Kui ülikooli jäi minemata…

Veel samal teemal:

ავტორი

Jäi ülikooli minemata… Mõni mure, see ei sega veel karjääri tegemast! Siin on kolm lugu, kuidas ennast ise üles töötada. Tallinna Ettevõtluspäeva külastas ning lood pani kirja Eva Palu. Chef Heimar Kuuskler: kui läbi kukud, proovi uuesti! Kui viieaastane Heimar oli kaerahelbeküpsised põhja kõrvetanud, ütles vanaema talle, et ärgu heitku meelt, teeme aga otsast peale. See […]

Jäi ülikooli minemata… Mõni mure, see ei sega veel karjääri tegemast! Siin on kolm lugu, kuidas ennast ise üles töötada. Tallinna Ettevõtluspäeva külastas ning lood pani kirja Eva Palu.

Chef Heimar Kuuskler: kui läbi kukud, proovi uuesti!

Kui viieaastane Heimar oli kaerahelbeküpsised põhja kõrvetanud, ütles vanaema talle, et ärgu heitku meelt, teeme aga otsast peale. See lause on Heimarile, kes töötab nüüd Schlössle hotelli restorani peakokana, eluks ajaks meelde jäänud: ebaõnnestumise korral ei ole muud kui et proovi uuesti.

Põhikooli järel oli Heimar kindel, et läheb venna eeskujul ülikooli, kuid tema matemaatika-füüsika õpetajast ema lohistas poisi käekõrval hoopis kutsekooli, kokk-kondiitri erialale. „Ema ütles mulle: mine õpi kokandust – see meeldib sulle… sa oled ju lapsest saati süüa teinud,“ meenutab ta. Vaatamata sisseastumiskatsetel meelega tehtud vigadele (mõeldes, et ehk saaks ikka keskkooli minna!), võeti ta siiski üllataval kombel Tallinna Teeninduskooli (TEKO) vastu.

Kõhklusi Heimari peas aga jätkus ning ta tahtis hakata õpingute kõrvalt ka tööl käima, et veenduda kokaameti sobivuses. Heimar lasi emal endale soovituskirja kirjutada ning küsis koolist, millised on parimad restoranid Tallinnas, et siis nende ustele koputama minna. Esimene nimekirjas oli Gloria, mille viisakas uksehoidja ei lasknud aga ranitsaga poissi sisse. Küsimusele „Kuhu sa lähed?“ vastas Heimar enesekindlalt: „Tulen teile tööle“.

Soovituskiri sai viidud ka mitmetele teistele Tallinna restoranidele, kuid paari nädala möödudes oli selge, et keegi ei vasta. Heimar ei heitnud meelt, tegi soovituskirjast koopiad ja alustas uuesti otsast peale. 15-aastase poisi võttis lõpuks jutule Viru tänaval tegutsenud pubi Džungel. Kohtumisel tuli loomulikult jutuks ka palgasoov. Heimari ema oli soovitanud, et ta ei küsiks liiga palju palka, kuid noormees läks veel kaugemale ja teatas otsustavalt, et tuleb tasuta tööle. See lugu meenub Heimarile tihti ka nüüd, mil ta ise Schlössle hotelli restoranis töövestlusi läbi viib. Paljud noored ütlevad, et nende jaoks on kõige tähtsam raha. Nad küsivad: „Palju ma pappi saan? Alla tonni? Unustage ära!“ Kõrge palga asemel kogemust väärtustavale peakokale on see töövestlusel aga vale vastus.

Edasi meelitati Heimar Olümpia hotelli toona restorani peakokana töötanud Imre Kose alluvusse. Seal majas tuli poleerimise- küürimise asemel palju koorida-tükeldada ning tasapisi ametiredelil ronides jõudis ta junior sous chef’i positsioonini. Heimari alluvuses oli 20 kokka, neist 19 temast vanemad. „21-aastasele kokale ei vaadatud alguses väga hästi, kuid minu missioon oli see, et ma saan ainult töö ja oskustega tõestada, et olen teistest parem,“ räägib ta.

Olümpia hotelli aega jäi ka kõige hullem juhtum tema karjääri jooksul. Mustpeade majas presidendi vastuvõtul tuli nimelt kastmepotil sang küljest ära ja kaks ööpäeva keedetud kaste kukkus põrandale, kusjuures vahetult enne pearoa väljapanekut. Heimar helistas kiirelt Olümpiasse ja palus, et kolleegid kiirelt uues kastme teeks ja selle taksoga kohale saadaks. Ta jooksis ise välisukse poole, et kaste vastu võtta, ent turvamees pani talle käe ette. „Selgitasin, et nüüd jäävad külalised ilma pearoata – kas lähete ise seletama? Turvapealik leebus ja küsis, kust see auto täpsemalt läheneb. Lõppkokkuvõttes saatis ta politseieskordi välja, et kaste kiirelt kohale jõuaks. Kaste jõudiski kööki ja kõik said kõhu täis,“ räägib Heimar ja lisab, et läheb siiamaani näost valgeks, kui seda seika meenutab.

Heimar ei karda tundmatus kohas pea ees vette hüpata, nii võttis ta ka oma restorani tööle „pea ees vette hüpanud“ poisid. Kokaametit õppivad noored tulid suveks tööd otsima ja küsimuse peale, mida nad teha oskavad, ütlesid nad, et ei oska mitte midagi teha! Heimarile meeldis poiste pealehakkamine ja ta ütles lihtsalt: „Homme hommikul kell 10 alustate.“ Need poisid töötavad tänaseni selles viietärnihotellis.

Talle meenub üks seik Olümpia päevilt: Imre Kose saatis Heimari Skandinaavia austrite avamise võistlusele, mis sest, et ta polnud kordagi elus austreid avanud! Käeharjutuseks telliti kast austreid, Heimar haaras köögist noa, mis tundus olevat õige, ning avas kasti 30 minutiga, ise rahul, sest ei teadnud siis, et profid teevad seda alla kahe minutiga. Võistlustel skooris noormees ajaks 15 minutit. Kõik teised olid ammu enne Heimarit lõpetanud ja kogunesid eestlase ümber, et talle kaasa elada. „Mõtlesin, et miks nad nii rõõmsalt mulle kaasa elavad – mind peaks ju hoopis häbistama. Aga austrite avamise maailmameister Diter Berner ütles: sa oled väga kõva mees, sa tulid algajatele mõeldud kinnastega ning kammkarbinoaga, mis on otsast ümar kui võinuga – austri avamise nuga peab olema ju nii terav, et veri hakkab jooksma, kui sellega näppu puudutad. Ja sa tegid sellise varustusega asja 15 minutiga ära! Müts maha!“ Berner kinkis talle oma noa ja ütles: „Harjuta, harjuta, harjuta!“

Ja lisas, et kui Heimar peaks teda kunagi võitma, siis andku nuga tagasi. Heimar on tänaseks Bernerit ka võitnud, kuid noa sai ta sellegipoolest endale jätta. Novembris läheb ta taas austrite avamise maailmavõistlustele Eestit esindama. Muuseas, ülikooli minemise kavatsus on Heimaril tänaseni eesmärkide nimekirjas.

Annely Tammela: lao endale korralik vundament

Viru hotelli restoranide juht

Annely teadis juba 9. klassis, et ta tahab hotellindusse tööle minna. Tema vanem vend töötas Olümpias ja see ala paelus tüdrukut sedavõrd, et ta käis vabal ajal lihtsalt hotellis istumas ja sealset eluolu vaatlemas. Kui ta vähegi reisile sattus, käis ta nii mõnedki hotellid läbi, et sealt brošüüre ja pastakaid kaasa võtta.

16-aastaselt pääses ta Olümpiasse tööle, kus tema ülesandeks oli restorani nugade- kahvlite poleerimine. Kuigi see võib tunduda lihtne ja vähe tähtis, teab Annely, et see on tegelikult väga oluline töö, sest paljud kliendid jälgivad, kas ja kui puhtad nõud on. Järgnes hommikusöögitervitaja töö, mis algas nii vara, et ta pidi esimese hommikuse bussi peale jõudma, et õigel ajal platsis olla. Tervitada tuli mitmes keeles ja keelte õppimist ongi ta alati oluliseks pidanud. Näiteks soome keele õppis ta noorena ära „Dünastia“ ja „Dallase“ seriaale vaadates. „Kui me tööintervjuusid teeme, siis tuleb vahel nutt kurku, et noored ei räägi keeli. Vene keel on ka siiski väga oluline,“ räägib Viru hotelli üks juhtidest.

Tänaseks on Annely Viru hotellis töötanud kokku 16 aastat, tehes enne juhipositsiooni sama põhjalikult paljusid töid. „Mõnele tuleb soovitud amet kiiremini kätte, mõnel võtab see kauem aega. Ei saa lasta end heidutada sellest, kui sa kohe direktoriks ei saa,“ räägib endale tugeva vundamendi ladunud naine tänastele sisseastujatele.

Kaari Aal: kui midagi teed, tee hästi

Olümpia hotelli vastuvõtujuht

Kaari sattus hotellindusse üsna juhuslikult – Teeviidalt krahmatud sületäiest infovoldikutest otsustas ta eksootilisena tunduv Kuressaare ametikooli kasuks.

Kooli kõrvalt tehtud praktikatunnid olid hästi põnevad, sest teenindada tuli mitmeid prominente ja paljud kohad olid nii prestiižsed, et panid lausa jala värisema. Jala värisedes astus ta pärast kooli lõpetamist tööle ka hotelli Olümpia, et võtta vastu administraatori koht. Karjääri üheks tähtsündmuseks peab ta osalemist Suurbritannia kuninganna Elizabeth II riigivisiidi korraldamises, kus Kaari vastutas Kolme Õe hotellis isiklikult kuninganna kübarate ja kostüümide transpordi eest.

Tänaseks on Kaari tagasi Olümpias vastuvõtujuhi kohal ja õnnelik, sest see on tõesti see töö, mida tahab kõige rohkem teha. Kaari moto on: „Kui midagi teed, tee hästi!“. „Ma usun, et minu tegemised on juhtkonnale hästi silma jäänud ja seepärast on mulle pakutud karjäärivõimalusi. Olen seal, kus ma olen, tegelikult ju kutseharidusega,“ räägib Kaari. Ta lisab, et ei osanud kutseharidusest nii palju oodata ning lisaks edukale karjäärile on andnud kool vajalikud koduperenaise oskused, sest õppida sai ka söögitegemist ja koristamist.

თეგები

#karjäär #Heimar Kuuskler #Annely Tammela #Kaari Aal #Eva Palu

გაზიარება