Meie mees Keenias ehk kuidas eesti energeetik Aafrikas alajaama ehitab

Meelis Melderi noorukina tehtud otsus siduda oma tulevik tehnilise valdkonnaga päädis energeetika õppimisega Tallinna Tehnikaülikoolis ja sealt edasi erialasele tööle ABB-sse minekuga. Valitud tee viis teda kokku ametialaselt ülipõneva projektiga Aafrikas. Energeetikuks saamise teekonna ja Keenia alajaama rahvusvahelise projekti kohta esitas küsimusi Inseneeria peatoimetaja Mari Kamps.

Alustasite haridusteed Tallinna Tehnikagümnaasiumis, kuid gümnaasiumi kolm aastat õppisite Tallinna Reaalkoolis (lõpetasite 2009). Millal või kuidas tekkis arusaamine, et reaalained on põnevad ja nendesse on mõtet süveneda?

Põhikoolis käisin piirkonnakoolis ning muud teadlikku valikut ei olnud. Juba varasest east oli minu soov teha karjääri tehnilises valdkonnas ja selle eelduseks on tugevus reaalainetes. Riigieksamite tulemuste pingerea tõttu ning tuttavate soovitusel otsustasin minna Tallinna Reaalkooli sisseastumiskatsetele. Kuigi katsete ajal oli mul enam kui 38-kraadine palavik, õnnestus sellest hoolimata sisse saada. Kooli reaalainete tugevuses ja õpetamise meetodis ei pidanud ma pettuma. Tallinna Reaalkool andis kindla ja tugeva reaalainete baasi, millele oli ülikoolis lihtne elektriala spetsiifikat sügavamalt juurde õppida.

Kust tuli mõte minna Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) energeetikat õppima? Kas peres oli eeskujusid või käisite mõnes põnevas tehnikaringis?

Eriala puhul jäi pärast esmast valikut pinnale kaks varianti: elektroenergeetika Tallinna Tehnikaülikoolis ja tehniline füüsika Tartu Ülikoolis. Kuna sisu puhul tundusid mõlemad variandid väga huvitavad, siis ratsionaalse inimesena asusin lähemalt uurima nende tulevikuväljavaadete ning rakendusalade kohta. Oma uurimuse tulemusel jõudsin järelduseni, et elektroenergeetika insenertehnilise erialana pakub suuremat võimalust ise midagi luua.

Kooliajal ma üheski tehnikaringis ei käinud, aga kuna vanaisa oli samuti hariduselt elektrik ning muuski osas kuldsete kätega mees, sai väiksena koos ikka erinevaid asju ehitatud. Näiteks tühjast seebipudelist meisterdasime puldiga juhitava helikopteri ning vanast lapsevankrist ja pesumasinast tegime muruniiduki. Eks see isetegemise tahe ja meisterdamise soov on iga inseneri südames olulisel kohal.

Mis olid põnevamaid õppeained või praktikumid TTÜ-s?

Ülikooli põnevaimad õppeained olid selgelt erialased ained. Esimesel ja teisel kursusel on suur tähtsus erinevatel baasainetel, millel ei ole otsest seost erialavalikuga. Küll aga on selliste baasainete teadmised, oskused ja matemaatilised võtted olulised erialaainete omandamisel. See aeg tuleb lihtsalt kannatlikult läbida ning kui jõutakse erialaste aineteni, siis läheb tõeliselt huvitavaks. Minu lemmikaineteks ülikoolis olid erinevad projektiained, kus kursuse alguses anti lähteülesanne ning iseseisva töö tulemusel pidi valmima terviklik projekt koos arvutuste, seadmestiku valiku ning tehnilise lahendusega. Sellised ained valmistavad inseneri kõige paremini ette erialaseks tööks, sest päriselus ei küsi keegi valemeid või teoreeme, vaid huvi pakuvad ainult nende põhjal tehtud otsused ja valikud.

Kas ettekujutus energeetiku elukutsest vastas sellele, mis reaalne elu pärast TTÜ-d pakub?

Ülikooli astudes ei olnud mul tegelikult väga head ettekujutust, milline saab minu tööelu olema pärast õpinguid. Teadsin vaid, et eriala pakub mulle huvi ning tollased tendentsid energeetika valdkonnas näitasid selgelt, et tegemist on tulevikualaga. Spetsiifiline tegevusvaldkond võib olla väga erinev alates inseneeriast, energiakaubanduse ja energeetilise julgeoleku küsimusteni välja. Õpingute jooksul mõistsin, et enim pakub mulle huvi just insenertehniline pool. Üheks põhjuseks on see, et energeetika tehniline pool on keeruline ning seetõttu ka huvitav. Lisaks olen juba ammu aru saanud, et mida keerulisemad on asjad, seda paremaid tulevikuväljavaateid nad pakuvad. ABB digitaalse valdkonna tegevjuht Guido Jouret on väga tabavalt öelnud: „Where’s complexity, there’s margin!“ Ühesõnaga, tasub pingutada ja õppida keerulisi asju, mis endale huvi pakuvad ning see loob ka head väljavaated tulevikuks.

Olete paar aastat olnud seotud Keenia suure alajaama rekonstrueerimisega. Eesti ja Keenia on mitmes mõttes väga erinevad maad. Kuidas ja kas erineb inimeste töökultuur ning milline on kohalike inseneride tase?

ABB Elektrivõrkude- ja süsteemide osakond võttis mu tööle 2013. aasta jaanuaris vaatamata sellele, et sama aasta juulis tuli minna 11 kuuks aega teenima. Olen sellise usalduse ja võimaluse eest tänini väga tänulik. Ajateenistusest naasmise järel ning pärast mõningast sisseelamisaega kaasati mind 2015. aasta veebruaris Keenia projekti. Kuigi lõppklient oli Keenia kohalik võrguettevõte, koosnes projektimeeskond liikmetest Eestis, Soomes ja Indias. Tänu headele sidelahendustele oli võimalik enamik tööst teha ABB Eesti kontoris. Regulaarsed videokoosolekud ning mitme osapoolega tehnilised arutelud olid muutunud igapäevaseks töö iseloomuks.

Füüsika ja tehnika valdkonnas ei mängi kultuurilised erinevused väga suurt rolli, sest elekter toimib samamoodi igas kultuuriruumis. Küll aga avalduvad kultuurilised erinevused selgelt suhtluses, projektijuhtimises ning otsustusprotsessis. Näiteks oli projekti tehnilises spetsifikatsioonis punkt, mis sätestas, et kõik lahendused, mille nõuded ei ole tehnilises spetsifikatsioonis täpsustatud, tuleb projekteerida ja rajada vastavalt heale insenertehnilisele tavale. Seejuures aga on need tavad Põhjamaades ja Keenias hoopis erinevad. Samuti tuli projekteerimisel pidevalt arvestada kohalikke eripärasid ega saanud lähtuda samadest lahendustest, mida Põhjamaades kasutatakse. Õnneks olid kliendi insenerid erialaselt väga heal tasemel ning nendega sai tehnilisi asju detailselt arutada. Mis aga mitmel korral silma jäi, oli kliendi esindajate soov vältida otsuste langetamist. Projekteerimise puhul on oluline esmalt kokku leppida üldistes põhimõtetes, mis seejärel lüüakse lukku ning millest lähtuvalt kõik ülejäänud süsteemid projekteeritakse. Antud projekti puhul oli väga keeruline saada kliendi lõplikku kinnitust põhimõtete kohta ning sageli soovis klient neid põhimõtteid ka hiljem muuta.

Mida see projekt endast täpsemalt kujutab?

Projekt Juja Road hõlmab endas 132/66/10 kV uue alajaama ehitamist võtmed kätte meetodil. Tegemist on väga suure ja keerulise alajaamaga, mille kaudu edastatakse elektrienergiat enam kui üheksale miljonile inimesele. Kohaliku võrguettevõtte Kenya Power and Lighting Co Ltd (KPLC) sõnul on viimase 20 aasta jooksul ligikaudu 90% suurtest üleriigilistest riketest tulenenud just Juja Road alajaamast. See tähendab, et antud alajaama rekonstrueerimisega suurendatakse kogu riigi varustuskindlust märkimisväärselt ning vähendatakse üleriigilisi elektrikatkestusi mitmekordselt. KPLC sõnul on Juja Road üks nende elektrivõrgu tähtsamaid alajaamu, näiteks on Juja Road esimene alajaam, mis Keenia elektrivõrgu pimekäivituse korral pingestatakse.

Alajaam koosneb 132 kV jaotusseadmest, mis on konstrueeritud 21 lahtrist koosneva 1,5-võimsuslüliti konfiguratsiooniga gaasisolatsioonjaotusseadmena (GIS – gas insulated switchgear), 66 kV jaotusseadmest, mis on konstrueeritud 26 lahtrist koosneva 2-latisüsteemi 2-sektsiooni 1-võimsuslüliti konfiguratsiooniga gaasisolatsioonjaotusseadmena ja 10 kV jaotusseadmest, mis on konstrueeritud 22 lahtrist koosneva 2-sektsioonilise õhkjaotusseadmena. Alajaama koosseisu kuulub ühtekokku viis jõutrafot, millest kaks on antud projekti raames tarnitud.

Milline on projektis Teie roll?

Minu roll on süsteemi juhtinsenerina välja töötada alajaama üldkontseptsioon, releekaitse põhimõtted ja lülitite blokeeringute põhimõtted. Lisaks juhtida ja kontrollida teiste inseneride tööd nii Eestis, Soomes kui ka Indias. Samuti olen olnud tehnilise vastutajana kontaktis mitmete tehastega Eestis, Soomes, Rootsis, Tšehhis ja Saksamaal. Samuti oli minu ülesandeks arvutada kogu alajaama releekaitse sätted, mis hõlmas endas terve Keenia riigi elektrivõrguga tutvumist. Lisaks mitmeid väiksemaid ülesandeid nagu alalis- ja vahelduvvoolu abipingesüsteemide dimensioneerimine ja projekteerimine, signaalinimekirjade koostamine ja tehasevastuvõtukatsetel osalemine. Lisaks kuulub minu vastutusalasse kogu alajaama releekaitse testimine, mis hõlmab endast voolu- ja pingegeneraatoriga elektrivõrgu häiringute simuleerimist ning seeläbi releekaitse õige toimimise kontrollimist.

Mis on see, millega Te polnud varem kokku puutunud ja millega tuli harjuda?

Läksin Keeniasse selle aasta jaanuaris, kui objektil algas seadistusfaas. Korra varem pidin lühiajaliselt Keeniasse minema ka 2015. aasta oktoobri alguses, kuid otsustasin perekondlikel põhjustel jätta minemata. Tagantjärele võin öelda, et see oli ainuõige otsus, sest paar päeva pärast plaanitud äralendu sündis minu tütar. Kohapealne eluolu on harjumuspärasest täiesti erinev. Näiteks ei ole kuival perioodil ilmateatel Keenias suurt mõtet, sest iga päev on konstantselt ilus ilm. Ringi liikudes jääb silma suur varaline kihistatus – vaesus ja räpasus linna servas ning jõukus ja luksus teatud rajoonides. Ka statistika ja üldine hinnatase on linnapildiga vastuolus. Näiteks on Nairobi keskmine palk erinevatel andmetel ligikaudu 1500 eurot kuus ning enamus igapäevakaupu on kallimad kui Eestis. Samal ajal elab 2005. aasta andmetel ligikaudu 45% keenialasi allpool vaesuspiiri. Ka oskavad keenialased turistidelt raha küsida. Igal turismiatraktsioonil on hinnas suur vahe kohalikule elanikule ning turistile. Näiteks Nairobi Rahvuspargi sissepääs maksab kohalikule ligikaudu 4 eurot, turistile aga 43 USD (40 eurot), Mount Kenya Rahvuspargi sissepääs on kohalikule ligi 4 eurot, turistile 52 USD (49 eurot).

Lisaks oli keenialastel kombeks väga otsekoheselt ja avatult küsida eraelulisi küsimusi, mida Eestis ei peeta ärisuhtluses heaks tavaks. Minu eraelust valmistas paljudes suurt imestust see, et ma olen 27-aastane ja juba abielus ning veelgi enam, et mu naine on minuga ühevanune. Keenias pidavat kombeks olema, et naine on mehest vähemalt neli aastat noorem.

Kas Keenias saadud kogemused on Teid ka mingil moel muutnud?

Kogu projektiga saadud kogemused on minu tööalasele arengule väga kõvasti kaasa aidanud. Lisaks on alati huvitavam teha projekti sellisesse eksootilisse riiki, teades, et selle valmimisel on suur tähtsus miljonite inimeste elektrivarustuskindlusele ning kogu Keenia elektrivõrgu stabiilsusele. Keenias viibitud aeg andis suurepärase võimaluse seadistada enda projekteeritud seadmeid ning tegeleda esinevate probleemidega vahetult kohapeal. Samuti oli hea võimalus oma lõplikke lahendusi kliendi esindajatele süvitsi tutvustada, sest pärast objekti valmimist võtab klient alajaama opereerimise üle ning nad peavad täpselt teadma, kuidas kõik süsteemid töötavad. Selline diskussioon kliendiga näitas selgelt, et lisaks tehnilistele oskustele peab insener oskama ka oma lahendust nii-öelda kliendile maha müüa ning olema võimeline vastama igasugustele küsimustele.

Keenias oldud aeg võimaldas laiendada silmaringi, kogeda uusi elamusi ning koguda väärtuslikke kogemusi. Põhirõhk oli töö tegemisel, aga kuna projektimeeskond sai omavahel suurepäraselt läbi, tegime koos mitmeid väljasõite Keenia vaatamisväärsustele. Väga huvitav oli avastada Keenia maastikku, loodust, loomariiki ja kultuuri. Lisaks õpetas Keenias veedetud aeg olema tänulik toimiva infrastruktuuri, rahumeelse kultuuri ja arenenud tehnoloogia üle Eestis. Kuid enim õpetas see hindama oma perekonda, kes toetasid mind kogu eemalviibitud aja jooksul. Kõige südantsoojendavam hetk oli, kui Tallinnasse naastes jooksis minu 1,5-aastane tütar lennujaamas käed laiali minu poole. Seda hetke ei unusta ma kunagi.

Mis saab edasi?

Keenia projekti lõpp on planeeritud käesoleva aasta juulikuusse, mil riigi presidendi osalusel toimub lindi läbilõikamine. Sellele järgneb üleandmisperiood ja puuduste kõrvaldamine, mis lõpeb oktoobris.

Naasin enne lihavõtteid Eestisse ning lähiajal tegelengi Keenia projekti lõpetamisega. Seejärel võtan käsile juba uue projekti. Lähiajal enam pikki lähetusi plaanis ei ole, vaid pigem naudin aega pere seltsis. Õnneks on ABB-s võimalik osaleda projektides üle maailma siitsamast Eesti kontorist.