Kolm legendaarset laevatehast

Tänase Tallinna hinnalisemateks elu- ja loomerajoonideks kujunenud Kalamaja ning Kopli olid veel üsna hiljuti kriminogeensed, poollagunenud puitasumite- ja suurte vanade tööstushoonetega kõrvaline kant. Kurikuulsad „Kopli-liinid“, kus tänavanimede asemel olid kasutusel numbrid, auklikud tänavad ja tegevusetult ringihulkuvad kahtlased loodrite kambad, on nüüdseks aga minevik. Mere kaldale on kerkinud uued tööstushooned ja elamud, mis arvestavad vana, rohkem kui sajand tagasi alguse saanud tööstusmiljööga. Piirkonna põnev ajalugu on vahel ehk kutsuvamgi kui miljoni dollari vaated pealinna siluetile. Kirjutab kunstiajaloolane Anne Ruussaar. 

Pealinlaste puhkuse Meka

Veel 19. sajandi lõpul oli Kopli poolsaar tallinlaste hulgas armastatud väljasõidupiirkond. Metsane ala oli küll üsna soine, kuid rannikult avanevad merevaated ja privaatsed supluspaigad korvasid sisemaal tiirutavate sääskede pirina ning avaratel karjamaadel vabalt ringi tatsavate lehmade-lammaste ootamatud hääled ja külaskäigud. Arvukad tellitud troskad viisid peenemaid pealinlasi värsket õhku hingama peamiselt suvekuudel, talvel valitses aga vilka kubermangukeskuse läheduses asuval maismaaninal rahu ja vaikus.

Olukord muutus 1898. aastal, kui poolsaare keskel asuvale kõrgemale künkale ehitati Balti Puuvillavabrik. Vabriku järgi rahvasuus Sitsi mäeks ristitud künka nõlvadele rajati suurem töölisasula ja üle metsamassiivi hakkasid kaikuma regulaarsed vabrikuviled. Piirkonna potentsiaal tööstuskeskusena oli avastatud. Järgnevatel aastatel kerkis kunagisele suvitusalale arvukalt suuremaid ja väiksemaid uusi ettevõtteid, kuid tõeline läbimurre saabus alles Esimese maailmasõja eelsetel aastatel, mil Vene impeerium asus looma võimsat sõjalaevastikku. Lüüasaamine aastatel 1904–1905 aset leidnud Vene-Jaapani sõjas ning Balti laevastiku hävitamine Tsushima lahingus oli võimsa mereriigi muutnud sisuliselt laevutuks. Uue sõja eelõhtul asus suurriik seda viga parandama. Koostati programm, mille kohaselt Soome lahe lõunakaldale pidid lühikese aja jooksul kerkima nii sõjasadamad, merekindlused kui võimsad laevaehituskompleksid. Impeeriumi uueks mereväravaks kinnitati 1911. aasta lõpul Tallinn ja juba aasta pärast algas Kopli poolsaare rannikul üheaegselt kolme hiiglasliku tehase ehitamine, mis muutsid tundmatuseni senise pooltühja rannaala ja tõid kaasa olulised muutused rahvastiku koosseisus. Strateegiliselt tähtsa piirkonna ühendamiseks linnasüdamega alustas 1915. aastal piki Kopli tänavat liikumist esimene, peamiselt kaubaveoks kohandatud laiarööpaline aurutrammiliin, peen härrasrahvas sellega õhuvanne aga enam võtma ei sõitnud.

Linn linnas – Vene-Balti laevatehas

Esimesena alustati 1912. aasta mais kümnemiljonilise algkapitaliga Vene-Balti Laevaehituse ja Mehaanika Aktsiaseltsile kuuluva kompleksi rajamist. See oli kolmest plaanitavast tehasest suurim, hõlmates 35 hektari suuruse maa-ala Kopli poolsaare tipus. Tehase ehitamist juhtis Prantsuse militaarfirma Schneider-Creusot, kuid kaasati ka arvukalt kohalikku ning Venemaalt sissesõitnud tööjõudu. Vaid aastaga tehti imet ja pooltühi maanina muudeti uueks, iseseisvalt toimivaks tööstuslinnakuks.

Kompleksi keskmes oli võimsa torniga paekivist peahoone, mille projekteeris Aleksandr Dmitrijev, Vene impeeriumi üks esiarhitektidest, kelle kavandatud olid ka mitmed Peterburi kesklinna esindushooned. Oma aja kohta ülikaasaegse ja tervikliku struktuuriga asumis paiknesid kõik tootmishooned kolmnurgakujuliselt piki merepiiri ja olid rangelt eraldi kogu ülejäänud elurajoonist. Tähtsaim ja suurim tööstushoone oli 250 meetri pikkune ja 45 meetri laiune laevaehitustöökoda, mille juurde kuulus eraldi staaplite vöö, kus valmistati laevu ette veeskamiseks ja kus olid ka tõstekraanad ja erineva suurusega basseinid. Korraga oli tehas võimeline valmistama vähemalt kaheksat suuremat alust, lisaks arvukalt väiksemaid.

Töölislinnak projekteeriti peahooneesisele poolsaarele, töölised olid tehase juhtkonnast eraldi. Lisaks elamute võrgustikule, kus vabriku hiilgeaegadel leidis peavarju üle 7000 elaniku, rajati ka haigla, kirik, saun, kino, kauplused, toitlustuskohad ning muud esmatähtsad asutused. Suurem osa töölistest olid pärit Vene impeeriumi avarustest, enamik neist poissmehed, kes otsisid kiiret teenimisvõimalust ja odavat korterit. Nii kujunes Kopli poolsaare tippu omaette venekeelne linn, mis ei olnud ülejäänud Tallinnaga kuigi tihedalt seotud.

Esimesi laevu hakati uutes tööstushoonetes ehitama juba 1913. aasta suvel, lisaks avamereristlejatele valmisid Vene-Balti laevatehases Esimese maailmasõja tarbeks ka hävitus-, traal- ja allveelaevad ning suurtükipaadid. Revolutsioonilised sündmused Venemaal 1917. aastal halvasid vaid mõned aastad tegutseda jõudnud hiigel-ettevõtte töö. Kannustatuna pealetungivastest Saksa väeüksustest demonteeriti oktoobris suurem osa vabriku sisustusest ning evakueeriti koos töölistega Venemaa sise-kubermangudesse, peamiselt Taganrogi. Viimased pooleldi valmis allveelaevade korpused transporditi lõppviimistluseks kiiruga Peterburi Balti laevatehasesse. Esimese maailmasõja lõpp ja Eesti riigi ootamatu iseseisvumine kujunesid suurtööstusele saatuslikuks. Endisel kujul ei õnnestunud tootmist enam taastada ja lühikeseks jäänud hiilgus ei kordunud.

Artikkel jätkub Inseneeria 08/2020 numbris