Hea juht vaatab ettevõtet ka omaniku pilgu kaudu

 

Luminor Pensions Estonia ASi juhatuse esinaine Angelika Tagel on panganduses töötanud üle 20 aasta. Teda on innustanud pidev areng ja uudsete ärilahenduste loomine. Hea töö alustalaks peab ta aga eelkõige tugevat perekonda. Küsis Kadri Kütt.

 

Kuidas teie karjäär panganduses algas?

Pangandusse sattusin 1992. aastal isiklikust huvist tingituna. Õppisin Tallinna polütehnilises instituudis majandust ja infotehnoloogiat. Tollel ajal suunati ülikoolidest tööle ja mina läksin tele ning raadio arvutuskeskusesse, kus tegelesin mõnda aega programmeerimisega. See aeg jäi aga lühikeseks, sest ma olen inimeste inimene ja mul oli raske üksinda arvuti taga nokitseda – internetisuhtlus ei olnud siis veel võimalik.

Teadmine, et tuleb teha seda, mis tõesti meeldib ja sobib, on minus varasest noorusest olnud. Ainult nii on võimalik maksimaalselt panustada. Eestis olid sel ajal juba tekkinud börsid, kus algelises vormis kaupadega kaubeldi. Nõukogude ajal börsimajandusest, rääkimata väärtpaberitest, koolis ei räägitud, aga see tundus põnev ja ma hakkasin ennast lugemise teel ise harima. Ühel hetkel märkasin, et loen neid raamatuid palju suurema huviga, kui teen oma tööd. Kandideerisin tööle Hansapanka, et finantssektorile lähemale saada. Mul on hästi meeles tööintervjuu, kui mind küsitlesid neli tuntud meest: Heldur Meerits, Rain Lõhmus, Jüri Mõis ja Hannes Tamjärv. Saingi panka tööle ja tõuke end sel alal tõestama asuda.

Minu vastutusalaks oli Eesti ettevõtetele võlakirjaemissioonide korraldamine. Tegin midagi uut, mida Eestis polnud varem tehtud, aga minu kõrval olid targad inimesed. Tollal ei olnud see hirmutav, vaid oli meeldiv tegeleda sellega, mis mulle tõesti huvi pakkus. Korralikult väljaprinditud värvilisi väärtpabereid müüdi üle leti, mitte börsil ja nii said Eesti ettevõtted kapitaliturult raha korjates investeeringuteks võlakapitali.

Kuidas teie karjäär edasi arenes?

Teadvustasin endale, et soovin olla seotud kas väärtpaberituru, investeeringute või säästutoodetega, ja selle põhjal olengi valikuid teinud. Alates 1992. aasta rahareformist hakkas toimuma väga kiire areng ja paari aasta pärast liikusin Hansapangast hüvitusfondi. Eestis oli siis ajajärk, kus inimesed said erastamisväärtpabereid ja nende eest oli võimalik hüvitusfondi võlakirju osta. See oli minu jaoks väga huvitav ja rikastav periood, sest sel ajal loodi Eestis ka väärtpaberite keskdepositoorium ning börs. Hüvitusfondi esindajana osalesin selle süsteemi ülesehitamisel. Kui börs avati, tegi president Lennart Meri esimese tehingu ja ostis hüvitusfondi obligatsioone – see oli uhke tunne.

Kuidas te tollal oma karjääri panustasite?

Lugesin ülikoolide juures ja kursustel loenguid väärtpaberite ja turgude teemal. Ühel hetkel tunnistasin endale, et õpetan teisi, aga ei ole ise finantsinstrumentide, väärtpaberite ega kauplemise kohta ülikooliharidusena õppinud. 1996. aastal kandideerisin Edmund S. Muskie programmi raames Ameerikasse õppima. Mul õnnestus olla üle aasta Lõuna-Carolina Columbia ülikoolis magistrikraadi täiendusõppel. Sain valida kursuseid ja keskenduda ainetele, milles Eestis omandatud hariduses vajaka jäi. Enda arendamine on mulle väga oluline tänaseni, teen seda iga 3–4 aasta tagant.

Kas te ei mõelnud, et jääkski Ameerikasse?

Paljud tegid seda ja USA on kindlasti suurepärane koht, aga mind kiskus Eestisse tagasi. Töösse tuleb palju panustada, ent täisväärtuslikuks eluks peab tähtsustama ka perekonda. Käisin Ameerikas oma tütrega, et ka talle eluks kogemust pakkuda. Ta õppis siis 3. klassis ja me mõlemad saime sealt palju parema inglise keele, kui me muidu oleks omandanud.

Programmi raames tutvusin eri kultuuridest pärit inimestega üle maailma ja see on aidanud mul hilisemas elus sujuvamalt rahvusvahelist koostööd teha. Mul oli võimalus ka Merrill Lynchis praktiseerida ja kogeda, kuidas investeerimispank oma klientidega tegeleb. Ameerikasse minnes oli mu eesmärk end täiendada – see oli väga arendav kogemus ja kindlasti ka muutis mind.

Millisel positsioonil te Eestisse tulles jätkasite?

Jätkasin tööd hüvitusfondis, aga projektipõhiselt. Mõne aja pärast sain Forekspangast tööpakkumise asuda seal investeeringute valdkonda juhtima. USA kogemuse järel olin avatum ja minu mõtlemine, kuidas muudatusi ellu viia, oli rohkem äriplaanipõhine. Kindlasti oli suhtumine inimestesse ja sellesse, kuidas neid organisatsioonina tööle panna, samuti teistsugune.

Forekspangas töötamine oli iseenesest raske aeg, sest 1998. aastal oli Vene rubla kriis. Sel perioodil oli vaja kulusid kokku tõmmata ja teha muudatusi, mis olid inimlikult rasked. Sain väga hea juhtimiskogemuse ja teadmise, et juhi töö on kasvada, kasvatada, luua ning muudatusi teha. Seda kõike tuleb aga teha nii, et oled inimlik ja vaatad olukorrale lisaks ettevõtte vaatevinklist ka töötaja pilgu kaudu. Forekspanga perioodil sain esimese kogemuse ka fondide valitsemisest, sest tütarettevõtte juhtimine, siis juba Optiva nime all, oli samuti minu õlgadel.

Kui kauaks otsustasite Forekspanka pidama jääda?

Tegutsesin seal aastani 2000 ja seejärel läksin tööle turgude järelevalve valdkonda, esialgu pangainspektsiooni ridades. Eestis valmistati ette pensioni teise samba ellukutsumist ja finantsinspektsiooni moodustamist. Panga-, kindlustus- ja väärtpaberiinspektsiooni ühendamisega loodi sõltumatu asutus finantsturu järelevalveks. Samal perioodil tekkis Eestis kolmesambaline pensionisüsteem. Mina tegelesin peamiselt regulatsioonide rakendamise poolega, fondivalitsejate litsentside ning pensioni- ja investeerimisfondide registreerimise ja järelevalvega.

Pensionivaldkonnaga otsustasite hiljem ka panganduses jätkata.

Vahepeal sündis mu perre poeg ja ma olin veidi aega tööst eemal. Tööle tulin aga tagasi väga ruttu – muutusin kodus kärsituks, sest töötamine on mulle oluline. Ju see on osa minu olemusest, et pean pidevalt tegutsema ja enda huvisid ning väljakutseid väljaspool kodu piire rakendama.

Olin tol ajal Nordea klient ja imestasin, miks neil pensionifonde ei ole. Kontakteerusin pangaga ja uurisin, mis nad sellest arvavad. Minu esimese kirja peale ei juhtunud midagi, aga kuna olen kindlameelne, esitasin oma visiooni uuesti, kui Nordea Eesti juht oli vahetunud. Vahur Kraft oli toetav ja teadis, et olen valdkonnaga kursis, ning võttis ettepanekust kinni. 2006. aasta keskel läks suuremaks äriplaani ettevalmistamiseks ja mina asusin projekti Baltikumi poolelt juhtima. Üksinda ei tee aga midagi, alati on tarvis meeskonda, kes hea tulemuse nimel koos töötab. Lisaks Eesti kolleegidele olid toeks ka Nordea Life & Pensions ja McKinsey konsultandid. 2007. aasta mais saime Rootsist kooskõlastuse, et võime äri loomist alustada.

Kuidas turg Nordea pensionifonde vastu võttis?

Mitmed reageerisid selliselt, et turg on juba ära jaotatud ja Nordea on hiljaks jäänud. Mina aga usun konkurentsi, muidu ei oleks võimalik uusi ärisid üles ehitada. Tuleb leida oma võti ja võimalus. See ei ole kindlasti kerge. Minu senine kogemus näitab, et iga suur muudatus võtab aega kaks aastat. Võiks ju eeldada, et ajas hakkavad protsessid kiiremini toimuma ja me saame targemaks, aga paraku see nii ei ole.

Finantssektor on väga reguleeritud ja pikaajaline visioon peab olema hästi läbi analüüsitud ning paigas. Äriplaani tehes tuleb leida selle win-win. Kõik peavad võitma: nii see, kes äri teeb, kui ka see, kes toodet või teenust tarbib – siis on plaanil tulevikku. Kui me äriplaani tegime, oli majanduses buum ja teise pensionisambasse investeeriti 2 + 4% palgast. Esimesed Nordea fondid sisenesid turule septembris 2008 ehk täpselt majanduskriisi eel. Turud tegid suure languse, muudeti regulatsioone ja teise samba maksed peatati. Vaatasime äriplaanile tõsiselt otsa, algne kasvuootus muutus väiksemaks, aga Nordea plaan siseneda oli kindel.

Nüüdseks oleme mitmete muudatuste kaudu kasvanud Luminoriks ja meie juhtimise all on üle 1,2 miljardi euro klientide pensioniraha. Ühinemine on loogiline, sest suurem maht võimaldab fondimaastikul paremini ja efektiivsemalt toimetada. Sellest võidab ka klient. Seejuures on oluline, et efektiivsuse ja kvaliteedi vahel oleks tasakaal. Inimeste säästud ja pension on usaldusvaldkond. See ei saa olla eesmärk omaette, et teha seda võimalikult odavalt, vaid ikka võimalikult hästi.

Milliseid juhtimispõhimõtteid te järgite?

Juhina on üks kõige olulisemaid hetki see, kui inimese tööle võtan. Tuleb leida õige inimene, kelle silmad säravad ja kes sobib sellele tööle. Olen enda jaoks selgeks teinud, et ei tohi karta tugevaid inimesi tööle võtta – see on üks projektide edu võti. Pean oluliseks vastastikust avatust, kaasamist ja usaldust, samuti seda, et jagatakse nii positiivseid kui negatiivseid mõtteid ning osatakse delegeerida. Meie regioonis ei ole tagasiside andmise kultuur väga tugev, aga inimesi tuleks tehtud töö eest rohkem tunnustada. Inimeste juhtimise juures on oluline jääda ka ise inimeseks. Nii nagu ma ise hindan tasakaalukat eluviisi, on ka igal töötajal õigus eraelule. Pean väga oluliseks enesearengut ja mitte ainult töö juures, vaid ka väljaspool.

Milline valdkond on teile kõige enam väljakutseid pakkunud?

Tavaliselt on ikka nii, et kõige suurem väljakutse on see, millega sa parasjagu tegeled. Analüüsides oma elukäiku näen, et olen alati looja olnud. Mulle on meeldinud olla osa protsessidest, kus midagi uut üles ehitatakse. Vundamendi loomine on ääretult oluline – tuleb panustada nii, et äri või süsteem kokku ei kukuks.

Arvan, et teeme pensionifondide maastikul ühiskonna jaoks väga tähtsat tööd. Ühiskonnana me alles kasvame, et aru saada, kui oluline on tulevikuks koguda. Eestis tuleks finantsteadlikkust tuntavalt tõsta – eluiga tõuseb iga aastaga, aga inimestel on vähe julgust ja teadmisi säästmise ning investeerimisega alustada. Kui rohkem aega tekib, võiksin lisaks tööle koolis heategevuslikus korras noortele finantsmaailmaga seonduvat õpetada. Teadmine, et sa lood midagi ja sellest on ühiskonnale kasu, pakub väga suurt rahuldust. Pannes kokku oma isiksuse ja arusaama, mida ja kuidas teha, võib end päris õnnelikuks inimeseks nimetada.

Olete te õnnelik inimene?

Ma arvan, et olen väga õnnelik inimene, aga eks igaüks on natukene oma õnne sepp. Viimastel aastatel olen mentorlusega tegelenud, et noori juhte toetada, aidata neil probleemidega hakkama saada ja tulevikuvisiooni paika panna. See pakub ka mulle palju uut: saan teadmisi ja kogemusi edasi anda, nii et teine inimene areneb selles protsessis, aga ka mina. Lisaks on mul ääretult tore perekond, kellega koos vaba aega veeta. Kõrvalt vaadates võib tunduda, et olen ainult karjäärile pühendunud, aga tegelikult on pere minu jaoks väga tähtis.

Kuidas te vaba aja sisustate?

Kooli ajal laulsin Ellerheina kooris ja õppisin klaverit. Keskkooli lõpetades olin valiku ees, kas majandus või muusika. Matemaatika ja muusika on mõlemad mu tugevad küljed. Mitmed uuringud kinnitavad, et need kaks oskust on omavahel seotud. Tegin otsuse, et muusika jääb mu hobiks, aga tööle hakkan majandusvaldkonnas. Enam ma igapäevaselt klaverit ei mängi, aga koorides laulan ikka. Lauldes sain ka abikaasaga tuttavaks. Koos perega käime tihti kontsertidel ja rändame-matkame nii kodumaal kui mujal. Olen alati teadnud, et lapsi ei tohi oma tegemistest kõrvale jätta. Piirame end ise mõeldes, et lapsed ei ole uueks kogemuseks valmis või ei tunne sellest rõõmu. Nad saavad palju paremini hakkama ja asjadest aru, kui me arvame, ja tänu sellele kasvavad neist mitmekülgsemad ja laiema silmaringiga inimesed. Tugev kodu ning toetav abikaasa on olulised, et teha tugevat tööd.

Milliseid ootusi või sihte olete tulevikuks endale seadnud?

Praegu ma enam nii pikalt ette ei planeeri kui nooremana. Olen elukogemuse kaudu jõudnud selleni, et tuleb anda endast parim, paljud asjad juhtuvad elus ise ja sellel hetkel on mõistlik ka otsuseid teha. Hetkel keskendun Luminoris käsil olevatele tegevustele. Minu töövaldkond on väga reguleeritud, aga selles saab üht-teist paremaks teha ja seadusandluses kaasa rääkida. Jätkan töö kõrvalt mentorina tegutsemist. Kindlasti leian piisavalt aega ka kodu jaoks, et oma lastele ja abikaasale olemas olla. Minult on küsitud, miks ma iseenda jaoks ei tööta. Tegelikult teengi seda ja mul on huvitav töö, minu ümber on toredad inimesed ning ma teen ühiskonna jaoks midagi head. Praegusel kujul saan Eesti arengusse suuremalt panustada. Ma ei saa seda teisiti vaadata kui ettevõtlust – siin on tulud, kulud, kliendid ja vastutus, ainult aktsiakapital on kellegi teise oma. Hea juht vaatab ettevõtet omaniku, kliendi, töötaja ja ühiskonna pilgu kaudu.