Kuldnõela-Antonio – mees, kes teab juba täna, mida sügisel selga panna

ეს ისტორია ჯერ არ არის ხელმისაწვდომი ქართულად

ვაჩვენებთ ორიგინალს gruusia. თარგმანი მზადდება.

February 15, 2014 · 8 წთ· განახლდა June 1, 2026

Kuldnõela-Antonio – mees, kes teab juba täna, mida sügisel selga panna

Veel samal teemal:

ავტორი

Baltmani peadisainer Aivar Lätt, moemaailmas tuntud kui Antonio, teadis juba moekunstnikuks õppides, et tegemist pole mitte kunsti, vaid äriga. Tõsi küll, äriga, kus pikaajalisi arengukavasid ei tehta ning kus tasakaalu hoidmine loomingulisuse ja ratsionaalsuse vahel on igapäevane ülesanne. Kirjutab Tea Taruste. Oli aasta 2009, kõige kuumem kriisiaeg. Ajakiri FHM, mille moetoimetaja Antonio oli, lõpetas Eestis […]

Baltmani peadisainer Aivar Lätt, moemaailmas tuntud kui Antonio, teadis juba moekunstnikuks õppides, et tegemist pole mitte kunsti, vaid äriga. Tõsi küll, äriga, kus pikaajalisi arengukavasid ei tehta ning kus tasakaalu hoidmine loomingulisuse ja ratsionaalsuse vahel on igapäevane ülesanne. Kirjutab Tea Taruste.

Oli aasta 2009, kõige kuumem kriisiaeg. Ajakiri FHM, mille moetoimetaja Antonio oli, lõpetas Eestis tegevuse. Ta seisis, koondamisteade näpus, koduukse taga ja mõtles, kuidas oma preilile teatada, et on nüüd töötu. Aga enne, kui ta jõudis ukse avada, sai ta telefonikõne, kus teda kutsuti Soome üht väikest kaubamärki üles ehitama. Samasugune vedamine oli ka Baltikasse tööleasumine: Aivaril oli leping just lõppemas, kui teda kutsuti Baltmani peadisaineriks.

Ja tundub, et Baltman tegi panuse õigele kaardile: tänavuse ihaldatuima moeauhinna Kuldnõela võitis just Antonio. Kristuse ikka jõudnud Antonio esimese kollektsiooni loomisest on möödas 15 aastat. Tänavuse Kuldnõela auhinna võit on talle märgilise tähendusega: erikollektsiooniga „Baltman Limited Edition“ võttis ta kokku oma senise loomingu.

Antonio jaoks oli eriala valik lihtne ja loomulik. Ta ema oli nahatöö meister-tehnoloog, suvekodus asus korralik kingsepatöökoda. „Olin siis 14-aastane, kui töökojas nokitsemine hakkas mulle huvi pakkuma ja nii õnnestus mul ulakuste, ujumise ja rattaparandamise kõrval endale ka mõned kingapaarid valmis meisterdada. Ma arvan, et moedisaineri amet valis mind, mitte mina ametit,“ tunnistas ta.

Meestemood paelus Antoniot eelkõige keerukama tehnilise poole tõttu ja seda valikut mõjutas ka üks tema lemmik õppejõud, Eesti Kunstiakadeemias konstrueerimist õpetanud Jüri Siim, kelle sõnul saab see, kes oskab luua meestemoodi, ka hakkama toodete loomisega naistele.

„Eestis ei ole väga palju meesterõivastele orienteeritud disainereid. Meeste puhul ei saa õigupoolest rääkida niivõrd moest, kuivõrd stiilitunnetusest. On rõõm, et paari viimase aasta jooksul on plahvatuslikult muutunud meeste suhtumine sellesse, mida nad kannavad. Üha enam pöörab Eesti mees tähelepanu mitte ainult sellele, millise autoga ta sõidab, vaid ka sellele, mis tal seljas on,“ rääkis peadisainer.

Seda, et moedisaineriks olemine ei seisne inspiratsiooni ootamises, vaid et kollektsioon on vaja ka maha müüa, teadis Antonio algusest peale. Baltman, mille peadisainer on Aivar Lätt alates 2010. aasta märtsist, toob aastas turule kaks kollektsiooni, kummaski laias laastus 160 rõivaeset.

„Saime just eelmise aasta lõpuks valmis 2014. aasta sügiskollektsiooni, mille tegemiseks oli aega poolteist kuud. Meie kalender töötab rahvusvaheliste messide tempos. Kaks korda aastas, veebruaris ja septembris, toimub kaks suurt kangamessi, Milanos ja Pariisis. Mõni nädal pärast messi saame väljavalitud kangaste näidistükid ning kollektsioonid peavad olema valmis vastavalt jaanuari alguseks ja jaanipäevaks,“ tutvustas Lätt töökorraldust. „Moemaailm muutub tempokalt ja pidevalt tuleb kursis olla nii uute kanga- ja õmblustehnoloogiatega kui ka üldiste trendidega disainis ja turunduses.“

Antonio sõnul on toote mahamüümine moetööstuses üks keerulisemaid ülesandeid. „Disainer peab oma klienti väga hästi tundma. Kuidas ta elab, kus liigub, mida sööb, mõtleb, eelistab… Vahel tunnen ennast nagu poole kohaga psühholoog,“ muigas Antonio ja tunnistas, et vajaduse tekitamisel on disainil suunav roll, sest iseenesest saab mees hakkama ka ülikonnata – see pole esmatarbekaup.

Kaubamärgi edukas müük eeldab koordineeritud kommunikatsiooni, aga ka köögipoole – varude ja hangete juhtimine ning logistika – veatut toimimist. Aivar kinnitas, et ilma sujuva meeskonnatööta pole võimalik head tulemust saavutada. Baltmani meeskonda kuuluvad lisaks peadisainerile kolm konstruktorit, tehnoloog, turundusjuht, sisseostja, kaubatundja, assistent. „Disaineri asi pole soleerida, vaid vaadata, et joonised õigeks ajaks valmis oleksid ja et temast ei saaks kollektsiooni loomisel pudelikael.“

„Kui rääkida turundusest, siis me ei saa Eestit võrrelda Milano või Tokyoga. Baltikumi turul tegutsedes tuleb teha kõigile midagi. Turusegment on siin nii väike, et pole majanduslikult mõttekas fokusseerida tooted mingile kindlale sihtgrupile,“ selgitas Lätt.

Eesti moedisain maailma

Eesti moedisaini maailmavallutamise plaanidesse suhtub Antonio kerge skepsisega. Reeglina on välisturgudele suunduvatel disaineritel ja kaubamärkidel kindel seljatagune koduturu näol olemas, ent Eesti ühiskonnas pole veel nii pikki traditsioone, et disaini väärtustada. „Me ei saa end võrrelda Itaalia, Prantsusmaa või teiste vanade kultuurriikidega – me saime piltlikult öeldes alles sada aastat tagasi pasteldest välja. Praegu on meil oluline eelkõige hind, peaasi et võimalikult odav. Aga hea ja kvaliteetne disain maksab palju – Fiati hinnaga Ferrarit ei saa,“ tõdes ta ja lisas, et austab kõiki neid Eesti disainereid, kes on välisturule läinud: Katrin Kuldmat, Kristina Viirpalu, Xenia Joosti, Ülle Suurhans-Pohjanheimot, kelle läbilöögivõime taga on karm töö, järjepidevus ja lakkamatu usk endasse.

„Ütlen noortele, õpinguid alustavatele disaineritele ikka, et ärge liiga palju „Vapraid ja ilusaid“ vaadake! Moedisainer peab hästi teadma, mida ta teeb – kahelda ei ole aega. Kunstiga on tänapäeva moemaailmal väga vähe pistmist,“ märkis ta. Samas lisab ta, et pealtnäha hullumeelsed ideekollektsioonid, mille jaoks tuleb aega leida põhitöö kõrvalt, on heaks katselaboriks ja võimaluseks auru välja lasta. „Pahatihti ei saa inimesed aru, et need hullumeelsed ideekollektsioonid ei olegi mõeldud kandmiseks. Samas võib nii mõnigi katsetus jõuda põhikollektsiooni ja tootmisesse.”

Arusaam, nagu oleks moemaailmas tegutseja elu täis glamuuri ja šampanjaüritusi, ajab Antonio naerma. „On põgusad hetked, kui pärast kollektsiooni esitlust tuled lavale kummardama ja lööd klaase kokku. Kogu aasta peale on kokku vast kaks tundi glamuuri, millele eelneb pikk periood hullumeelset tööd,“ rääkis ta. Ometi on ta nõus, et kõrvaltvaatajale jätabki see maailm glamuurse, salapärase ning oma sisereeglitele allutatud mulje. „Moemaailm armastab maske ja lugusid. Lood on olulised, sest need müüvad hästi. Aga inimesed selles maailmas hoiavad kokku ja on ülimalt meeldivad. Head suhted on tähtsad ning sageli kajastub see ka soodsamates tehingutes ja kokkulepetes,“ märkis ta.

Kontrollifriiklus, mis pärineb ajakirjandusest

Aivar peab end kontrollifriigiks, sest talle on tähtis kõikides etappides ninapidi juures olla: „Ma näen kollektsiooni ja selle visuaalset kommunikatsiooni tervikpildina, kus kõik detailid on ühtviisi tähtsad: kangavalik ja tootekontseptsioon, väljapanekud poes ja modellide valik… Küllap on selle taga viieaastane toimetajatöö FHM-is.“ FHM-i peatoimetaja Erik Morna kutsus Aivari ajakirja moetoimetajaks 2004. aastal. „See oli hull aeg. Meil oli väga hea meeskond, Madis Aesma ja Robert Kõrvits teiste hulgas. Ma sain tohutult hea kogemuse ja nägin, kuidas moepress töötab,“ kiitis Aivar.

Ajakirja Baltikumi peakontor asus Riias, peakorter Londonis ja oli ette nähtud, et kõik, absoluutselt kõik, tuleb kooskõlastada. Antonio tuli kohe alguses välja moeseeriatega, mis eirasid väljakujunenud turvalist stiili ja reegleid ning katsetasid piiridega. Näiteks ilmus FHM-is skandaalne fotoseeria, kus ülikonnas meesmodell kehastus inimsööjaks – skandaal ei jäänud tulemata, ent London kiitis asja heaks ja andis edaspidi moetoimetajale vabad käed. „Seda piiri, milleni minna, peab hästi tajuma. Aga eelkõige oli ja on minu jaoks tähtis ideede tagamaad ja võime neid teostada. Igal juhul peab teostus olema perfektne,“ kinnitas ta.

Aivar usub, et ehkki meile soovitatakse nii elus kui turul kõike turvalist ja järeleproovitut, on igas inimeses ka mässumeelsust. Keegi ei taha ju keskpärast asja osta.

Ta on rahul, et tema töö on ühtlasi nii hobi kui ka elukutse. „Disaineripilku ma välja lülitada ei saa – mood on mu elu. Reisimine on samuti üks mu hobisid: mulle meeldib
nii Pariisi moenädalal käia kui ka seljakotiga Vietnamis rännata, erilised lemmikud on saared. Mind inspireerivad need paigad, aga eelkõige ikkagi tavalised inimesed. Moepolitseinikuks olemine pole minu teema. Stiilitunnetus on inimese peas ja teise inimese pähe ronimine ning tema kritiseerimine on minu arvates jäme privaatsuse rikkumine,“ arutles ta.

Oma edasipidistest plaanidest ja ambitsioonidest ei meeldi Antoniole rääkida. „Elan üks päev korraga. Moemaailmas saad ainult mingeid asju planeerida, mitte kõike. Me sõltume muidugi ilmast ja tujudest, aga ootamatud telefonikõned, kui parajasti oma kodu ukse taga seisad, on alati teretulnud,“ muigas ta. „Minu karjäär on justkui iseenesest kujunenud asjaolude kokkusattumise tulemusena. Mulle meeldib, et see on olnud hästi mitmetahuline ja võimaldanud moetööstust kõikidest külgedest tundma õppida. Mulle on oluline kogu see kulgemine – mulle meeldib protsess ja ma naudin mängu ilu.“

Antonio soovitab: õige aeg on suverõivad valmis vaadata

Kasutasime juhust ja küsisime, kuidas peaks trendikas mees tänavu kevadel-suvel välja nägema. Antonio vastas ja saatis meile paar piltigi, mis tehtud Blue Siriusel veel enne seda, kui see kaunis 1907. aastal Norras heeringapüügiks ehitatud ning ühtlasi vanim Eesti lipu all sõitev laev karile sõitis. Fotode autor Herkki-Erich Merila. Fotosid saab vaadata ajakirjast Director 02/2014

***

Antonio nimi

Nimi Antonio jäi Aivarile külge juba 1998. aastal, ristiemaks moekunstnik ja stilist Gerly Tinn. Aivari välimust ja päritolu arvestades – isa poolt baltisaksa, ema poolt ingeri-soome ja kuskilt ka itaalia verd – on nimi väga sobiv. Itaalia, eriti Sardiinia, on ka üks tema lemmikpuhkepaiku.

Kuldnõel 2013

Kuldnõelale esitatud erikollektsioon „Baltman Limited Edition“ võttis kokku Antonio senise loomingu. Kollektsiooni tegemisele kulus pool aastat ja disaineri sõnul polnud see lihtne ülesanne, sest ta kasutas välistamise meetodit. „Moemaailm kopeerib end hästi palju ja võib juhtuda, et ideed, mis on disaineri loomingu aluseks, polegi algselt tema enda omad. Info liigub tohutult kiiresti, uued kollektsioonid pannakse kohe internetti üles ja nii mõndagi salvestub sinu alateadvusse,“ selgitas ta. Kuldnõela kollektsiooni loomiseks vaatas Aivar autentsuse otsingul läbi oma mõjutajate kümne aasta loomingu ning süvenes kriitiliselt enda loomingusse. „Ideid on maailmas piiratud hulk ja paratamatult tulevad inimesed samade asjade peale.“

Mõjud

Aivar peab oma kõige olulisemaks mõjutajaks sõprusringkonda. Disaineritest tunneb
ta erilist lähedust Helmut Langi kümne aasta taguse loomingu ja filosoofiaga. Aivar iseloomustab oma loomingut sõnaga vastuolu ja lisab, et on vahel on tal raske leida tasakaalu lõunaeuroopaliku mässumeelsuse ja skandinaavialiku rahulolu vahel.

***

KEVAD-SUVI 2014

Klassikaliselt ranged vormid pehmenevad märgatavalt soojade ilmade saabudes. Suvise garderoobi märksõnaks on troopiline linn – selle tänapäevase stiili loovad uudsed mugavad lõiked, kirkad värvikombinatsioonid ja taasavastatud retromustrid.

Üha rohkem annab suvegarderoobile tooni kuurorti-teema, mida serveeritakse siiski väljapeetult. Puhkuse-teemalised mustrid ja siluetid on asetatud pehmema struktuuriga lõigetesse ja ka populaarne puhkusesärk saab tänapäevase vormi.

Kirgas taevasinine on kevadsuvise värvipaleti tuumaks, sinisele sekundeerivad marjased punased toonid ning jahedad suvised hallid.

Materjalidest on esiplaanil pehmed ja siledad puuvillakangad, linane ning linase segud, puhas kanep, kerged villased, puuvillased teksa- ja satiinkangad, kõik äärmiselt mugavad ja sõbralikud materjalid.

Sellele hooajale annavad tooni ruudud, nii korrapäratud kui korrapärased. Samuti on palju märgata klassikaliselt meremehesärgilt pärit triipe ja ka lillemustreid.

თეგები

#Aivar Lätt #mood #Tea Taruste #karjäär

გაზიარება