Insenerist linavabrikant Mats Kissa

Lina on Eestis kasvatatud juba üle 3000 aasta, kuid aktiivne linakaubandus algas meie aladel alles 18. sajandi teisel poolel. Linakasvatuse ja -müügi kõrgaeg saabus aga veel sajand hiljem, rahvusliku ärkamise perioodil, mil siniste õitega linapõld oli juba igas suuremas talus. Osa saagist kasutati oma pere rõivaste tarbeks, osa aga müüdi kokkuostjatele. Raha, mis müügist saadi, kujunes maarahvale esimeseks oluliseks tuluallikaks, võimaldades kesist majanduslikku olukorda veidi paremaks muuta. Kirjutab ajaloomuuseumi teadur-kuraator Anne Ruussaar. 

Lõuna-Eestis, kus linapõllud olid suuremad, kasvas lisatulu järk-järgult koguni nii palju, et selle eest sai hakata talusid päriseks ostma – lina tegi rikkaks ja vabaks. Eestlastele nii tähtsa põllukultuuri töötlemine püsis aga vaatamata üha suurenevatele külvipindadele üsna arhailisena 20. sajandi alguseni, mil noore inseneri Mats Kissa (1887–1956) eestvõttel rajati Mulgimaa südamesse Abjasse moodne, soojaveeleotuse tehnoloogial põhinev linavabrik, mis oli esimene omalaadne terves Vene impeeriumis.

Euroopa väike linaait

Linakasvatuse võidukäigu põhjustas 19. sajandil tekstiilitööstuse kiire areng ja sellest tulenev pidev toorainevajadus maailmaturul. Alternatiivse toormena kasutatav lambavill peenkangaste valmistamiseks ei sobinud, puuvilla tuli aga Euroopasse vedada Ameerikast ja Aasiast. Suurem osa Eestis kasvatatud linast jõudis vilka ülemerekaubanduse vahendusel Inglismaa suurtesse vabrikutesse, kodumaale jäi saagist vähem kui 10 protsenti. Lisaks linakiule kujunes tähtsaks müügiartikliks ka linaseeme, mida eksporditi peamiselt Belgiasse ja Hollandisse. Eestist pärit tooraine oli hinnatud ja nõutud, Pariisis 1867. aastal toimunud maailmanäitusel tunnustati Eesti seemnest kasvatatud „peent ja siledat“ linakiudu kuldmedaliga.

Tooraine eduka ekspordi kõrval oli siinne töötlev tööstus aga vähe arenenud, ainsaks suuremaks ettevõtteks oli Narvas 1851. aastal asutatud ketrusvabrik. Lina kokkuostmisega tegelesid peamiselt kohalikud linakaupmehed ja seetõttu olid hinnad küllaltki kõikuvad, sõltudes omavahelistest kokkulepetest ning tehingute ajastatusest. Tulu kaotust peljates müüsid talumehed vahel lina liiga vara – pooltoorelt – või liiga hilja – üleküpsenult. See muutis toorme kvaliteedi kõikuvaks, kahjustades lõppkokkuvõtteks ka siinse lina head mainet. 

Stiihilisele ja juhuslikule ärile vastukaaluks hakati 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses aktiivsematesse linakasvatuspiirkondadesse üle Eesti rajama fikseeritud kokkuostuhindadega väikeettevõtteid, kus lina puhastati, kedrati ja osalt kooti ka kangaks. Tehniliste teadmiste ja oskuste vähesuse tõttu tegutses suurem osa neist aga üsna lühiajaliselt. Probleemiks kujunesid ka linaga hangeldavad rändkaupmehed, kes hakkasid fikseeritud hindu üle pakkuma, jättes kohalikud töötluskojad vahel keset kiireid hooajatöid toormeta.

Konkurentsivõimelise töötlemiskeskuse puudumine ja kõikuvad hinnad põhjustasid enim meelehärmi Viljandimaal, kus lina külvipindu oli kõige rohkem ning seetõttu ka vajadus stabiilse tootmisettevõtte järgi suurem. Nii otsustasidki Abja talumehed 1912. aastal ehitada oma rahadega moodsa linavabriku. Nad valisid selle juhiks omakandi haritud ja andeka noormehe Mats Kissa.

Linateadlane Hallistest

Mulgimaalt, Halliste kihelkonnast pärit Mats Kissa puutus linakasvatusega kokku juba maast madalast. Nahksepa talus Märt ja Mari Kissa üheksanda lapsena 1887. aastal sündinud poisi varane noorus möödus linapõldude keskel. Kuigi pere oli suur, pidasid vanemad haridust oluliseks. Lapsed pandi õppima lähikonnas asuvasse Kaarli vallakooli ja Kõpu kihelkonnakooli. Isa toetas seejärel lahtise peaga Matsi haridustee jätkumist Tartu Reaalkoolis ja kõrghariduse omandamist Riia Polütehnilise Instituudi keemiaosakonnas. Erinevalt paljudest taluperedes sündinud andekatest ja edasipüüdlikest eestlastest, kellele diplom oli vaid hüppelauaks senisest keskkonnast väljarabelemiseks, oli Kissa eesmärk aga omandada konkreetseid teadmisi, mida kodukoha arenguks saaks rakendada. Ta kaitses 1911. aastal oma lõputöö teemal „Linaseemne ja kookoseõlivabrik“. Pärast seda töötas veel kaks aastat instituudi laboris, et uurida süvitsi linatöötlemise parandamise ja kiirendamisega seotud erinevaid võimalusi. Neist olulisim oli idee hakata leotusprotsesse optimeerima sooja vee abil. 

Põhja-Liivimaa põllumeeste päeval 1912. aastal tutvustas Kissa oma ideid ka laiemale auditooriumile. Ta pidas põhjaliku ja selgitava ettekande, kui palju aega kulub rohkem linasaagi leotamiseks looduslikes veekogudes ja kui palju minetavad kiud oma võimalikust headusest võrreldes sellega, kui kasutada töötlemisel kunstlikult eelsoojendatud vett. Lisaks leotamisele tõi ta näiteid, kuidas ka lina kitkumist, kraasimist ja kuivatamist oleks võimalik efektiivsemaks muuta ning milliseid tööriistu iga protsessi juures oleks õigem kasutada. 

Ühine ettevõtmine 

Paralleelselt laboriuuringute ja teavitustööga alustas Mats Kissa moodsa linavabriku asutamiseks läbirääkimisi Halliste Põllumeeste Seltsiga, sest pidas kohalikku ühistegevust eduka tootmisettevõtte loomisel otsustavaks teguriks. Ta nägi tugevas kogukonnas ja siduvates majandushuvides sobivat eeldust uudse majandamismudeli loomiseks, kuna moodsate seadmete ostmine ja tööstuse käimalükkamine oli jõukohane vaid suurema hulga linakasvatajate kaasamise korral. 

Kissa plaanid võeti soojalt vastu. Koguni nii soojalt, et põllumeeste ettevõtmises tahtsid esmakordselt osaleda ka kohalikud saksa päritolu mõisnikud. Vabriku ehitamiseks asutati 29. novembril 1912. aastal Abja-Paluoja Tuletõrje Seltsi ruumides Halliste Linaharimise Ühisus, millega juba esimesel koosolekul liitus 90 asjast huvitatud linakasvatajat. Noor visionäär soovis enne tööde alustamist ja investeeringute tegemist täpselt kindlaks määrata kohaliku linaseemne sordi ja selle maksimaalse saagikusvõime, et seejärel kalkuleerida, kui palju raha on vaja koguda ja millal see end tagasi tasuda suudab. Ta külastas mitmeid välismaal asuvaid vabrikuid ning lasi Mulgimaa linakiuproove põhjalikult uurida ja hinnata. Saadud tulemused olid sedavõrd lootustandvad, et aastal 1913 alustati algsetest plaanidest poole suurema linatööstuse rajamist. Ettevõtmist pidas perspektiivikaks ka Venemaa Põllutööministeerium, toetades rahaliselt nii vabrikuhoone ehitamist kui laboratooriumisisseseade ostmist. Abja lähistele kerkivat linatöötlemisekeskust külastanud Saksamaa eriteadlased hindasid seda aga üheks parimaks omataoliste seas.

Vene impeeriumi modernseim linatööstus alustas tegevust juba 1914. aasta sügisel, paraku ilma Mats Kissata – alanud oli Esimene maailmasõda ja noor mees mobiliseeriti väeteenistusse.

Juhita vabrik

Esimese maailmasõja aastad olid paljutõotavale, ent ootamatult juhita jäänud linatööstusele rasked. Lõpuni seadistamata keerukas sisseseade, muutunud majandusolud ja ühiskonda vapustavad sõjasündmused tervikuna viisid äsja alustanud ettevõtte kiiresti kaosesse. Ajakirjanduses avaldati koguni arvamust, et Halliste Linaharimise Ühisuse püsimajäämine on kahtlane. 

Vaatamata Abja vallavalitsuse saadetud palvekirjadele, et eriteadlane Mats Kissa väeteenistusest vabastada, lubati mees pikemale puhkusele alles 1917. aasta lõpus. Tagasi rindele ta aga enam minna ei jõudnud ega ilmselt kavatsenudki, vaid keskendus kiiresti linavabriku juhtimisele ja arendamisele. Juba järgmisel aastal olid tootmisprotsessid käivitunud maksimaalsel võimsusel, alustati plaanitud linaõli pressimist, ehitati juurde jahuveski ning veel aasta hiljem eraldi hoone, kus hakkas tegutsema laualõikamise osakond.

Artikkel jätkub juuni 2021 ajakirjas Inseneeria