Igaühel võiks olla vaimse tervise treeningplaan

Borealise juht Timo Simonlatser põletas end pärast tippsportlase karjääri ettevõtlusesse sisenedes nii füüsiliselt kui ka vaimselt peaaegu läbi. Tänu sellele hakkas ta aga enesearenguga tegelema, mõistes, et juhi vastutus on hoolitseda nii enda eest kui luua selleks võimalusi töötajatelegi. Lähemalt uurib Kadri Kütt.  

Mis juhtus, kui sa tippspordiga lõpetasid?

Lõpetasin tippspordi 2015. aastal ja tulin sujuvalt ettevõtlusesse üle. Ambitsioonika sportlasena tundsin, et kogu energia tuleb nüüd Borealise juhtimisse kanaldada. Valdkond on küll teine, aga mõtlesin, et pean omandama vajalikud oskused ja ärimaailmas ka tulemuse ära tooma. Sportlasena olin vaimse tervisega tegelenud ja sain aru, et kõik on iseenda kätes, kuid tööalaselt see nii ei toimi. Seal saavutatakse tulemus tiimiga ja seejuures mängib suurt rolli just iga inimese vaimne tervis. Mängus on tiimi ühtsus ja häälestus.

Kandsid siis spordimeheliku suhtumise üle…

Sportlasena olin harjunud, et tulemuse nimel kompromisse ei tehta. Treeningud tuli ju igal juhul ära teha. Ettevõtluses lähenesin samamoodi lõputule tööde nimekirjale. Oma osa mängis ka mikrojuhtimine ja kõige enda kanda võtmine – individuaalspordist oli see mulle sisse jäänud. Treeningute puhul on lihtsam: näed vaeva ja siis on aega taastuda. Tööl aga kasvab tegevuste hulk koos ettevõtte arenguga ja ühel hetkel ei jaksa enam kõike hallata. Tervis hakkaski siis alla andma ja emotsioonid kõikusid äärmusest äärmusesse.

Millal siis piir ette tuli?

Panin täie gaasiga 2019. aastasse välja. Esimesed aastad ei andnud nii tunda, kuna spordipisik oli minus veel tugevalt sees ja ma liikusin ning treenisin töö kõrvalt jätkuvalt palju. Keha oli harjunud päris palju taluma, seega piirini jõudmine võttis aega. Mingil hetkel aga tajusin, et kogu mu elu ja tegevused kippusid ühesugusesse mustrisse jooksma. Küsisin endalt, miks ma mingil viisil käitun või just nii välisele reageerin, ja nägin selle taga selgeid põhjuseid. Sain aru, et ei suuda selliselt jätkata, ning võtsin oma vaimse tervise fookusesse. Üsna kiirelt mõistsin ka, et sellest ei piisa, et tegelen ainult endaga – kogu ettevõtet tuleb tervikuna selles vallas arendada.

Samal aastal kui piirini jõudsin, suri mu isa ja leinaprotsess tuli ka veel peale. Küsisin endalt siis sageli, mis kogu selle rabelemise mõte on? Mida ma saavutada tahan? Kogu aeg oli taustal unistus, et ühel hetkel suudan saavutada seisu, kus töötan aastast üheksa kuud ja ülejäänud aja puhkan. Otsisin siis siit-sealt lahendusi ning mind haaras biohäkkimise* maailm. Mind kõnetas, kuidas oma tervist optimeerida, ja edasi jõudsin hingamise töötubadeni. Teadliku hingamise abil tekkisid hästi sügavad ja lõõgastavad kogemused. Sattusin esimest korda ka TRE-d (trauma release exercises) tegema, mida Ameerika eriväelased praktiseerivad ja mis aitab neil vabaneda traumaatilistest kogemustest.

* Biohäkkimine tähendab keha, meele ja keskkonna optimeerimist kindlal moel, et saavutada hea tervis, heaolu, pikaealisus ning tippsooritus.

Mis su elus siis muutus?

Sain aru, kui palju ma olen oma keha piitsutanud – kogu pinge oli kehasse talletunud. Õppisin teatud meetoditega end sellest vabastama ning mõistsin, et polnudki sellist lõõgastust varem kogenud. Aga kuigi tundsin, et need asjad on mulle kasulikud, oli vana muster nii tugev, et kiskus ikka töö rappa tagasi. Pidin töö tegemise enda jaoks ringi mõtestama. Edasi sattusin meeste retriidile, mis andis teadmise, et ma ei ole oma muredega üksi. Jagamise ja üksteise lugude kuulamise kaudu muutus mu vaatenurk.

Kuidas sa oma igapäevase töö ümber korraldasid?

Lõpetasin ära õhtuti töötamise. Organisatsioonid ümberringi muudkui lühendavad tööpäevi ja -nädalaid ja juht ei pea ju topelt töötama. Teadvustasin samas, kui palju sõltub organisatsioonis juhi vaimsest tervisest – see, kuidas mina toime tulen, loob fooni kogu tiimile. Töötundide vähendamisele lisaks treenisin fookust ehk püüdsin olla ülesande juures, mis parasjagu käsil, mitte rööprähelda. Lähtusin rohkem prioriteetidest ja panin igaks päevaks paika kolm-neli asja, mis kindlasti tuleb ära teha, isegi kui need pole kõige meelepärasemad. Sellega, mis kõige enam ettevõtet mõjutab, tegelen nüüd esmajärjekorras, kõik muu jääb ootele. Viimastel aastatel on mulle kätte sattunud palju (enese)juhtimisraamatuid ja need on samuti aidanud efektiivsust leida.

Kuidas sa oma aega planeerid?

Sporti tehes olin alati rutiinis kinni. Aasta eesmärgid ja plaan oli paigas nagu ka ühe või enamasti isegi kahe-kolme nädala treeningud. Kuude lõikes olid selle põhjal ära jagatud fookused ja arengueesmärgid. Ettevõtlusesse tulin aga suhtumisega, et mida rohkem jõuan ära teha, seda tulemuslikum või tublim ma olen. Tegelikkuses ei ole nii – siin on samuti vaja plaani ja enesejuhtimist. Erinevalt spordist siin ju taastumiseks aega ei planeerita.

Töö korraldamiseks kasutame Borealises Microsoft Office 365 tööriistakomplekti, kus on näiteks head Planner ja To Do rakendused. Üldiselt ma kindlaid meetodeid ei kasuta, lihtsalt püüan oma nädalaid rohkem ette planeerida ja rutiini luua. Tahan tasakaalu hoida, et tööpäevad ei läheks 12-tunniseks. Samas mõnda asja luban endal teha ka töövälisel ajal, kui need mind laevad, näiteks uurimistööd teatud teemade kohta.

Mainisid, et oled vaimse tervise teema ka ettevõttes fookusesse seadnud.

Jah, kui juht ise on endaga vaimselt keerulises kohas, on tal raske meeskonda toetada. Taustal tiksub ebaõnnestumise tunne ja sisse lülitub ellujäämise režiim. Selle baasilt on keeruline inimesi juhtida, innovatsiooni ja väärtust luua. Me teeme koostööd Peaasi.ee-ga ja pakume töötajatele vaimse tervise koolitusi, mille tulemusena on nad suutelised ka kolleege toetama. Inimesed saavad teadmisi ja tööriistu juurde. Lisaks kingime jõulude puhul töötajatele enesearenguraamatuid.

Aga juht üksi ei suuda seda kõike hallata ja nii tuleb selgeks saada, millised on võtmerollid ettevõttes. Arendame just nendel positsioonidel olevaid töötajaid, et nad saaksid omakorda enda tiimi liikmeid aidata-suunata. Minu suurim viga juhina ongi olnud see, et olen pärast läbipõlemise piirile jõudmist palju endaga tegelenud, jättes tiimi juhtrollid tähelepanuta. See on aga asi, mis peaks algusest peale fookuses olema, sest organisatsioon kasvab inimeste arendamise kaudu. Juht ei tohiks tunda, et ta peab kogu vastutuse organisatsiooni eest enda peale võtma. Teen koos juhtidega treeningprogramme läbi, aga sealt edasi saab igaüks ise valida, mis teemad teda enim kõnetavad.

Mida sa tasakaalu säilitamisel kõige olulisemaks pead?

Alustalad on suhteliselt lihtsad ja me kõik teame neid: liikumine, tervislik toitumine ja uni. Kui need on paigas, võib lisaks igasugu hingamisi ja teraapiaid teha. Esimene asi on aru saada, kui palju sa ikkagi päriselt liigud. Ma kasutan näiteks Oura sõrmust, mis jälgib nii aktiivsust kui ka und ja teisi näitajaid, aga eks rakendusi on igasuguseid. Siis saab juba andmete alusel järeldusi teha, mida tuleks esmajoones muuta. Minu meelest on liikumine üks olulisemaid viise, kuidas enda vaimset tervist toetada. Alustada saab kasvõi igapäevasest jalutustiirust, pausidest tööl, mediteerimisest… Rütmi saan paika nii, et koostan nädala plaani ja kohandan seda: kui olen nädala alguses toimetanud intensiivsemalt, planeerin järgmised päevad kergemad. Nii ei saa tasakaal kergelt käest minna.

---

Timo Simonlatseri lugemissoovitus:

• Tiit Trofimov „Lõpp on algus”
• Eckhart Tolle „Siin Ja Praegu: Kohaloleku Jõud”
• Alar Ojastu „Ratsionaalne emotsionaalsus”