Näitus-messid kui Eesti tööstuse paraad

Küllap mäletavad meist paljud vanavanemate poolsosinal räägitud imelugusid sellest, kuidas „Eesti ajal“ liikus pool maailma Ameerikani välja üksnes meie põlevkiviõli abil ja Eesti rammus või vallutas Euroopa toidulaudu. Need legendid sündisid nõukogudeaegse kaubanappuse tõttu, kajastades ülepaisutatult Teise maailmasõja eelset majandusõitsengut Eestis. Tegelikult oli saja aasta tagune reaalsus märksa vähem glamuurne ning ei olnud orienteeritud välisturgudele, vaid eeskätt siseriiklikule hakkamasaamisele. Millised olid siis need majanduse ja tööstuse paarikümne aastaga käima tõmmanud „vedurid“? Kirjutab ajaloomuuseumi teadur Anne Ruussaar.

Muutused majanduses

Pärast Vabadussõja lõppu valitses Eesti majanduselus üldine segadus ja peataolek. Paljud siinsed suurtööstused, mis kasutasid peamiselt Venemaalt sisse veetud tooraineid ja mille toodang tagasi emamaa turule viidi, pankrotistusid või likvideeriti. Samas vajas noor riik toimetulekuks hoopis väiksemaid, siseturu jaoks töötavaid ettevõtteid. Iseolemine, vaenuliku keskvõimuga suurest naaberriigist lahtihaakimine ja uute turgude leidmine nõudis uusi nutikaid ideid.

Üks neist ideedest oli Eestis töösturite ja ärimeeste 1920. aastal tehtud ettepanek hakata siinsetele ettevõtjatele nende toodangu tutvustamiseks riiklikult korraldama näitus-messe. Varasemalt toimunud põllumajandusnäitused noore ambitsioonika riigi huve enam ei rahuldanud, pigem üritati vabaneda agraarriigi mainest ja panustada rohkem Eesti oma kaubamärkide tekkesse ning lüüa kaasa rahvusvahelises majanduselus.

Suurürituse ettevalmistamiseks loodi vastav komitee, mis hiljem nimetati ümber aktsiaseltsiks Näitus. Peamine probleem oli koha leidmine, sest sobilikku suurt näitusehalli Tallinnas ei olnud. Kokkuleppel Eesti Põllumeeste Seltsiga hakati arendama näituseplatsi Tornide väljakul, lisaks renditi ruume Tallinna Börsikomiteelt (Suurgildi hoone), Mustpeade klubilt, Kunstihoones, Lauluväljakul, koolimajades ja mujal. Kuna iga-aastane rendipindade otsimine oli keerukas ja terviküritus kippus linnas n-ö laiali valguma, muutus aktuaalseks uue moodsa näitusehalli ehitamine. Ühtne 2000–3000 ruutmeetri suurune hiigelhoone, mis plaaniti ehitada Lasnamäele, pidanuks valmima 1943. aastal, kuid riigikord muutus ja algas Teine maailmasõda.

Kümme messi

Esimene mess toimus juba 1921. aastal ja seda peeti koos põllumeestega, kuid juba järgmisest aastast hakati neid korraldama eraldi. Algselt toimusid näitus-messid Tallinnas igal suvel, kuid 1928. aastal jäi üritus ära. Edaspidi toimusid need ebaregulaarselt 1929., 1932., 1934. ja 1937. aastal.

Nädal või veidi enam väldanud näitus-messid kujunesid suve üheks oodatumaks massiüritusteks, mida külastas tavaliselt ligikaudu 100 000 inimest. Lisaks tööstustoodangu eksponeerimisele ja müügile pakuti kohaletulnutele mitmesuguseid meelelahutusi – võimalik oli valida parimat vaateakent, omavahel võistlesid tasuta roogasid pakkuvad restoranid, Estonia Film filmis kõiki soovijaid, kohapeal tehti raadioülekandeid, jne. Võimalik oli osta ka spetsiaalseid messimeeneid, osalejatele jagati reklaamlehti ja rinnamärke.

Üritus oli tasuline, kuid õpilastele ja sõduritele kehtisid soodushinnad. Üheks võimsamaks tööstusmessiks kujunes viimane, järjekorras kümnes mess 1937. aasta augustis, mida toonane majandusminister Karl Selter võrdles oma kõnes „vägede ülevaatusega sõjaväes“.

Osalejad ja uudistooted

Eesti tootjate kõrval osalesid näitus-messil välismaised, peamiselt Läti, Leedu, Soome ja Rootsi, aga ka Nõukogude Venemaa tööstusettevõtted. Esimestel messidel valitses kaupade eksponeerimisel segadus ja konkreetne süsteem puudus. 1920. aastate teisel poolel palgati aga suurüritust kujundama kunstnikud, lisaks kasutasid disainerite abi ka mõned suuremad ettevõtted, et oma toodangut ostjatele paremini presenteerida. Väljapanekud organiseeriti valdkonnapõhiselt, et külastajatel oleks võimalus saada terviklik ülevaade erinevate firmade toodetud sarnastest kaupadest. Nii olid koos eksponeeritud kosmeetika, parfümeeria- ja keemiatooted; klaas, kristall ja portselan; maiustused ja muud toiduained jne. Kalevi staadionil oli eraldi tehnika ja rasketööstuse ala.

Väljapanekute põhirõhk oli siiski tarbekaupadel ning erilise tähelepanu all olid kodumaised uudistooted. Messilt said tuule tiibadesse moodsad pesutooted, uued lõhnaõlid, aga ka kohalik kristall ja siin dekoreeritud portselannõud.

Seda „kerglusesse kaldumist“ heideti ajakirjanduses messikorraldajatele teravalt ette, sest „nii ei peegelda üritus majanduse tervikpilti“. Teravalt võttis meedias sõna ka omaaegne arvamusliider, literaat Rasmus Kangro-Pool, kes ironiseerivalt nimetas messi üht populaarseimat, parfümeeria firmade osakonda Kunstihoones, „daamide päid segi ajavaks lõhnavaks mesipuuks“ ja avaldas lootust, et mõni neist „uudsena lõhnavast lillekesest“ ka kunstinäituse ajal tee hoonesse üles leiab…

Auhinnad

Lisaks toodangu tutvustamisele ja uutele ärikontaktidele, motiveeriti osalejaid ka auhindadega. Kõrgeimaks autasuks oli 1925. aastast alates emaili ja kullaga kaunistatud medal Grand Prix, mida kokku anti välja vaid kümme. Peaauhinna pälvisid erinevatel messidel sellised meie majandusajaloo legendid nagu tekstiilitootjad Kreenbalt (Sindi, Kreenholmi jt) ja Narva Kalevivabrik, rasketööstur Franz Krull ja Järvakandi Klaasivabrik. Edukaimad olid siiski magusavalmistajad Stude, Kawe ja Ginovker ning Anni Treieri, Betty Besprosvannyt (hilisem Marat) ja Oskar Kilgase pesutööstused. Neist viimane võitis peaauhinna koguni kahel korral.

Oluliselt rohkem jagati suuri ja väikeseid kuld-, hõbe- ning pronksmedaleid. Medalite esiküljel oli kujutatud kaubandusjumal Mercuriust, tagakülge aga ehtis innustav ladinakeelne sentents „LABOR OMNIA VINCIT“ (hiljem kasutati ka selle eestikeelset versiooni „TÖÖ VÕIDAB KÕIK“). Lisaks medalitele anti välja uhke kujundusega kiituskirju, millega kaasnesid väikesed rahalised auhinnad. Preemiad olid olulised ning võidukate ettevõtjatega ilmusid ajakirjanduses intervjuud ja fotod.

Kuigi messid olid rahvusvahelised, oli fookuses siiski Eesti ettevõtete omatoodang ja selle propageerimine, kuna see näitas riigi võimekust iseseisvalt toime tulla. Eesti majanduse paraadiks nimetatud üritus just sellise garantii andiski. Ehk olid need suurüritused ka põhjuseks, miks legendid n-ö Eestiaegsest õitsvast majandusest nõukogude ajal nii värvikaid vorme võtsid.

Artiklis on kasutatud Tiiu Leimuse raamatut „Eesti medal“