Metamorfoos vanglast Patarei Merekindluseks

Inimvaenulikust ja süngest Patarei vanglast kaasaegse keskkonnaga Patarei Merekindlust loovad ehitusdirektor Tarmo Pohlak ja muinsuskaitse projektijuht Artur Ümar kinnitavad, et suurima väljakutse esitab kompleksi maht ja valmimistähtaeg. Soliidses vanuses ehitis on üllatusi täis, kusjuures neid on nii negatiivseid kui positiivseid. Kirjutab Mari Kamps. 

„Oleme tegelenud selle projektiga alates 2019 suvest, kui algas kinnistu ostmise konkurss. Kompleks on olnud tühi rohkem kui 15 aastat. Tuleb tunnustada Riigi Kinnisvara AS-i, kes heaperemehelikult hoidis katused, vihmaveesüsteemid ja muu korras,“ jutustab Pohlak. „Olen näinud halvemas olukorras vanu hooneid.“

Artur Ümar täpsustab, et kompleksis oli elu ja küte viimati sees aastal 2002, viimane plokk tehti tühjaks aastal 2005.

„Kompleks on hästi rõske, niiske. Vanglaperioodil küttega ilmselt ei priisatud ka,“ nendib Pohlak. 

Aastal 2005 tehti professor Karl Õigeri juhtimisel kompleksi ehitustehnilise seisukorra uuring, mis oli tegelikult ainuke lähtematerjal olemasolevast olukorrast. Nii pidigi arendaja US Real Estate OÜ alustama praktiliselt nullist. „Hakkasime pihta ehitustehnilise seisukorra uuringutest. Tegime surfe, et saada ülevaade vundamentide seisundist, kui sügavale need ulatuvad, milline on konstruktsioon ja iseloom. Lisaks arheoloogilised uuringud, mille raames fikseeriti ja pildistati varasemad konstruktsioonid.“

Tänaseks on ehitustehnilised uuringud maapealsete hoonekonstruktsioonide osas kogu kompleksi ulatuses tehtud. „Nüüd on veel käimas kõikvõimalikud uuringud selle kohta, mis puudutavad hoonekonstruktsioonide, niiskus- ja seenkahjustusi,“ lisab Pohlak. 

Niisugustele hoonetele pannakse läbi riikliku registri kirja ehitise staatus, olgu see siis avariiline, rahuldav, halb, hea. „Kui ametnik oleks meie kompleksi seisundi pannud soetamise hetkel kirja, siis päris avariiline see polnud, aga oli üpriski halb. See RKAS-i katuste programm, mille piires iga aasta 200 000 euro eest töid tehti, oli abiks.“  

Artur Ümar räägib, et ka neil tuli mullu suvel katust parandada. „Kuna  katusemaastik on niivõrd keeruline ja suur ning seal on kasutatud väga erinevaid materjale, kipub see läbi laskma.“

Millised uuringud üldse on tehtud? „Esmalt tegime ehitusuuringu, et selgitada välja kuidas on territoorium ja hoonestus kujunenud. Seejärel ajalooliste tarindite uuringu, siis geodeesia, geoloogia, hüdrogeoloogia. Praegu teeme katusekonstruktsioonide uuringut, kuna need on hooneplokkide kaupa väga erinevad. Oleme teinud korstnalõõride uuringu, eelmisel suvel maa-aluste tarindite uuringu. Ees ootavad arheoloogilised eeluuringud, kuna meil on üks uus hoonemaht kõrval kinnistu peal. Pooleli on niiskusuuringud, mis on väga pika vinnaga ja tulemused tulevad ka pika perioodi jooksul. Lõppemas on seeneuuringud. Tehtud on tuule- ja viimistlusuuring,“ loetleb Ümar. 

Tegelikult on nimekiri veelgi pikem, nendib Pohlak. Tema sõnul aitavad uuringud saada ülevaate kompleksi konditsioonist ja siis saab nende andmete pinnalt hakata paralleelselt välja töötama projektlahendusi. „Minu, kui ehitusinseneri jaoks, on kõige suurem väljakutse mastaapsus. Lisaks peab kompleksi valmimine mahtuma ajaraami,“ rõhutab Pohlak. 

Kompleksi renoveeritava osa brutopind on 35 440 m2 ja lisaks valmib uus hoone (20 000 m2), mille kahele maa-alusele korrusele tuleb 350 parkimiskohta. 

„Arhitektuurikonkursid, projekteerimine ja hiiglaslik ehitusmaht – kõige selle kõrval tuleb luua kvaliteetne keskkond ja leida selline üürnike kooslus, mis hakkaks omavahel sama hästi tööle, nagu on see meil õnnestunud Rotermanni kvartalis,“ räägib Pohlak. „Kuna ootused 2026. aastal valmiva hoonete kompleksi osas on kõigil hästi kõrgel, peab Merekindlus olema lisaks sisule ka igati kvaliteetne ja ka tehniliselt filigraanne.“

Tehnilistest probleemidest suurim on liigniiskus, selle lahendamiseks uuringuid tehaksegi. Praegu on pooleli hüdrogeoloogia uuring. „Hiljuti just arutasime, mis drenaažiliinid kuhu kohta panna. Sinna tuleb kolm drenaažisüsteemi, lisaks kõik muud meetmed. Protsess käib ja selleks, et mastaapidest aru saada, on meil siin üle 50 firma, kes kaasa mõtlevad, uuringuid teostavad või projekteerivad“ selgitab Pohlak.

„Mitte keegi pole Eestis varem selliseid mahtusid ja nii keerulist ajaloolist kompleksi teinud. „Näiteks koosneb hoone peamiselt kasemattidest (lahingkambritest), ehk kõik ruumid on ju võlvitud. Eestis pole ühtegi kolmekordset võlvitud hoonetki, aga meil on kolm korrust ning 90 ruumi on ühes tiivas ja neid kokku ca 150,“ täiendab Ümar. 

Seda, kuidas seinad ja laed kuivaks saada, alles hakatakse arutama. „Meil on seinte sees niiskuse mõõtmiseks erinevatel sügavustel andurid. Nüüd valime  välja mõned ruumid, kus sulgeme avad ja paneme kütte sisse ning seejärel hakkame jälgima, kas niiskuse tase hakkab alanema, mis tempoga hakkab alanema jne. Uuringud käivad paralleelselt projekteerimisega – uuringuid tehaksegi selleks, et saada lähteandmeid projekteerimiseks ja ka vastupidi, projekteerimiselt sisend uuringuteks. Ehitusinsenerina arvan, et ega neid konstruktsioone päris kuivaks kohe ei saa ja kuna need on nii paksud, siis kuivavad ilmselt mingil määral ka pärast valmimist,“ räägib Pohlak. 

Üks teema on kuivamine, teine on soolade väljumine seintest. „Vanade müüride  puhul on näha, et sooladest päris lahti ei saa, kuid olukorda saab muuta tublisti paremaks,“ räägib Pohlak ja viitab Rotermanni kvartalist saadud kogemusele.

Lisaks kütte sisselülitamisele ja heale ventilatsioonile saab võtta appi ka muud projektlahendused, näiteks jätta seinad krohvimata ja lastes neil hingata niiskuse eemaldamiseks. „Kiirmeetoditesse mul erilist usku ei ole. Võib-olla kasutame mingites eriti kriitilistes kohtades, aga täna me seda ei tea,“ räägib Pohlak. „Niiskuse puhul on tegelikult nii, et esmalt pead kõrvaldama niiskusallika. Selleks, et ülalt niiskust juurde ei tuleks, lappisime katused ära. Teine asi, mis tegime, panime korrustel õhu liikuma. Kui elementaarne õhu liikumine on tagatud ja katused on peal, siis see maja tegelikult juba kuivab.“

„Kuskil pole nii suurt võlvitud hoonet, mille vundamendid on põhimõtteliselt  meres,“ lisab Ümar. „Meil on goržihoone ehk merepoolne Merekindluse osa väline müür 6,5 meetri sügavune ja selle vundament ulatub merre.“

Selleks aga, et hoida linna poolt tulev vesi eemale vundamentidest, kust see võiks kapillaartõusuga seina sisse jõuda, on projekti kaasatud Eesti parimad hüdrogeoloogid. „Täna juba töötame välja drenaažilahendusi. Meil tuleb kolm  drenaažisüsteemi,“ räägib Pohlak. „Esmalt paneme Kalaranna tänava joone peale hoonest veidi eemale drenaažitoru, mis võtab suure osa pinnaseveest ära. Lisaks  paneme drenaažiliini hoone perimeetrisse lünetihoone ümber vundamendi kõrvale ja siis drenaažiliini goržihoone ja mere vahele.“

Lisaks tuleb drenaažisüsteem keldrikorrusele kompleksi teenindavate tehniliste ruumide alla.

„Kus me oleme täna? Terve kompleksi eelprojekt on lõpusirgel – plaanime selle juulis kokku saada ja augustis läheb see ehitusloa taotluseks kooskõlastusringile. Paralleelselt toimuvad praegu eskiisi kooskõlastused,“ räägib Pohlak. „Septembris algab põhiprojekti tegemine juba sõlmede tasemel ja see peab valmima 2022. aasta kevadel. Siis tuleb ehitushange ja seejärel algavad ka suuremad ehitustööd. Oleme päris tõsise detailse projekteerimise algfaasis.“ 

Kuidas katustega lood on? „Üks asi on olemasolevate katuste olukorra tehniline pool, mille välja selgitamise jaoks palkasime spetsialisti, kes on tänaseks uuringu teinud ja aruande esitanud. Lisaks on muinsuskaitsjad oma nõuetega ja meie oma soovidega, kes peavad leidma mingi kompromissi ja siis on ka arhitektid oma nägemusega. Osapooli on hästi palju, kusjuures igal ühel on oma arvamus,“ räägib Pohlak. „Katuste maht on nii suur, et traditsiooniliste meetoditega ei jõua me mitte kuhugi. Siis teeksime mitu aastat, aga niisugust aega meil ei ole.“

Ega me ju mingeid hullusi teha ei taha, kinnitab Ümar. „Seal on pigem niisugused kaalukausid, mida me muinsuskaitsega arutame. Näiteks katusekonstruktsioonide teema, mis on üks tuhandest probleemist, mis kogu kompleksis on. Näiteks katuse toolvärgi osas peame otsustama, kas jätta vana osaliselt alles ja ehitada vammi ning niiskuse hävitatud kohtadesse uued katusekonstruktsioonid vahele või mida siis ikkagi teha,“ mõtiskleb Ümar.

Merekindluse kompleks on niisugune objekt, kus hea lahenduse tagab raamidest välja mõtlemine. „Tuleb mõelda nii, et traditsioonilisel moel me seda teha ei saa. Aga kuidas siis saab? Ootame kõigilt loomingulist ja tulemusele suunatud mõtlemist,“ räägib Pohlak. „Seda otseselt näha pole, kui igapäevaselt teeb selle objekti heaks tööd ligi 100 inseneri, uuringute teostajat ja arhitekti. Lisaks ametnikud.“

Vana ehitis on üllatusi täis, kusjuures neid on nii positiivseid kui negatiivseid. „Positiivsetest kõige märkimisväärsem tuli välja eelmisel suvel ajalooliste vundamentide taldmike kontrollimisega, kui maapinnast 70 cm sügavuselt leiti  graniitplokkidest sokkel, kusjuures plokid on kohati kahetonnised. Need on mõõtudega 40×40 cm ja 1,5 kuni kaks meetrit pikad hiigeldetailid,“ jutustab Ümar. „Aprilli lõpus selgus, et lüneti hoovi veerennid on nendest samadest plokkidest. Kui Stonehenge’iga võrrelda, siis need graniitrennid peavad samamoodi 5000 aastat vastu.“

See graniit on kindlasti Soomest pärit, kuna tegemist on tsaariaegsete ehtistega  ja Soome oli tollal Tsaari-Venemaa osa. „Sellele viitavad ka eakaaslased ehk Paul I ja Aleksander I kindlused, Bomarsundi ja Suomenlinna kindlused – need kõik on sarnastest plokkidest ja sarnase konstruktsiooniga ehitatud. Mujal on horisontaalseks hüdroisolatsiooniks pandud müüri vahele pliiplaadid, tõenäoliselt on need meil ka seal merepoolse voodri sees. Plaanime seda väga uhket maa sees olevat detaili (graniitplokkidest sokkel), millest muinsuskaitsjatel polnud aimu, kindlasti eksponeerida,“ jutustab Ümar.

Positiivsete üllatuste hulka mahub tõsiasi, et 1,2 meetri paksused vahelaed on kaetud šlakikihiga ja nii saab ventilatsioonitorud, kaablid, juhtmed jne peita ära nii, et need ei riiva silma. Samas on võimalik tagada moodne ja tänapäevane sisekliima. 

Merekindluse plaanide, vaadete, lõigete osas on säilinud väga ulatuslik materjal, mis on kokku kogutud nii Venemaa, Rootsi kui kohalikest arhiividest. „Me teeme paralleelselt nii dokumentaalfilmi kui erinevaid publikatsioone ja raamatut, mitte ainult restaureerimist. Kavatseme kajastada seda väärikat ajalugu, kuid mitte niivõrd vangla perioodi, mis kompleksi devalveeris ja ära rikkus, ning ka olevikku ehk praegu toimuvaid keerulisi projekteerimise-, uuringute- ja ehitusprotsessi“ räägib Ümar.

„See, mida meie üritame siin US Real Estate’is teha, on mõelda natuke laiemalt. Nagu Urmas Sõõrumaa ütleb, et me ei aja taga ainult ruutmeetreid, mis raha teenivad. Me väärtustame linnaruumi, üritame luua head keskkonda. Nii nagu  Rotermanni kvartal on hea vana ja uue kombinatsioon, tahame sama teha ka Merekindluses. Sellest saaks peaks saama heas mõttes tõmbekeskus. Läheneme sellele hoopis teist moodi, meil on seal hästi erinevaid töögruppe kuni selleni, et meil on kambas vaimulik Aivar Sarapik,“ räägib Pohlak.

„Meie jaoks on hästi suur väljakutse teha endisest Patarei vanglast Merekindlus. See on ju Tallinna linna kaitserajatis, loodud inimeste kaitseks, mitte nende karistamiseks. Meie eesmärgiks on, et edaspidi nimetatakse teda Merekindluseks. Tahame, et temast saaks hea auraga koht, kuhu on alati hea tulla ja kust sa ei tahagi ära minna.“

Juba praegu paistab seal seda vanglat järjest vähem välja. „Kui parasiitkihid said ära puhastatud, siis see ruumi mõju on muljetavaldav. Natuke sakraalne, suursugune, range oma voolujooneliste võlvikaartega, kuid kohe kutsuv ja soe – midagi sellist pole enne nähtud! Seal on hoopis teine dimensioon, mis tuli välja silikaatmüüride vahelt,“ lisab  Ümar. 

„Ühe suure muudatusena katame nii gorži- kui lünetihoovi klaaskatusega. Need kaks (kokku 5000 m2) on Eesti oludes ainulaadsed. Katusekonstruktsioonide osas aga alles otsime arhitektidega kompromisse, et leida variant, mille puhul  uus klaaskatus ei trügi vanadele ja väärikatele seintele selga ning oleks õhuline ja diskreetne,“ jutustab Pohlak.

Kas vana renoveerimine või uue ehitamine?

Tarmo Pohlak (aasta ehitaja 2009 ja 2016): „Raske on öelda, kas keerukam on vana renoveerimine või uue ehitamine. Ehitusjuhina pakub mulle põnevust ülesande keerukus, komplekssus ja kui saad tegeleda objektiga eskiisidest ja uuringutest kuni n-ö kapinuppudeni välja ning panna selle lõpuks tööle. Kui Merko-päevil ehitasime Hiltoni hotelli, siis projektidirektorina vastutasin kõige eest ja seda alates projekteerimisest kuni sisustamiseni. Taolisi hotelle on maailm täis, aga kui operaatorilt küsisime, et kuidas me seda või teist teeme, siis selgus, et valmis lahendust pole ja tuleb ikkagi jälle uuesti otsast alata. Ja kui saime hotelli Tallinnas valmis, hakati seda tooma standardina, et selline peab üks Hiltoni hotell välja nägema. Minge ja vaadake! 

Merekindluse juures paelub see, et peab jälle mõtlema, kuidas keerukas projekteerimise ja ehitamise üldine struktuur püsti panna. Siin on koos uus, vana, suur maht, kiire tähtaeg, Muinsuskaitse ja lisaks ülikõrged ootused alates suuromanikust lõpetades linnarahvaga. Ülesanne, mis on suurem kui elu. Mulle jällegi sellised ülesanded meeldivad. Lisaks on mulle südamelähedane vana hoone rekonstrueerimine või vana ja uue kombineerimine.“

Patarei Merekindlus (Kalaranna fort) aastaarvudes

1829 – Kindluse ehitus algab vastavalt Nikolai I korraldusele

1840 – põhiosa kindlusest saab valmis

1864 – Tallinn kustutatakse kindluslinnade nimekirjast ja kaitsekasarmu muutub tavaliseks kasarmuks 

1919 – Eesti Vabariigi valitsus otsustab rajada sinna keskvangla, elab üle muutunud riigikorra ja lõpetab tegevuse alles 2005 

2020 – Patarei Merekindluse kinnistu omandamine US Real Estate OÜ poolt ja projekteerimistegevuse algus

2026 – kogu kompleksi valmimine