Meybaum: keemiatööstus vajab riiklikku perspektiivset arendamist

„Meie keemiatööstuses on vahepealsed langusaastad läbi saanud, tootmine on pööranud tõusuteele,“ kinnitab Eesti Keemiatööstuse Liidu (EKTL) tegevdirektor Hallar Meybaum. Küll aga on tootmissektoris probleemiks uute investeeringute vähesus, samuti tuntakse muret majanduskeskkonna võimalike muutuste ees. Valdkonna arengut takistavad muu hulgas suur bürokraatia ja riikliku perspektiivse vaate puudumine. Küsis Ants Vill.

Missugune on EKTL-i ettevõtete praegune olukord?

Kolm aastat kestnud langus lõppes ülemöödunud aastaga, nüüd on olnud kaks tõusuaastat. Samas – üha rohkem räägitakse majanduse jahtumisest, võimalikust uuest kriisist. 2009. aasta talvel panid meil värvitööstused osaliselt oma tehased kinni – nõudlust ei olnud, ehitus oli kriisis. Põlevkiviõlitööstus seljatas alles hiljuti madala naftahinna tõttu tekkinud tõsise kriisi. Niisiis – ma ei oska praegu ennustada, mis meid ees ootab. Täna, jah, on kõik hästi.

Võib muidugi mainida tooraine kättesaadavuse kahanemist, mida põhjustavad selle kõikuvad hinnad, hinnatõus on märgatav. Ja teine faktor, naftahind, on väga volatiilne, see mõjutab tugevalt kogu tööstusharu. Lisan, et seoses sisendite kallinemisega on keemiatoodangu hinnad tõusnud, samas aga tootmismahud mitte. Ala kasv tuleb osaliselt hinnatõusu arvelt.

Kui suur osa toodangust läheb ekspordiks?

See on olnud stabiilne: kemikaalidest ja keemiatoodetest läheb läbi aastate ekspordiks ca 80 protsenti, põlevkiviõli toodangust aga peaaegu kõik. Kodumaine õliturg on kahanev, sest väikestele põletusseadmetele kehtestati karmid vääveldioksiidi normid. Nii läksidki meil katlamajad üle lokaalsele küttele, hakkepuidule. Nõnda läheb enamik õlist ekspordiks.

Eesti ekspordib kõige rohkem puitu ja põlevkiviõli, 60 protsenti ekspordist ongi põlevkiviõli. Õlitööstus on läbi aegade olnud üks edukamaid tööstusharusid Eestis. Täna seda materdatakse – arutatakse, et lõpetame põlevkivi kaevandamise ja kasutamise ehk teeme PÕXIT-i, püüdes sellega maailma päästa.

Aga pikas perspektiivis, nii nagu mina seda näen, plaanitakse tööstuses põlevkiviõli rafineerimist kütusteks, samuti, et kõrgemat lisandväärtust anda, vesiniktöötlust ehk hüdrogeenimist, samuti põlevkivibensiini tootmist toorainena keemiatööstustele. Kindlasti tuleb tulevikus arendada rohkem põlevkivist peenkeemia tootmist. Nutika spetsialiseerumise programmist on keemiatööstuses üks huvitav ja perspektiivikas projekt käimas – koostöös TalTechi teadlastega, kuidas põlevkivis sisalduvast kerogeenist toota di-karboksüülhappeid, millest omakorda saaks toota mitmesuguseid polümeere.

Millised on edukamad ekspordiartiklid peale põlevkiviõli?

Oleme maailmas kolmandal-neljandal kohal ühekomponentsete vahtpolüuretaanide tootmises. Eesti kaks tehast Krimelte ja Henkel Makroflex on kindlasti Euroopa kõige suuremad. Siis ehituskeemia, värvid – meil on kolm suurt värvitehast.

Ekspordiks läheb kogu põlevkivi peenkeemia tööstuse toodang, mida kasutatakse autorehvide tootmises, kosmeetikas juuksevärvide tootmises, vaikusid kasutatakse automattide tootmises. Eesti põlevkivi on jõudnud ka Samsung mobiiltelefoni.

NPM Silmeti toodetud haruldased muldmetallid ja- leelised – need lähevad 100% ekspordiks.

Lisaks ka tarbekeemia, näiteks Mayeri Industries, kes ostis Soomes tehase, et minna sealsele turule. Ja ka Eesti kapitalil põhineva Krimelte, kes selleks, et minna Lõuna-Euroopa turule, ostis Hispaanias tehase.

Ja siis on meil veel väike looduskosmeetika sektor, näiteks enam kui kümme aastat vana Joik on toodangut edukalt eksportinud, sealhulgas jõudnud Jaapani turule.

Milline on õlitööstuse olukord praegu?

Olukord on päris hea ja see on seotud nafta tõusva hinnaga. Kui barreli hind on 55–60 dollari vahel, siis on meie põlevkiviõlitööstus elujõuline. Samas – enamik õlist müüakse meil laevakütuseks, aga aastaks 2020 reguleeritakse karmilt lubatavat väävlisisaldust laevakütustes. Põlevkivitööstus peab seepärast väävlisisalduse oma toodangus alla viima. Sellega tegeletakse praegu, see on väljakutse kogu õlitööstusele, 2020. aasta pole kaugel. Probleemid on muidugi ka PÕXIT-iga. Leitakse, et meil ei peaks üldse midagi kaevandama, sest oleme praegu rumalad ja peaksime oma maavarad hoidma järeltulevatele põlvedele.

Samas, istume siin n-ö kullahunniku otsas, kui rääkida fosforiidist. Meil on Euroopa rikkaimad fosforiidimaardlad. Maailma rahvastik kasvab kiiresti, koos toiduvajadusega kasvab ka vajadus fosforväetiste järele. Fosforiidist saabki toota fosforväetisi. Peaksime ikka uurima ja ressursse mõistlikult kasutama, nii saame luua lisandväärtust, uusi töökohti, arendada tööstust, nagu igas normaalses tööstusriigis. Mida suurem tööstus, seda jõukam riik. Jõukus tuleb töötlevast tööstusest. Aga neid teemasid ei taheta arutada või nendest aru saada.

Kas tööjõupuudus on ka probleem?

Vanusega hakkavad keemiainsenerid välja langema, 60+ jäävad kümne aasta jooksul kõrvale. Järelkasvu on vaja. Probleeme on ka regiooniti: kui ettevõte asub Ida-Virumaal, siis sinna ei taha eesti noored minna.

Teine probleem – sektori maine ei ole väga hea, noored ei taha minna keemiat õppima. Õppekavade koostamisel peaks vaatama viie aasta perspektiivi. Tunnetan, et ettevõtted ei julge ebakindlas majanduskeskkonnas väga prognoosida, keda neil tulevikus vaja on. Osa keemiaettevõtteid toob täna insenere välismaalt.

Lisaks on juhuseid, kus noorte palgaootused on väga kõrged. Keemiainseneriks kasvab inimene tegelikult pärast ülikooli nelja-viie aastaga, siis on ka töötasu vastav. Samas, palgad on sektoris tegelikult head, 2016. aastal oli keemiasektoris keskmine palk üle 1600 euro.

Millist abi keemiatööstuse sektor riigilt vajaks?

Kui riigi abist rääkida, siis me ei soovi ju rahalist abi. Kõige olulisem on meie jaoks stabiilne maksukeskkond, see, et maksudega ei mängitaks. Et teaksime täpselt, millised on tööjõumaksud, energiamaksud, aktsiisid, tulumaks. Ja loodame, et ei tuleks ettevõtte tulumaksu, sest meil on tootmissisendid kõik juba niigi kõrgelt maksustatud.

Tootmissisendid on keemiatööstuses väga kallid, selle peaks ümber vaatama. Meil on paraku väga kõrged keskkonnastandardid ehk madalad piirheitmenormid.

Lisaks kohutav bürokraatia. Ettevõtte loomisel võtab igasuguste lubade saamine vähemalt neli aastat. See on ka üks põhjus, miks keemiatööstusesse ei tule investeeringuid.

Järgmine probleem on see, et keemiatööstus on teadusmahukas. Kui räägime üldse Eesti teadusest, siis koostöö teadlastega on raskendatud. Põhjus on üks – Eesti teadus on projektipõhine. Iga teadlane on sunnitud ellujäämiseks otsima endale grante, projekte ja tal ei jää tööstuse jaoks aega. Meil on väga head ja targad teadlased, aga paljud neist lähevad välismaale oma karjääri jätkama.

Plaanitav 1% teaduse rahastust peab kindlasti olema, et säilitada teaduse potentsiaal, kuid lisaks – teadus peab vastama Eesti vajadustele. Samas, Eesti riik pole paraku prioriteete seadnud, millist tööstust üldse arendada. Ja nagu öeldud, omaette probleem on keemiatööstuses veel tööjõud – puudu on just arenduskeemikutest ja keemiainseneridest.

Kokkuvõttes soovime riigilt, et maksudega ei mängitaks ning tulevikuperspektiivid oleksid paigas, mis tagaksid investeerimiskindluse kogu töötlevale tööstusele. Eesti on nagu projektiriik, kogu ajaarvestus käib nelja aasta kaupa, mis on jäänud järgmiste valimisteni. Peame oma probleemidega nende nelja aasta sisse ära mahtuma.

Meie poliitikaga ei tegele, vaatame, kuidas ellu jääda. Ühe välismaise Eesti ettevõtte juht ütles mulle, et ta nägi terve eelmise aasta vaeva, et veenda ettevõtte omanikke, et nad tehast Eestist ära ei viiks. Lätis, Leedus ja Poolas on odavam toota. Eestis on tootmine kallis, sellest siin riiklikul tasemel aru ei saada. Erilisi investeeringuid pole meil sel aastal loota, püüame olemasolevat tööstust säilitada, aga püüame ka tootmise ressursi tõhusamaks muuta. Samas suuremad keskkonnakaitsealased investeeringud on küll juba tehtud, aga uued ootavad juba ees.

 

Keemiatööstuse osa Eesti majanduses

Vastavalt statistikale on kemikaalide ja keemiatoodete tootmine 0,9% SKT-st, aga kui lisame põlevkiviõlitööstuse, kus on seotud nii energiatootmine kui ka õlitootmine, siis see kõik kokku moodustab 2,5–3% SKT-st.

Kemikaalide ja keemiatoodete tootmises töötab ca 4000 töötajat, lisaks töötab kolmes põlevkivitööstuse ettevõttes: Eesti Energias, AS VKG-s ja Kiviõli Keemiatööstuses ca 10 000 inimest, kuid kõik nad ei ole otseselt keemiatootmisega seotud, Eesti Keemiatööstuse Liit esindab 55 ettevõtet.