti 1940. aasta 1. augustil. Pärast Teist maailmasõda sai ettevõttest salajane tehas number 89 (postkast 32) ning seal hakati valmistama nn musti kaste NSV Liidu ja teiste sotsialismimaade reisilennukitele.