Kuidas isa tegi oma tütrele oma firmasse töökoha. Aga uskuge – põhjusega!

Heiti Hääle esimene katse üleeelmiste jõulude ajal kukkus läbi. Ta pakkus otse jõululauas oma tütrele välja mõtte, mis oli tükk aega peas tiksunud: „Maria, nüüd on aeg Alexelasse tööle tulla.“ Maria vastas ei. Aga Heiti Hääl oli järjekindel. Kui lihavõtted kätte jõudsid, võttis ta tööletuleku jutu Mariaga taas üles. Kõik edasine läks kiiresti – tänavu kevadel täitub Maria Häälel Alexela Grupi analüütikuna esimene tööaasta. Kohtumisel jätab ta tõsise ja asjaliku mulje. Kannab sinist range lõikega jakki. Sõbralik, aga tühja ei lobise. Isa Heiti võib rahul küll olla.

Vabalt oleks võinud juhtuda, et Mariast oleks saanud üks järjekordne Eesti jaoks kadunud hing. Oli ta ju vaid 16-aastane, kui üksi Inglismaale elama kolis. Ta lõpetas seal gümnaasiumi ning läks Cambridge’i majandust õppima. Maria käis päris mitmel õhtusöögil, mida korraldasid suurettevõtted, kes endale töötajaid otsisid. Aga viie aastaga kasvas koduigatsus nii suureks, et see tõi siiski koju tagasi. Kuhu selline noor inimene kõigepealt oma CV viib? Ikka rahvusvahelisse konsultatsioonifirmasse. Nii et Mariast oleks võinud peagi saada „pesueht konsultant triigitud kostüümis“. Aga keset töövestlust tundis Maria: „Ei, see ei lähe! Kuidas ma saan konsulteerida teist ettevõtet, kui ma pole midagi päriselt teinud, olen vaid majandusraamatuid lugenud?“ Ta valis hoopis Eesti Energias analüütikuameti. Siis magistriõpingud Amsterdamis oksjoni- ja mänguteoorias, ja siis – pakkumine tulla pereärisse. Tõsi, suurde pereärisse.

Maria puikles esialgu vastu. „Sest pereäri valimine peaks olema justkui viimane töökoht – siit ju naljalt ära ei minda. Mõtlesin, et peaksin ikka enne maailma nägema, muid asju tegema. Aga mida rohkem ma siin Alexelas olen olnud, seda rohkem saan aru, et see ei ole üldse nii. Keegi ei räägi siin mingist pärandusevärgist ning mul ei ole kohustust arendada juba tehtud asju, nagu näiteks naftaterminalid. Uusi huvitavaid projekte tuleb kõvasti juurde: elektrimüük, Kiviõli keemiatööstus, vedelgaasiterminal…“ Alexela inimestega on Häälte pere kogu aeg tihedalt suhelnud, see on nende loomulik elu osa. Alexelasse jäädakse tihti tööle aastateks, nii et seal on palju neid, kes mäletavad Mariat väikese tüdrukuna 15 ja isegi 18 aastat tagasi. Tema otseseks ülemuseks on onu Marti Hääl. Marti oli tolle jõuluaegse jutuajamise juures olnud, loobunud edukast advokaadikarjäärist ning asunud tööle Alexelasse.

„Ei oskagi öelda, mida ma ootasin ja mida kartsin. Vist seda, et äkki mõeldakse, et nüüd imeti omaniku tütrele töökoht pastakast välja. Aga samas teadsin, et küll see aja jooksul paika loksub. Ma tulin ikkagi tegema konkreetset tööd, hakkasin strateegilistele otsustele analüütilist tausta tegema.“ „Kartsin veel seda, et mu isa või onu on sunnitud mulle ütlema, et see, mida ma teen, pole ikkagi päris see, mida nad ootavad. Siiamaani ei ole sellist jutuajamist olnud – varsti saab aasta.“ „Ja kui suhted sugulaste vahel on head, siis pole vahet, kas ollakse tööl või kodus. Endast vanemate pereliikmete vastu on ju respekt niikuinii ja tegelikult ei ole vahet, kas sinu juht on pereliige või ei. Pealegi, kui töötad isa või onuga, siis niikuinii töö jõuab koju ja kodu tööle.“

Kuidas isa asjale vaatab

Isa Heiti, kes vaatab meie vestluse ajal vahetpidamata vaheldumisi e-posti ja telefoni (ja on tänu sellele äärmiselt korrektne kirjadele vastaja), arutleb: „Paratamatult arvavad kolleegid nii, et mu tütar peaks justkui olema eelistatum teiste töötajate ees. See kõlab ühtpidi hästi inimlikult, aga tegelikkuses ei tohi see ju nii olla. Veel enam, tütrele ei saaks ma andeks anda nii mõndagi asja, mida ma kellelegi teisele ilmselt annaks,“ arutleb Heiti Hääl. „Nii et kui kolme kuu pärast oleks selgunud, et Maria ei saa selle tööga hakkama, siis oleks mu isasüda suutnud selle talle välja öelda küll.“

Kuidas tuleb lapsi kasvatada, et nad tulevikus äris mehe eest väljas oleksid?

Heiti poeb mõneks hetkeks oma arvutiekraani taha, ilmselt mõtleb, ja siis kostab: „Kui mu elus on midagi, mida ma sügavalt kahetsen, siis seda, et minu osa laste kasvatamisel on olnud äärmiselt tagasihoidlik. Et mitte öelda olematu. Ajal, kui minust sai väikeettevõtja, oli Maria kolmeaastane. Lapsi kasvatas mu abikaasa Reet. „Aga peamised põhimõtted, mida kodus üritasime sisse viia, olid need, et sa pead olema töökas ja sa pead olema aus. Siis tuleb kõik varem või hiljem iseenesest. Umbes nii on ka läinud.

Kooli ajal oli selge, et õppimine on esmatähtis, kõiges muus oli usaldus üsna suur. Vaid korra oli nende peres pahandus sellest, et Maria unustas end sõprade seltsi ega jõudnud ööseks koju. Maria oli aktiivne tüdruk ja jõudis päris palju – isegi kahel korral ratsaspordi Eesti juunioride koondisse. Aga mis siis, et oma laps, eriarvamused jäävad ju ikka. „Mõlemad peavad aru saama, et meil ongi erinev maailmavaade ja üks ei ole õigem kui teine. Üks ei ole sellepärast parem, et on vanem, või teine sellepärast, et on rohkem maailma näinud. Mõlemad peavad seda mõistma, siis on lootust,“ ütleb Maria. „Nii mõneski ettevõttes, mida ma olen elus ostnud, oli selline juhtimisstiil, et tublim töötaja oli see, kes ütles seda, mida direktor tahtis kuulda. Kui arvamus läks direktori omast väga lahku, siis oli ta pigem vait,“ ütleb Heiti. „Oma inimeste puhul tuleb see eriti välja, et nägusid ei ole vaja kellelgi teha – sa võidki välja öelda selle, mida sa tegelikult mõtled. Ja just seda meil vaja ongi….“

Otsused: nabatunne vs analüüs

„Kõik algab ju lõpuks ärilisest lastetoast – milline oli sel ajal ühiskonna mõtlemismall. Minu jaoks on väga oluliste otsuste tegemisel olnud peamiseks argumendiks nabatunne. Et nii on ja läheme edasi! Kui ma praegu uuesti alustaksin, siis ma selliseid otsuseid enam ei teeks. Äris on tegelikult peaaegu kõik otsused numbrite järgi analüüsitavad ja ma arvan, et see on suhteliselt hea arvamuste komplekt, mis meil siin kokkuvõttes tekib. „Vahel vaatan numbritele hirmuga otsa: ärimaht on viimastel aastatel kasvanud hullumeelselt ja jõudnud sinna, kus üks vale või pragmaatiliselt läbikaalumata otsus võib hukatuslikuks saada. Praegu näiteks käib kinnisvaraportfelli kokkutõmbamine – vaatan bilansist õudusega, et kinnisvaraportfelli kogumaht on 38 miljonit eurot. See tähendab, et kui vanas rahas rääkida, siis 600 miljonit krooni lihtsalt vedeleb kuskil!“

Alexela grupi tõus

Hullumeelne areng – nii paistab Alexela kõrvalt. Kunagisest tanklaketist on saanud ligi 2000 töötajaga kontsern, mis tegeleb kütuste ja elektriga, jäätmekäitluse ning kinnisvaraga. Selle aasta alguses tuli Alexela Grupp korralikult põranda alt välja, avalikustades nimeliselt omanikud. Tundub, et Heiti Häälel pole kevadel aega isegi 50. aasta juubelit pidada – mingit rahunemise märki tema tegevuses igatahes küll pole. Vastupidi – alles nüüd on äri pöörded üles võtnud. Mullu ostis ta Veolia jäätmekäitlusfirmad Eestis ja Leedus ning pooled Kiviõli põlevkivikombinaadi aktsiad, enne seda Reola Gaasi, et teha valmis üle-eestiline gaasitanklate võrk.

Aga see on alles pool mängu

Hääled pingutavad praegu täiega selle nimel, et ülebaltilise tähtsusega veeldatud maagaasi terminali just Alexela endale saaks. See võimaldab tuua Eestisse gaasi laevaga, mis vabastaks kogu Baltikumi Vene gaasi monopolist. Alexelal on tõesti palju argumente, mis tõestavad, et just nende asukoht on parim. Maha on peetud isegi liblikalahing. Selleks et konkureerivatele gaasimeestele vastu saada, toodi nimelt mängu liblikateadlased, kes tõestasid, et mingeid haruldasi ööliblikaid Alexela krundil pole. Nii et selles mõttes, kuidas suuri asju käima lükata, on isa Heiti oma tütrele Mariale ja pojale Markusele, kes Bradfordi ülikoolis kolmandal kursusel inseneriks õpib, tõeline eeskuju. Heiti ütleb, et pole tahtnud kunagi kellegi vastu alatu olla ja on alati üritanud äris konflikte vältida, isegi siis, kui tal on juriidiliselt õigus, sest kehv rahu on parem kui hea sõda.

Aga Heiti Hääles on olemas ka see teine pool. See lööb välja siis, kui ta, täis kirge, oma äride eest võitleb – põhjus, miks mõned teda arrogantseks naftabojaariks peavad. Selle kohta ütleb ta ise: „Loomulikult kehtib väide, et nii sitt mees ma ka ei ole, et mul vaenlasi ei oleks – neid siit Eestimaa pealt ikka leiab. Toimetamisi on olnud palju ja mõned ei ole ka liiga detailideni läbi mõeldud… Praegu olen aga kõvasti vähem emotsionaalne kui veel mõni aeg tagasi.“ Just seetõttu on ta meedias vist kõige enam rünnata saanud ettevõtja. Siis, kui teda süüdistati solkkütuse müügis Aafrikasse ja seostati sealse mürgireostusega („Ei ole solkkütus. See on bensiin, mis vastab Aafrika normidele – samasugusega sõitsid 90. algul Eestis Zilid ja Gazid ringi, madalama oktaanarvuga ainult!“). Või siis Paldiski ja Kiviõli õhu reostamisega („Paldiski naftaterminal haiseb tõesti, aga miskipärast just ainult iga nelja aasta järel, kolm kuud enne kohalikke valimisi!“). Selleks et ajakirjanikud saaks sotti, miks Alexela ostetud majakõrgune naftapütt Norra rannikul plahvatas ja tulekahju ning reostuse tekitas, rentis Heiti lennuki ja sõidutas Pealtnägija võttegrupi Norrasse kohale („Tegemist oli eelmise omaniku jamadega, kes segas valed ained pütis kokku…“)

Nii et kokkuvõttes saab Heiti Hääle kohta öelda küll – see on mees, kes tules ei põle ja vees ei upu. Kord juhtus nõnda, et Heiti läks oma Käsmu suvekodu sadamast sõpradega mere peale. Ja ühel hetkel keset merd oli kaatri mootor tumm. Maatuul lükkas kaatrit Soome poole. Siis ei jäänud muud üle, kui kaatrist haarati kätte kõik, mida sai mõlana kasutada, muuhulgas kajuti uks. Kulus pool päeva, enne kui mehed rannale tagasi jõudsid.

Heiti on alati olnud kange ja otsustusvõimeline. Nii ta lihtsalt läks ja ütles 30 aastat tagasi, olles ise veel tudeng, toonasele TTÜ rektorile Boris Tammele, et ta võtab nüüd tema tütre naiseks. Arvestades õlisevõitu tausta, ei tule esmapilgul pähegi, et Heiti Hääl on pärit samuti akadeemilise taustaga perest, nimelt tema isa on olnud TTÜ ehitusteaduskonna dekaan ja ema TTÜ keskkonnatehnika instituudi dotsent. Heiti ise lõpetas ülikooli cum laude. Tal on jätkunud mõistust selles tormilises esimese põlve ettevõtja elus oma abikaasat nõnda hoida, et abielu on püsinud 30 aastat.

Tal on jätkunud sirgjoonelisust valida komsorgi töö asemel toonase Eesti suurima, Harju KEKi santehnikafirma juhi koht. Ettevõtjakski ei saanudki ta mitte naftat müües, vaid hoopis autokärusid tehes – Keila taga toimetav Tiki Treileri haagiseid tootev firma Bestnet toimetab tublisti tänaseni. Aga miks ta Alexelasse ikkagi just oma tütre kutsus? Esimene vastus on ikka heitihäälelikult arrogantne: „Kedagi paremat polnud võtta.“ Sekund hiljem ta hääletoon muutub: „Ma ei ole kindel, kas kedagi paremat leiakski.“

Äge, kui üks isa saab oma tütre kohta nõnda öelda!

Kirjutas Taivo Paju.