Kuno Tammearu: juht on eeskätt ikkagi inimene

Päästeamet sai 25. mail 25-aastaseks. Sama kaua on sealsetes ridades töötanud ka peadirektor Kuno Tammearu. Päästjana alustanud ja mööda karjääriredelit tippu roninud Tammearu juhib tänaseks Eesti üht suuremat organisatsiooni, mille tiimis on rohkem kui paar tuhat liiget. Tippjuhi rollist vestles peadirektoriga Kerttu Kongas.

25 aastat päästeametis on kindlasti kõike muud kui üksluine ja igav aeg. Directori lugejad sooviksid mõnest värvikast juhtimisseigast kuulda. On teil mõni varrukast võtta?

Juhile pakub sellises asutuses töötamine palju põnevat, nii et edu- ja läbikukkumislugusid oleks rohkelt rääkida. Kriiside ja hädaolukordade puhul on aga kõige keeruli sem aru saada, et nüüd ongi jama ja tuleb tegutsema hakata. Päästeametit juhitakse üldiselt samamoodi  nagu iga teist organisatsiooni, kuid aeg-ajalt käivitub meil operatiivjuhtimine, mis allub käsuahelale. Seal liigset mõtlemist ei saa olla – need on kallid ja inimeste elu mõttes olulised otsused. Minu enda jaoks oli selliseks kriisiks Monika lumetorm 2010. aastal, kui Padaoru teed läksid umbe, neid ei lükatud lahti ja inimesed jäid autodega lumevangi.Ligi 1000 inimest ei saanud kuidagi liikuma. Olin sel ajal päästetööde vastutav ametnik ning 24 tundi kättesaadav.

See, et autod lumme kinni jäävad, pole tegelikult päästeameti vastutusala, kui aga olukord eskaleerub ja inimesed võivad autos surnuks külmuda, siis juba on. Nägin, et Padaorust tuli üks teade teise järel ja see info oli väga erinev, mis omakorda tõstis punase lipu, et midagi on väga valesti. Oli öine aeg, hiilisin allkorrusele, et mitte oma peret häirida, ja käivitasin siis telefonikõnedega paika pandud mehhanismid. Arvan, et see, kuidas me seda kriisiolukorda siis lahti muukisime, on seni kõige põnevam kogemus mu elus: arutasime öösel kell neli kommunikatsioonijuhiga, et hommikul peab inimestele Põhja-Eestis välja minema teade, et ärgu nad tööle mingu. Niisuguse otsuse mõju on väga lai: kuidas reageerivad tööandjad, ettevõtjad, inimesed. See on meeletult suure vastutuse võtmine.

Mainisite, et läbikukkumistest oleks ka palju rääkida. Kui te oma juhikarjäärile tagasi vaatate, kas siis meenub mõni eredam lugu?

Arvan, et juht peab oskama oma vaistu usaldada ja sellele kindlaks jääda. Kunagi sai üks inimene tööle võetud, kuigi mulle tundus juba pärast viit minutit  vestlust, et ta ei ole sellele positsioonile päris sobilik. Lasin end kolleegil ära rääkida, et küll me hakkama saame ja kõik läheb hästi. Tegelikult ikka ei läinud küll. Pärast seda otsustasin, et ei lase ennast mitte kunagi enam niimoodi ära rääkida. See esmane vaist, tunne, mis tekib, on väga oluline ja  seda ei tohi ignoreerida. Mida siit õppida? Käitu nii, nagu su sisetunne ütleb.Usaldus on üldse väga tähtis ja usaldada tuleb esmalt iseennast, muidu on teiste inimeste usaldamine ka keeruline. Usaldusest ju kogu koos töötamine algabki.

Ja mõni edulugu?

Mulle endale avaldab muljet päästeameti uus strateegia. See on tehtud Eesti ja selle inimeste hüvanguks kuni aastani 2025. Tahame selleks ajaks igaühe kaasabil olla sama turvalised kui praegu Põhjamaad. Eesmärk on saada paika pikk siht nõnda, et seda on keeruline ümber lükata. Kes siis ei tahaks, et Eestis oleks sama turvaline kui meie põhjanaabritel või varalised kahjud oleksid õnnetuste puhul sama minimaalsed? Kuidas teha nii, et kogu organisatsioon ja partnerid oleksid sellises rütmis ja meeleseisundisse, et kõik, mida me teeme, teeme selle nimel, et see visioon tõeks saaks? Kõik algab ju  iseendast. Kui tahad midagi muuta, siis tuleb endast alustada. Meie visioon elab päriselt ka meie süsteemis. Päästeametis ei ole see lihtsalt sõnakõlks või tühipaljas dokument. Sisuliselt on see  strateegiaraamat igapäevaselt meie laual ja kõik valikud tehakse selle sisu arvesse võttes. Kasvatame selle kaudu oma meeskonda ja liigume oma visiooni poole väärtuspõhise juhtimise kaudu. Tippjuhi ülesanne on luua selline keskkond, mis pakub tiimile võimalused saavutada seatud eesmärgid. Oli inimesi, kes ütlesid, et pikaajalise strateegia loomine on mõttetu, sest keskkond muutub nii kiiresti ja piisab sellest, kui vaadata kaks aastat tulevikku. Minu sisemine veendumus ütles, et strateegia peab olema ikka pikemaajalisem. Ühiskonda pole võimalik nii kiiresti muuta. Käisin ühel ja teisel   konverentsil ja kuulasin ettekandeid. Kinnituse oma mõtetele sain kuulates Jim Collinsit, kes ütles, et oluline on pikk vaade. See mõjutas mind väga tugevalt ja ma jäin endale kindlaks.Ja ma näen, et see mõte elab ja töötab! See on minu edulugu.Meie strateegia on kogu meeskonna tehtud. Tähtis on töötajaid sisuliselt kaasata, mitte ainult linnukese pärast. Tuleb kuulata, mida inimesed päriselt arvavad.Usun pehmetesse väärtustesse ja juhtimisse nende kaudu. Keeldudekäskudega ei ole võimalik kaua edukalt juhtida. Ja see kogemus on igal päästeameti juhtival töötajal. Oleme ju seda saanud päästesündmustel praktiseerida küll ja küll. Tänapäeval ei juhita isegi sõjaväes enam sel viisil, vaid ikka eesmärkide ja ootuste abil.

Tippjuhiroll on teadupärast väga nõudlik ja vastutusrikas, eriti päästeametis. Millised on olnud teie peamised ametialased proovikivid?

Ühiskonda tervikuna vaadates arvan, et üheks suurimaks proovikiviks on arusaamine oma rollist, iseenda vastutus turvalisuse eest. Mõne ettevõtte jaoks on see roll suurem, teise jaoks väiksem. Viisime eelmisel aastal läbi uuringu, millest selgus, et 59% vastanutest arvab, et mida rohkem on õnnetusi, seda kiiremini abi temani jõuab, siinkohal mõeldi päästeametit, politseid või kiirabi. Võin julgelt väita, et nii see ei ole, ja mõnel juhul ei jõua suurõnnetuste ajal abi muudele õnnetustele üldse kohale. Kui inimesed arvavad, et päästeamet on võimekas ja saab oma tööga väga hästi hakkama, siis tekib neil mõte, et ahhaa, mina ei pea enam midagi tegema. Meie peame viima inimesteni teadmise nende enda vastutusest ja rollist õnnetuste vältimisel ja ka tegutsemisel, kui need juhtuvad. Päästeteema on inimeste jaoks väga südamelähedane. Uuringute järgi usaldab meid 95% inimestest, mis on ühelt poolt väga hea meie sõnumite toetamiseks, teiselt paneb see meile aga ka suure vastutuse. Meie eesmärk on teenida oma rahvast. Ükskõik, mida me teeme, on see Eesti inimese jaoks. See on meie organisatsioonis väga hästi paigas: saame aru, miks on ühte ja teist asja vaja teha. Päästeametil on mitu valdkonda, organisatsioon on suur – oleme mööda Eestit laiali ning sellest tekivad paratamatult piirkondlikud erisused. Peame siis mõistma, kuidas neist üle saada; kuidas leida ühtset arusaamist. Inimesed, kes ühes või teises valdkonnas töötavad, on oma olemuselt ka tihtipeale  erinevad. Kuidas leida siis see ühisosa, et igaüks tunneks end selles asutuses olulisena; et temast hoolitakse ja temasse panustatakse. Sellest ju kõik algabki, kuidas oma inimestega käitutakse ja neisse suhtutakse. Sest nemad omakorda peegeldavad seda ka väljapoole. Pole paremat turundajat kui oma inimene. Ja see on alati suur proovikivi.

Mis juhtimispõhimõtteid te oma igapäevatöös järgite? Mainisite juba Jim Collinsit, pikaajalist vaadet ja pehmeid väärtuseid. Mis veel?

Ole inimene. Ole sina ise ja ära püüa kunagi olla keegi teine. Oma enda arvamust, põhjenda seda teistele ning kui teiste põhjendused on paremad, ole valmis oma seisukohast loobuma. Koonda enda ümber sellised inimesed, kes on sinust targemad. Ja mida targemad, seda parem! Mulle meeldivad lihtsad asjad.Ma ei suuda ega taha tegutseda, kui platsil on liiga palju mängijaid. Asjade lihtsaks mõtlemine võtab aga palju aega – lihtsustamine on päris keeruline asi. Olen enda jaoks selgeks teinud, et kui võtad oma meeskonda head, targad, innukad, saavutustele keskendunud ja inimlikud ning empaatiavõimelised inimesed, siis aitab see määratleda nii eesmärke, jaotada ressursse kui ka teha valikuid. Üks pea on üks pea, kümme pead on kümme pead.Pane endale kokku hea meeskond, kelle silm särab! Ja hoia seda vaimsust. Ole igas situatsioonis inimene. Vajadusel motiveeri või anna andeks või ole karm. Vahel on tarvis ka ebapopulaarseid otsuseid teha. Kui kõigil on üks visioon ja selge eesmärk, siis ei ole probleemi teha ka raskeid valikuid, mida kogu meeskond toetab.

On näha, et teil on enda kui juhi roll väga hästi ja põhjalikult läbi mõeldud. Mida te arvate Eesti juhtimiskultuurist?

Kahjuks kohtan vahel selliseid juhte, kes millegipärast arvavad, et nende jaoks juhtimise põhireeglid ei kehti – nagu ei kehtiks füüsikas enam Newtoni seadus; et nad viskavad õuna üles ja see ei tulegi alla. Lepivad kokku, et nemad hakkavad meeskondi juhtima täiesti uute ja vaid neile endile teada olevate põhireeglite järgi juhtima. Niipalju kui mina olen näinud, on õun alati alla kukkunud. Nii ongi nende juhitavad messkonnad laiali läinud või on need juhid saadetud midagi muud tegema kui inimesi juhtima. Kahju on raisatud ajast ja “katsejänestest”-töötajatest. Tuleb hoida lennukõrgust ja vaadet. Eestvedamine ei tähenda seda, et treener jookseb platsil meeskonnaga kaasa. Kui sul on hea meeskond olemas, siis ei ole vaja käia neid hommikust õhtuni reguleerimas. Distantsi  tuleb hoida, et asju teise nurga alt näha. Pane paika eesmärgid ja tähtajad, anna oma inimestele ruumi ning usalda neid. Juht on kõrval olemas, vaatab ja jälgib ning tüürib vajadusel õiges suunas, ikka pigem coach’iva juhtimise ja küsimuste esitamise kaudu. Arvan, et lahendused on inimestel juba olemas, nendeni tuleb lihtsalt jõuda. Asjad tuleb korraldada nii, et ei peaks kogu aeg töötama ja õhtul kell üheksa alluvatele e-kirju saatma. Ja kui ka pidevalt töölainel olemine on sinu kui juhi jaoks see kõige õigem olemise vorm, siis ära sellesse teisi kaasa. Üks väga hirmus asi, mida inimesed teevad, on  see, et mõõdetakse oma mõõdupuuga teisi. Ja siis kuulutatakse, mis on õige ja mis vale. Mõned inimesed mõõdavad liitrites – ei saa ju väita, et hoopis meeter on õige mõõdik.

Kas teil on isiklikke eeskujusid?

Minu eeskujud muutuvad tihti ajaga. Otsin nõu just selle kohta, mida parasjagu vaja. Uue eesmärgi seadmisel tekib ka uus eeskuju, kes võib vabalt olla ka su kolleeg.Minu jaoks on kindlasti suureks eeskujuks mu isa, kes oli lihtne maamees. Tema jaoks oli distsipliin väga oluline. Isa ütles alati, et vahet pole, mida me metsas teeme, aga me läheme sinna kell üheksa ja teeme seal tööd õhtuni. Maal oli alati midagi teha… Ja vahel juhtus, et ma pidutsesin sõpradega varahommikuni ja ei puhanud ennast välja, mistõttu oli hiljem metsas raske. Isa suhtumine oli see, et küll ma ise õpin oma vigadest. Ja õppisingi – usaldada tuleb. Usaldada tuleb. Isalt õppisin ka seda, kuidas elule positiivse nurga alt läheneda. Nalja tegemine ja rõõmus olemine on väga oluline. Nii et eeskujuks võib olla ka inimene, kes pole kunagi juht olnud.

Mis teid motiveerib ja innustab?

Hea, tore ja ühtne meeskond, kes on su selja taga ja kellega sa oled ühel lainel, nii et kõik austavad ja toetavad üksteist. Kui tiimiliikmed joovad hommikul koos kohvi, räägivad töövälistest asjadest ja teevad siis nõudlikku tööd täpselt samasuguse innuga nagu äsja nädalavahetusest rääkides. See on lahe. Samuti innustab mind see, kui ma lähen komandosse ning suhtlen päästjate ja demineerijatega – see on ju puhas kuld! Hindan väga seda, kuidas inimesed mõtlevad. Mulle meeldib, kui inimestes on kirge. See tähendab, et nad mõtlevad kaasa ja tihti hoopis teistmoodi, ja see ongi hea, sest ehk on hoopis temal õigus. Mind motiveerib kindlasti ka see, kui ma näen, et tööl on sisu ja tulemus. Minu töös ei tule see küll kiiresti, aga siiski on näha rahulolu kasvu ja paremaid tulemusi: õnnetused ning kahjud vähenevad. Üks mu vana kolleeg ütles, et kui lähed hea meelega koju ja tuled hea meelega tööle, siis on kõik hästi.Palju räägitakse töö ja eraelu tasakaalust.

Kuidas te oma vaba aega sisustate ja ennast tööst välja lülitate?

Minu põhimõte on, et väljaspool tööaega ei tohi tööga tegeleda ja puhkuse ajal kolleegidele tööasjus ei helistata. See peaks olema küll viimane õlekõrs, kui mitte keegi teine ei oska küsimusele vastust leida. Töö ja eraelu peab rangelt lahus hoidma ning see algab juhist. Tänapäeval on see muidugi üsna keeruline, näiteks mõni inimene on palju produktiivsem just öösiti tööd tehes – las siis olla nii. Ja  mõni teebki 12 tundi päevas tööd. Samas on Marju Lauristin kunagi väga tabavalt öelnud, et ega rapsimine ei tähenda veel produktiivsust. Aga vabal ajal meeldib mulle mägedes suusatamas käia, reisida, sõpradega aega veeta. Kuigi tihtipeale jääb sõprade jaoks liiga vähe aega ja ma pean tunnistama, et peadirektori amet on võtnud seda aega ja tahtmist ka vähemaks, sest see nõuab esindusüritustel käimist ja restorani minek ei tundu enam nii atraktiivne. Samas kodus olles kipud jälle välja minema. Võta siis kinni.