Mida teha, kui läbipõlemine on juba käes

Vahel juhtub, et oleme teoorias tugevamad kui praktikas ning ei oska siiski läbipõlemist ennetada. Siin on kolm lugu läbipõlemisest ja sellest, kuidas asjast jagu on saadud. Kirjutab Tuuli Elstrok.

„Iga kord kodust tööle sõites hakkas süda peksma, töömeilidesse ei julgenud sisse logida. Toidu maitset enam ei tundnud. Autoga tegin sageli väikeseid kõkse,“ meenutab üks. „Ma ei tahtnud enam hommikuti üles tõusta, sest unenäod tundusid põnevamad ja ilusamad kui päriselu. Mitte miski ei köitnud mind enam,“ ütleb teine. „Tuleb endalt küsida, kas mu silmad lähevad selle töö peale veel särama,“ mõtiskleb kolmas. Mida ikkagi teha, kui oledki läbi põlenud?

Võtteid, kuidas asjast välja tulla, on mitmeid: kes käib psühholoogi, terapeudi või psühhiaatri juures ning võtab antidepressante; kes sukeldub trennitegemisse, vahetab töökohta või võtab üldse aja maha ja tuleb töölt ära, käib reisimas ning püüab taas endaga kontakti leida. Selge on aga see, et aega võtab taastumine omajagu – kuni kaks aastat.

Kohtingule iseendaga

Mirell Merirand, kes põles läbi ligi kolm aastat tagasi, töötas siis toitlustuse valdkonnas ja tema alluvuses oli 20 inimest. „Oma rolli mängis mu oskamatus noore juhina delegeerida ja öelda, et nüüd on mul vaba aeg, ärge minuga suhelge,“ ütleb ta. „On täiesti okei, kui vahel on juhi kabineti uks kinni, töötajad aktsepteerivad seda.“

Oma läbipõlemise tippu ta hästi ei mäletagi: „Olin mustas augus, kus päevadel polnud vahet, kõik päevad olid teisipäevad.“ Muutus oli radikaalne: „Müüsime oma pereettevõtte maha, läksime mehega lahku, kolisin lastega eraldi elama, ülikool sai läbi ja trennist tulin ka ära. Absoluutselt kõik muutus. Ja siis tuli vaikus. Kui seni suhtlesin kõigiga ja hästi palju, siis nüüd enam keegi ei helistanud mulle, sest kogu mu suhtlusringkond oligi olnud töine – vaid müügi- ja reklaamiinimesed, kolleegid. Sõpradega olid suhted unarusse jäänud… Ühte sõbrannat nägin siis, kui ta oli juba kuuendat kuud rase ja ma isegi ei teadnud sellest!“

Mirell sattus joogafestivalile, kus tundis otsekui uuestisündi. „Täielik taustsüsteemi muutus mõjus mulle väga hästi, avastasin enda jaoks täiesti uue, hinnangutevaba maailma. Muidugi võtsin sellest üsna varsti taas maksimumi – osalesin kõikides töötubades, koolitasin end lastejooga õpetajaks, hakkasin täiskasvanute koolitajaks õppima.“ Sõbrad kartsid, et nüüd olen küll lõplikult ära keeranud. „Aga tundsin, et parem olla joogasse ära pöördunud kui hullumajja minna. Olin läbipõlenuna tõesti viimase piiri peal ja vahetult enne joogafestivali ka hullumajja paarinädalaseks raviks aja kirja pannud.“

Tagasi vaadates näeb Mirell, et see kõik oli talle hädavajalik – vegandieet puhastas organismi, alkoholi ei tarbinud ta üldse, veri-ninast-väljas-trenni asemel tegi joogat ja leidis endale uusi tutvusi täiesti võõrastest keskkondadest. Seda soovitab ta soojalt teistelegi – suhelda inimestega teistest valdkondadest, sest see rikastab mõttemaailma ja hoiab vaimu erksana. Tervenemise protsess kestab aga kohati siiani. Ta naerab: „Sain alles selle aasta alguses, peaaegu siis kolm aastat hiljem aru, et ahhaa, ma võin joogat teha ju ka lihtsalt enda jaoks ja ei pea sellest maksimumi välja pigistama, kohe õppima ja koolitama hakkama!“

Teda aitaski läbipõlemisest väljatulemisel just täielik keskkonnavahetus. „Tuli teha midagi sellist, mida ma kunagi varem teinud polnud,“ üteb ta. „Käisin näiteks sõpradega metsas seenel. Need seened polnudki olulised – tähtis oli, et olin looduses koos sõpradega. Tähelepanu oli mujal.“ Samuti soovitab ta käia koolitustel, kuhu tavaliselt iial ei läheks ja mille teemast isegi aru ei saa. Nii jõudis ta ise näiteks küberkaitse teemadeni, mida nüüd gümnaasiumis noortele õpetab.

„Olen aru saanud, et endale tuleb väevõimuga vaba aega planeerida, kasvõi üks päev kahe nädala jooksul. Sõpradega tuleb seada sisse regulaarsed kokkusaamised, näiteks kord kahe kuu tagant. Ka trenni ei pea tegema nii, et pärast duši all minestad! Teen nüüd seda mõnuga ja see on hoopis teine asi!“ Peale selle käib naine palju üksi kinos ja looduses. „Iseendaga olemist väärtustada on raske, aga seda ei peaks kartma, vaid võtma kui kohtingut iseendaga.“

Oma elu inventuur

Kujutage ette edukat ettevõtet, kelle tootmisnumbrid aasta-aastalt kasvavad, kliente tuleb aina juurde, ette võetakse üha keerukamaid projekte ja võidetakse üks pakkumine teise järel. Ning siis – edu tipul – otsustab ettevõte tootmist väga suures mahus vähendada. Kõlab ju natuke pööraselt? Aga just nii tegid pereettevõtte Stabico OÜ juht Margit Vaske ja ta partner.

„Alguses oli väga põnev! Õppisin kogu aeg nii palju,“ ütleb Margit. Tööpäevad kestsid hommikul kella kuuest hilisööni. „See oli kreisi, elasime adrenaliini peal ja paratamatult lööb see mingil kujul tervises välja, näiteks peavalu või unehäirete ja selle tundena, et ei taha üldse midagi teha.“ Ta ütleb, et toonasele tagasi mõelda on päris südantlõhestav: „Lugesin hiljuti oma päeviku kolme-nelja aasta taguseid sissekandeid. Olin üle mitme lehekülje ainult tööst kirjutanud: aina järgmised ja suuremad numbrilised eesmärgid…“

Margit alustas ettevõtlusega 20-aastaselt ja tegutses terve kümnendi hulgimüügis, pidades ka kahte poodi. 12 aastat on ta juhtinud metallkonstruktsioonide tootmisega tegelevat Stabico OÜd, kus veel mõned aastad tagasi töötas 30 inimest. Nüüd on seal viis töötajat ja ta ise pühendab ettevõttele vaid 20% oma ajast. Mis siis juhtus?

„Tegelikult põlesin esimest korda läbi eelmist tööd tehes,“ usub Margit. „Firma oli toona heas seisus, ent ühel päeval sai mul kõigest nii kõrini, et lõpetasin päevapealt. Jätsin küll oma poed seetõttu hätta, aga ma lihtsalt enam ei jaksanud.“ Pärast seda kohtus ta oma mehega ning tegi töötegemises pika pausi, olles ligi poolteist aastat suhteliselt kodune. „See ajas mind teistpidi hulluks, sest töönarkomaan on ikka töönarkomaan!“

Peagi lükkasid nad ettevõttele koos uue hoo sisse ja võtsid fookuse alla metalli valdkonna. Nüüd näeb Margit, et pärast esimest viit aastat oleks ta pidanud natuke järele mõtlema, kuidas edasi. „Metalliga tegeleda polnud ju mu hingesoov – see lihtsalt oli mingi valik, mis tõi raha sisse ja oli ka mu mehe eelmist tööelu arvestades loomulik.“ Siiski jätkas ta veel kaks aastat, enne kui tuli otsus. „Tegin eelmine kord valesti, kui asjad ripakile jätsin, mistõttu otsustasime mehega, et seekord teeme väga teadliku otsuse, kuidas läbipõlemist vältida ja samas kogu seni panustatud aega ja raha mitte lihtsalt maha visata.“

Nii vähendati ettevõtte tootmist, vaadati üle see, mis on tõesti oluline, ning lõpetati ära kõik tegevused, mis polnud otseselt vajalikud. „Taolised madalseisud, läbipõlemine, lausa nõuavad meilt inventuuri tegemist oma elus ja ajakasutuses. On väga tähtis aduda, kuhu sa ikkagi suunad lõviosa oma energiast,“ on ta veendunud. Klientuurist läks seetõttu muidugi suur osa kaduma, ent Margit arvestas sellega, tõdedes, et stressi on nüüd 80% vähem kui enne. „Oleme oma otsusega ülimalt rahul, see oli nii õige samm. Kõik on nüüd nii teistmoodi, me alles nüüd tõesti elame.“

Juba läbipõlenuna sellest välja tulemiseks on vaja aru saada, mida on su hingele vaja. Selleks tuleb aga kriitiliselt üle vaadata endale seatud eesmärgid. „Kui su eesmärgid kisuvad ebatervislikuks, tuleb leida endas julgus midagi ette võtta, minna teist rada.“ Margit on veendunud, et läbipõlemine on kaugele arenenud rahulolematus. „Meil on palju hirme – hirm läbikukkumise, valede otsuste tegemise või selle ees, et elukvaliteet langeb (see oli minu suurim hirm). Päris elu on täpselt vastupidine.“ Naine tõdeb, et ega alati pole inimesed aru saanud, miks nad oma koormust vähendasid. Paljud ju on teisel teel – järgmisel aastal veel suuremad eesmärgid, kasum, käive… Ja äkki tuleb keegi rahus sealt tipust alla, olles väga edukas. „Ma ei suhtunud tootmise vähendamisse muidugi ka nagu normaalne äriinimene, et panen kõik etapid kirja. Lasin elul ennast ise luua, teadsin, et ma ei suuda kõike ette mõelda, ja tegin oma südame järgi.“

 

Oled üle töötanud? Tead, käi jala!

Saksa-Balti Kaubanduskoja Tallinna büroo juht ja endine EASi turismiarenduskeskuse direktor Tarmo Mutso püüab end juhina läbipõlemise teemadega igati kursis hoida. „Minu arusaamist mööda pole läbipõlemine ainult juhtide teema, lihtsalt nende puhul on kannatajaid rohkem,“ arvab ta. „Läbipõlemine on oht kõigi puhul, kes vähegi oma tegemisi hingega võtavad. Kui see juba käes on, siis ega muud rohtu polegi, kui et tuleb teha mingi suurem muutus elus. Ja kassapidaja kassast riiulite vahele tõstmine ei aita, muutus peab olema ikkagi suurem.“ Väikseid nippe, kuidas kergemini taastuda, on. „Väga-väga oluline on keskkond, milles oled: pere, mis lisaks kolleegidele kõige enam kannatab, ning sõbrad. Eks neile tuleb sel ajal palju toetuda,“ usub Tarmo.

Tarmo, kes ise läbipõlemist kogenud pole, on leidnud endale nipi nipi tööväliste eesmärkide seadmises, et mõtetes poleks kogu aeg vaid töö. „Minu jaoks algas see jalutamisega. Hakkasin iga õhtu tund-kaks jalutama, samal ajal klappidest mõnda raadiosaadet kuulates. See lülitab sind hästi argielust välja, eriti kui tõesti iga õhtu jalutad! Sest kui oled end tööl tühjaks pigistanud ja kodus loiult diivanil lösutad, siis pole sel pikka pidu. Ükskõik mis füüsiline tegevus annab uut energiat.“ Tarmo ütleb, et jalutamine on talle omamoodi positiivne sõltuvus, harjumus, mida tuleb teha isegi siis, kui ilm on eriti kehv.

Mõne aja möödudes seadis ta endale ka järgmise eesmärgi. „Hakkasin mõtlema, et ehk võiks jooksuvõistlusele minna, näiteks 10 km alla tunni ära joosta. Sain sellega kenasti hakkama. Siis tahtsin poolmaratonile minna, tegin ka selle ära ja hakkasin järgmist eesmärki otsima. Kuna ma uut aega poolmaratonile ei osanud seada, mõtlesin distantsi pikendada – täismaraton,“ räägib Mutso. Ka see sai tehtud. „Nüüd itsitan kodus, et ehk peaks triatloni ära tegema, see on ju praegu nii popp. Noh, oma kehakaalu vaadates sain aru, et enam ilma trennita ei pääse. Seega tuleb tekitada täisprogramm ja tööd ei jõuagi enam teha muul ajal kui tööajal.“

Kui Tarmo veel EASi turismiarenduskeskuse direktor oli, ringles maja peal legend, et ta olla jalgsi Tartust Tallinna kõndinud. „Jah, nii oli! Aga ma ei oska öelda, kui palju sellega läbipõlemise teema seotud oli. Pigem oli see seotud isegi vanusega, tahtsin midagi uut ägedat kogeda ja teha,“ ütleb Tarmo, kes on otsustanud õppida teiste vigadest ja ise läbipõlemist mitte kogeda. Algne plaan oli meestel – Tarmol ja ta sõbral – minna Tartust Riiga nagu Kristjan Jaak Peterson 200 aastat tagasi. Ent marsruuti vaadates selgus, et nii kaua kumbki mees töölt vabaks võtta ei saa. Peale selle on Tartu ja Riia vahel nii palju metsa, et lisaks telgile oleks tulnud kaasas tassida mitme päeva toidumoon. Otsustati siis esmalt Tartu–Tallinn ära teha ja tulevikus ehk ka Tartu–Riia ette võtta.

Kokku matkati umbes kolm päeva ja kuigi tookord Tallinna piirini välja ei jõutud, oli retk heaks õppetunniks nii mõneski mõttes. „Esmalt: mida tähendavad sportlik pesu ja head jalanõud, samuti ettevalmistus, näiteks seljakoti pakkimisel. Avastasin matkal olles, et olin koos telgiga kaasa pakkinud kolm komplekti metallvaiu,“ muigab Mutso. „Me polnud tegelikult ette valmistunud, jalatsid olid suvalised, enam-vähem kontorilaua tagant tulija omad. Sõbra jalad olid nii villis, et Koerusse jõudes ei lubanud sealne arst tal esimese hooga kuhugi liikuda. Vahepeal kõndisime edasi teosammul.“ Ühel hommikul telgis ärgates läks sõber korraks metsa alla ja Tarmo otsustas seni veel magada. „Oma arust magasin ikka tükk aega ja kui silmad lahti tegin, nägin, et sõber ikka veel kõnnib metsa poole!“ Esimese päeva lõpuks andsid mehed lubaduse, et ostavad korralikud matkasaapad. Teise päeva lõpuks olid nad nende hinna sajalt eurolt kuuesaja peale kerinud.

Teiseks andis matk võimaluse oma piiridega mängida, füüsiliselt aktiivne olla ja pead väga põhjalikult kõikidest muudest mõtetest tühjendada. „Sellist ümberlülitust on ikka väga vaja. See hoiab sind tükk aega mõnusas rütmis, kuniks leiad midagi muud, mida teha, et töö kõiki su mõtteid ei valdaks.“

Tarmo nendib, et lusti peab elus olema. „No miks mitte? Kõik taolised teistmoodi tegemised – jooksmine, kõndimine, rahvatants, talisuplus –, on andnud mulle võimaluse iseennast tundma õppida, oma võimeid kombata ja ennast innustada: ma ikkagi saan hakkama, jõuan! Ja see tunne paneb inimese särama. Saan sel aastal 50 ja mõtlen, et pool nii superlahedat elu, nagu on olnud, on veel ees! Palju suuri asju on veel tulemas ja ma tahan olla selle juures. Selleks tuleb aga ikka tervisel silm peal hoida.“

Kuna tookord jäi Tallinna piirist natuke puudu, tegid mehed kaks aastat hiljem ka viimase otsa ära – samad riided seljas, samad asjad kaasas. Järgmisena on siis mõttes Tartu–Riia matk.