Julge multitalent. Eesti esimene klaasidisainer Agnes Ney-Steinberg

Legendaarses Johannes Lorupi klaasivabrikus 1930. aastate teisel poolel kunstnikuna töötanud Agnes Ney-Steinberg on meie klaasitööstuse ja -kujunduse ajalukku jätnud särava jälje. Metallikunstniku haridusega disainer loobus ilutsevatest lille- ja viinamarjamustritest, seades esiplaanile läbipaistva alusmaterjali. Nõtked figuurid ja stiliseeritud ornamendid kooskõlas funktsioonist lähtuvate vormidega, andisid õrnadele tarbenõudele uue väärtuse ja muutsid nii mõnegi neist kunstiteoseks. Kirjutab ajaloomuuseumi teadur-kuraator Anne Ruussaar. 

Noore naise kavandid olid omas ajas sedavõrd erilised ja uudsed, et alles esimesi samme astunud Eesti poolkristalli- ja kristallitootmine äratas rahvusvahelist huvi ning siin valmistatud esemeid hakati võrdlema ülemaailmselt tunnustatud Rootsi ja Soome klaasivabrikute toodanguga. 

Õmbleja ja ehtekunstnik

Agnes Ney sündis Friedrich ja Johanna Ney teise tütrena 1915. aastal Petrogradis, kus pereisa pidas väikest mehaanikatöökoda. Pärast 1917. aasta pöördelisi sündmusi Venemaal soovisid Neyd kohe kodumaale tagasi pöörduda. Keerukate poliitiliste ja majanduslike olude tõttu jäi isa esialgu siiski Neevalinna, juba Petrogradis haigestunud ema aga sõitis kahe väikese tütrega Eestisse. Ajutise peavarju leidsid nad Ambla lähistel elanud sugulaste juures. Johanna Ney haigus osutus siiski raskemaks, kui algul arvati – 1918. aasta algul diagnoositi tal tiisikus ja samal aastal ta suri. Kuna tema Venemaale jäänud abikaasast teateid ei olnud, panid viletsates oludes elanud sugulased vanemateta jäänud tüdrukud Punase Risti lastekodusse. 

Friedrich Ney jõudis Eestisse alles 1920. aastal, kui Nõukogude võimuorganid andsid talle väljasõidu- ehk opteerumisloa. Koos lastekodust tagasi saadud tütardega asus ta elama Köie tänavale Tallinnas. Isa kasvatas lapsi üksi ja püüdis ema puudumist igati kompenseerida, sellele vaatamata sirgusid tüdrukud üsna omapäi ja õppisid ruttu iseseisvalt hakkama saama. 

Mõlema tüdruku kunstianded avaldusid varakult. Perekonna kesist majanduslikku olukorda arvestades otsustas aga vanem tütar Hilda õppida Tallinna Nais-kutsekoolis õmblemist ja tikkimist. Tänu korrektsusele, heale maitsele ja peenele stiilitunnetusele kujunes Hildast kiiresti hinnatud õmbleja, kellel jõukatest eraklientidest puudust ei olnud (Nõukogude ajal töötas ta aastaid õmbleja ja kostüümidekoraatorina Estonia teatris – autor). Agnes soovis siiski kunstile pühenduda, kuid praktilistest kaalutustest lähtus õe eeskujul temagi. Ta valis edasiõppimiseks Riigi Kunsttööstuskooli metallehistöö ja emaileerimise osakonna, plaanides pärast lõpetamist ehteid valmistama hakata.

Metalli asemel kristall

Ehtekunstnikku Agnesest siiski ei saanud, sest Riigi Kunsttööstuskooli lisaainena läbitud dekoratiivjoonistamise kursustel jäi ta koos grupikaaslase Benita Hanseniga silma August Grünbergile, kes kutsus mõlemad lõpetajad oma Brookusmäele (Olevimägi – autor) asutatud kristallilihvimise ettevõttesse tööle. Uues töökojas lihviti välismaistes vabrikutes valmistatud kristallist nõudele tüüpmustreid, mida omakorda kopeeriti tuntud suurtööstuste näidiskataloogidest. Mustrite kopeerimine aga nõudis täpsust ja vilumust, millega lihvimeistrid ise hästi toime ei tulnud. Noori kunstnikke meelitas tööle eeskätt August Grünbergi lubadus, et lisaks igavavõitu ümberjoonistamisele, saavad nad edaspidi hakata looma ka oma originaalkavandeid. 

Tehniliselt äärmiselt keerukas ja spetsiifilisi eelteadmisi nõudev kristallilihvimine oli Eestis uudne, kuna materjali siinsetes tehastes veel ei valmistatud ning seetõttu püüdsid nii lihvimeistrid kui kunstnikud lihtsalt võimalikult täpselt välismaiste vabrikute tüüpkujundusi järele aimata. Praktika puudumise tõttu purunes dekoreerimise käigus arvukalt kalleid kristalltoorikuid ja see viis töökoja peagi pankrotti. 

Kuna nõudlus kaunistatud kristallnõude järele kasvas, asutas Julius Pragi 1936. aastal samalaadse ettevõtte, kuhu palgati tööle suurem osa Grünbergi meistritest ja kus mustrite joonistamist jätkas Benita Hansen. Agnes seniste kaaslastega ei ühinenud, sest Johannes Lorup kutsus teda oma klaasivabrikusse tööle. Uues ettevõttes oli samal aastal alustatud kristallitootmist ja selle kujundamiseks vajati väljaõppinud kunstnikke.

Agnest julgustas pakkumisega nõustuma senine kogemus Brookusmäel, kuid töö suures klaasivabrikus osutus siiski oluliselt keerukamaks, kui valmistoorikuid kaunistanud väiketöökojas. Hakkaja kujundaja uuris põhjalikult klaasivalmistamise tööprotsesse ja tutvus kristallitehnoloogiaga, saavutades töölistega kiiresti lähedase kontakti. See pani aluse kunstniku ja meistrite vahelisele tihedale koostööle, kus mõlemad pooled vastavalt oma teadmistele-oskustele tegid ettepanekuid, parandasid vigu ning lõpptulemusena olid kavandid tehniliselt hästi teostatavad ja sobisid materjaliga. 

Inspiratsioon Rootsist

Tuntumateks Agnes Ney loodud dekoorideks kujunesid erinevad rahvusromantilised mustrid ja kompositsioonid. Erilise populaarsuse võitsid õllekannude ja taldrikute kaunistamisel kasutatud nn eesti stiilis vöökirjamustrid. Lisaks lihtsatele stiliseeritud mustritele ja ornamentidele tegi ta ka keerukamaid tervikkavandeid rahvarõivaid kandvaist meestest ja naistest ning Tallinna vaatamisväärustest. Kuid kunstniku parimateks ja omas ajas kõige uudsemateks kavanditeks võib pidada materjalist lähtuvaid kujundusi, mis nii oma sisu- kui vormiga tõid esile poolkristalli ja kristalli unikaalse läbipaistvuse ning sära. Ülima meisterlikkuse saavutas ta minimalistlikes graveeringutes, mille fookuses olid ekspressiivsetes poosides tütarlapsed ja nõtked metsloomad, aga ka „nähtamatule“ taustale võrku kuduv ämblik, tormi trotsiv purjekas, puuoksal istuv linnupoeg, kõrgustesse sööstev legendaarne fööniks jpm. Õnnestunud ja vaimukad olid tema kavandid veealusest maailmast, kus punnpõsksete kalade väljahingatud õhumullid loovad tõepärase mulje neid ümbritsevast veekeskkonnast. 

Paljud neist kujundustest olid nii teema kui motiivide poolest väga sarnased Rootsi tuntuima klaasivabriku Orrefors 1930. aastate eksklusiivsetele toodetele, mille autor oli klaasikunstnik Vicke Lindstrand. Inspiratsiooni kogumiseks sõitis Agnes 1937. aastal Rootsi, kus vabakäeliselt visandatud motiivide järgi tehtud kavandid jõudsid peagi Johannes Lorupi vabriku kataloogidesse. Omas ajas mõjusid need kahtlemata väga novaatorlikena, kuna seni oli klaasi ja kristalli puhul harjutud kaunistusmotiivina nägema vaid erinevaid viinamarjakobaraid või lillesülemeid. 

Lühike abielu

Agnes Ney abiellus 1939. aastal jõuka ärimehe Ernst-Leopold Steinbergiga, kes oli varasemalt juhtinud mitmeid ettevõtteid, teiste seas ka Tallinna Viilivabrikut. Kunstnikuna juba tuntud Agnes oma nimest loobuda ei soovinud, kasutades edaspidi liitnime Ney-Steinberg. Paari vanusevahe oli suur, kuid see ei seganud üksmeelset ja rõõmsat kooselu. Mees toetas abikaasa töölkäimist ja loometegevust ning materiaalne olukord oli seni üsna kitsastes oludes elanud noore naise jaoks täiesti teistsugune. Rahaprobleeme neil ei olnud, perel oli oma maja Nõmmel ja luksuslik auto. Muretu elu lõppes juba 1940. aasta suvel, kui abielupaari vara kommunistlikule riigipöördele järgnenud kuudel natsionaliseeriti. Teise maailmasõja ajal sai Ernst Steinberg autoavariis surmavalt vigastada ja Agnes lahkus Saksamaale vahetult enne Punaarmee sissetungi. 

Moekunstnik New Yorgis 

Saksamaale jõudes oli Agnese ainsaks varaks käekott ehetega, sest laev millega ta reisis, sai pommitabamuse ja kogu pagas uppus. Ehete müügist saadud rahaga sõitis ta Inglismaale, kus õppis hambatehnikuks ja töötas mõnda aega erinevates kliinikutes, lootuses koju tagasi pääseda. Kui oli selge, et poliitiline olukord Eestis ei muutu, asus Agnes elama Ameerika Ühendriikidesse New Yorki. Kuna hammaste ravimine jäi kunstnikule igavaks, avas ta oma väikese moestuudio. Algul tegi ta nii lõikeid kui õmblustöid ise, hiljem palkas juurde ka paar abilist. 

Nõukogude ajal külastas Agnes kolmel korral kodumaad ega peljanud uusi võime. Olles teadlik, et teda jälitatakse, maskeeris kunstnik end väljas ringi liikudes pidevalt, kandes kummalisi parukaid ja veidraid rõivaid, öeldes ise, et siis on „sabal“ põnevam. Ta kavatses Eestisse tulla ka 1986. aastal, kuid suri vahetult enne reisi ootamatult südamerikke tagajärjel. Kuna Agnes Neyl sugulasi Ameerikas polnud, korraldas tema ärasaatmise väliseesti kogukond. Kunstnik maeti Michigani osariigi Wyandotte’i kalmistule.