Kreenholmi Manufaktuur – hiiglane omanimelisel saarel

Narva Kreenholmi kui kunagise kaasaegseima Venemaa tööstusettevõtte ja Euroopa suurima tekstiilivabriku ehituse algusest möödub tänavu 160 aastat. Ajaloolane Jaak Juske vaatab tagasi ettevõtte kujunemise loole, meenutades ka 145 aastat tagasi Kreenholmis toimunud Vene impeeriumi esimest streiki.

Bremenist pärit Moskva kaupmees parun Ludwig Knoop omandas Narva jõel asuva Kreenholmi saare, mis tollal kuulus Joala mõisale, 1856. aastal ja  hakkas sinna vabrikut rajama. Esimesele tootmiskorpusele pandi nurgakivi 30. aprillil 1857. Ehitus edenes kiiresti ja juba 10. oktoobril 1858 lülitati tööle esimesed ketrusmasinad. 1862. aastaks valmis aga kogu esialgne tootmiskompleks.

Vabriku 800 ketrusmasina ajamiks kasutati vesirattaid, mis käitasid ketrusmasinaid ülekandevõllide ja rihmade süsteemi kaudu. Vesirattad asendati hiljem turbiinidega, vesi juhiti turbiinidele mööda selleks otstarbeks ehitatud kanaleid. Aastal 1870 ehitati manufaktuuri juurde n-ö uus ketrusvabrik (Новопрядильная фабрика). 1876. aastal ehitati aga kolmekordsed tootmiskorpused ümber neljakordseteks. 1884. aastal valmis Joala vabrik. 1899. aastal ehitati Georgi vabrik ning lõpetati Joala vabriku laiendamiseks mõeldud juurdeehitus.

Moodne ventilatsioon ja tulekustutussüsteem

Kreenholmi vabrik oli toonases mõistes väga kaasaegne ettevõte. Vabrikuruumide kogupindala ulatus 1906. aastal 495 972 ruutmeetrini. Suured tsehhiruumid olid kuni 4,5 meetrit kõrged, vahelaed toetusid metallkonstruktsioonidele. Kõigis vabrikuruumides oli ventilatsioon, kusjuures eriti  tolmustele töökohtadele paigaldati lisaks kohtventilatsioon. Õhus lennelnud tolmu püüti eriliste õhuniisutussüsteemide abil, sest puuvillatolm on tule- ja plahvatusohtlik. Terves vabrikus oli seatud sisse automaatne tulekustutussüsteem. Kui ruumis tõusis temperatuur teatud tasemeni, rakendusid tööle pumbad, mis juhtisid kustutusvee mööda torusid tsehhides asuvatesse veepihustitesse.

Ruume puhastati mitu korda päevas. Kõik tootmishooned olid ehitatud mittepõlevatest materjalidest – paekivist või tellistest. Hooneid köeti keskküttega sarnase süsteemi abil, tööruumides oli veevärk ja kanalisatsioon.

Lisaks tootmishoonetele kuulusid Kreenholmi kompleksi veel mitmed historitsistlikus stiilis ja valdavalt arhitekti Paul Alischi projekteeritud rajatised, mis moodustasid terve omaette asumi. Esmalt pikad, kahe- kuni neljakorruselised tööliskasarmud. Hoonetes olid väikesed toad kahele-kolmele  inimesele ja ühisköök. Meistritele, ametnikele ja direktorile olid eraldi uhkemad majad, kus elutingimused olid vastavalt positsioonile vabriku hierarhias oluliselt paremad.

Kreenholmi kangrute jaoks rajati kaks kirikut. Aastatel 1881-1884 ehitati luterlaste jaoks Narva Aleksandri Suurkirik ja aastail 1890-1896 valmis õigeusklikele Narva Issanda Ülestõusmise peakirik. Muide, enne sõda olid need uhked pühakojad ühendatud Kiriku tänava tänaseks kadunud sirge sihiga. Töölislinnakus asusid veel oma algkool, muusikakool, haigla, saun, pesukoda, lastesõim, kauplused, pagaritöökoda, turg, telegraafipunkt, politseijaoskond, pritsimaja ja isegi kitsarööpmeline raudtee. See, 20. sajandi algusaastatel ehitatud raudtee ulatus mõne kilomeetri kaugusel asunud turbarappa, kus lõigati turvast oma katlamaja tarbeks.

Kreenholm, mis toimis sisuliselt omaette linnana, liideti Narvaga ametlikult alles 1917. aastal. Vabriku hooned said Teises maailmasõjas tõsiselt kannatada. Samas oli manufaktuuri taastamine ja taaskäivitamine üks esimesi sõjajärgseid ülesandeid. Kui Narva südalinn seisis veel pikalt varemeis, sai võimas tööstus mõne aastaga taas töökorda. Vabriku asumisse kerkisid stalinistlikud hooned.

Esimene streik Vene impeeriumis

Kreenholmil on tähtis roll Eesti töölisliikumise ajaloos. Vabrikutööliste streik augustis-septembris 1872 oli toonases Vene impeeriumis esimene omataoline. Kuigi vabrikus oli selle aja kohta üpris head töötingimused, kaebasid töölised ülemäärase palavuse üle, sest ventilatsioon ei toiminud kõige paremini. Suurimat pahameelt põhjustas aga vabriku sisekord – tööpäev oli pikk, algas see kell 5 ja lõppes kell 20. Lõunavaheajaks oli ettenähtud üks tund. Hilinejat või halvasti töötanud töölist võis karistada rahatrahviga. Lisaks tuli töölisel kinni maksta purunenud masinaosad.

Aasta 1872 suvel puhkes Eestis kooleraepideemia, mis viis hauda palju inimesi. Ka Kreenholmi vabrikud ei jäänud tõvest puutumata. 10. augustiks oli koolerasse haigestunuid üle saja, rohkem kui 30 töölist oli aga juba surnud. Kartes nakkuse levikut, pöördus 120 vabrikutöölist kohaliku sandarmeeria poole palvega lubada neil töölt ennetähtaegselt lahkuda. Manufaktuuri administratsioon ja sandarmiülem andsidki loa, kusjuures kokku jättis töökoha ligi 250 inimest.

Eestimaa kuberner saatis vabrikuid inspekteerima oma esindaja doktor Falcki, kelle hinnangul olid Kreenholmi kasarmud ja haigla üldiselt korras. Seevastu Joala mõisa kasarmud, mis ei kuulunud manufaktuurile, olid aga õige halvas seisukorras.

Inspektor kandis olukorrast ette Eestimaa kubernerile, kes tegi Narva haagikohtunikule ülesandeks probleemid lahendada. Kreenholmi 4500 töölist esitasid aga samal ajal vabriku juhtkonnale ka rida teisi nõudmisi. 14. augustil 1872 katkestas kõigi nõudmiste läbivaatamiseni töö 500 töölist tehase umbes 4500 töölisest. Nädala aega hiljem sõlmitigi kokkulepe neljakümmne tööliste esindaja ja tehasevalitseja G. Kolbe vahel. Rahuldati enamik tööliste nõudmistest, välja arvatud töötasu küsimus, sest see sõltus turuhindadest. 22. augustil 1872 asusid kangrud taas tööle.

Septembris toimusid rahutused, mistõttu palus haagikohtunik abi sõjaväelt. 13. septembriks  oli olukord kindlalt valitsusvägede kontrolli all, vabriku töö taastus täielikult 15. septembrist.

1. aasta streik ei jäänud vabriku pikas ajaloos viimaseks korraks, kui Kreenholmi kangrud oma õiguste eest seisid.

Tööstus suleb uksed

Nõukogude aja lõpus 11 000 inimesele tööd pakkunud manufaktuur sulges 2010. aastal lõplikult uksed. Tuhandete töökohtade kadumine tekitas Narvas tõsiseid sotsiaalseid pingeid.

Võimaluse korral käige vaatamas Kreenholmi saarel kõrguvaid võimsaid vabrikuhooneid ja jalutage sealsamas saare kõrval Joala, Kose, Kalda ja Haigla tänavate ääres asuva Kreenholmi asula vanade elu- ja ühiskondlike hoonete juurde. Muide, kuna nende ehitamisel võeti omal ajal eeskuju Inglise töölismajadest, kasutati maju nõukogude ajal mitmel korral mängufilmides Inglismaa olustiku kujutamisel.

Täna on linna üheks sümboliks Kreenholmi Georgi ja Joala vabriku tornidega võimsad hooned, samuti Kreenholmi kõrge veetorn, millel asuv suur kell näitab narvakatele aega 1900. aastast. Vanad tehasehooned ja töölisasumi rajatised on arhitektuurimälestistena kaitse all. Esile võiks neist tuua veel 1913. aastal Romanovite dünastia 300. aastapäevaks avatud Narva linnahaigla vana hoone (arhitekt Aleksander Vladovski). Aga ka Kreenholmi direktori Vladimir Schowcrossi 1875. aastal ehitatud neorenessanss-stiilis kauni puitelamu (Kose 4). Samuti tööliskasarmute prügipõletusahju (Haigla 6) ning uhke stalinistlikus stiilis hoonena 1957. aastal ehitatud Kreenholmi klubihoone (Joala 8), mis kandis nõukogude ajal ühe 1872. aasta streigi aktivisti Vassili Gerassimovi nime. Aga terviklikult säilinud vanas töölisasumis on vaatamist veel väga palju.

Kreenholmi pikas ajaloos on kätte jõudmas n-ö uus lehekülg. Vana tööstussaar ja selle ümbrus, kokku 30 hektari suurune ala, on Rootsi omanike käe all saamas kaasaegseks äri- ja meelelahutuskeskuseks. Kreenholmi alalt on lammutatud kõik nõukogudeaegsed hooned ning alles on jäetud vaid muinsuskaitsealused ajaloolised tehased.