Õllenaut valis ungarlase

Väikepruulikoda Õllenaut on rajamas Tallinna külje alla uut automatiseeritud tehast, kuhu paigaldatakse Ungari firma Zip Tech õlletootmise tehnoloogia. Võimalike valikute seas olid ka Hiina seadmed, kuid kas odavam on alati parem? Kirjutab Paavo Kangur.

Sajad garaažis õlut pruulivad noored mehed unistavad oma tootmisbutiigist. Need, kes on väiketootmise püsti pannud, tahavad kasvada ja areneda. Sel suvel laiendas aktsiakapitali Õllenaut OÜ, et teha arengus järgmine hüpe. Uus tehnoloogia valiti välja koos kogenud õllemeistri, Fermekon OÜ juhi Enn Kärblasega.

„Kui tahad minna suuremaks, pead olema valmis konkureerima ja siis saab kõige tähtsamaks efektiivsus. Pruulikodade tehnoloogia valik on suur ja piirajaks on raha. Parimad pakuvad kõik tervikprotsesse. Koondan pakkumised ja aitan valida optimaalseima tehnoloogia, mis vastab eesmärgile ja võimalustele. Rahalised võimalused suunavad Hiina päritolu tehnoloogiale, kuid – kas kordades odavam kaup on ikka piisavalt hea? Nüansse on palju. Hiina tarnijad teevad suures piiris sarnase toote sakslastega, kuid odavus tähendab seda, et mitmed nüansid on lahendamata. Ka on toodetes kasutatav plekk väga õhuke ja lõppkokkuvõttes on keeruline saavutada efektiivset kontrollitud õllepruulimise protsessi. Õllenaudi jaoks sai lõpuks välja valitud ungarlane ZIP Tech,“ seletab Enn Kärblane, kes on töötanud nii Saku Õlletehase kui Kochi peaõllemeistrina.

„Kui Koch otsis seadmeid, siis leidsin soodsa ameeriklase, aga pärast tootega lähemalt tutvumist selgus, et tegu on ikkagi n-ö hiinlasega. Otsin alternatiive, paarile pruulikojale olime sunnitud võtma ka Hiina päritolu seadmeid. Õlletootmise protsess läheb väiksele tootjale niikuinii tunduvalt kallimaks kui suurele. Sakus oli ühe keedu suurus 46 000 liitrit, Kochis oli see 1000 liitrit ja aastas tegid nad kokku 70 000 liitrit õlut. Suured tootmised on kordades efektiivsemad, sest kõik sisendid on soodsamad. Ma ise olen liikunud suurtootjast garaaži. Nüüd teen oma garaažis 40 liitri kaupa õlut ja ikka tuleb kõik läbi mõelda, alates toorainest ning lõpetades seadmete pesuga.“

„Kõike ei ole mõtet ise välja mõelda,“ tõdeb ka NVC (Nordic Validations Company) partner Meelis Trepp. „Teadmisi peab olema, ise ei ole mõtet kõike leiutada ja jännata asjadega, mis välja mõeldud ja läbi tehtud. Tea inimesi, kes teavad. Olen suurim väike-õllekodade juhtimissüsteemide arendaja. Suurel ja väiksel äril on vahe sees, kuid ka väikesed peavad vastama riiklikele nõuetele, sealhulgas alkoholi tootmise reeglitele. Kvaliteedis ei saa teha muidugi kompromisse, kuid päeva lõpuks tuleb õlu maha müüa ja see on kriitilise tähtsusega oskus. Usun, et Õllenaudil on olemas oskused, tehnoloogia ja nüüd ka meeskond ning nad saavad hakkama.“

Õllenaut laiendab kapitali

Piirikaubandus andis Õllenaudile võimsa hoobi. „Meie käive on kukkunud tipust, mis oli 415 000 eurot aastas, tasemele 260 000 eurot aastas, sest olime liiga Eesti-kesksed. Piirikaubandus andis paraja obaduse, sest inimesed ei ostnud põhimõtteliselt Eestist enam õlut. Tõelised Õllenaudi sõbrad on mulle öelnud, et neil ei ole kunagi olnud kodus nii palju õlut, kuid see polnud kahjuks enam meie bränd. Ainuüksi mullu detsembris saadeti piirile umbes 300 rekatäit Eesti suurtootjate õlut, mille pealt laekuv aktsiis ja käibemaks jäid Lätti, kuid õlu kärutati tagasi Eestisse. Piiril müüb odav purk. Auto tahetakse maksimaalselt täis laadida ja keegi pudeliga ei jända. See oli hullumeelne, aga selle hulluse käigus kannatasid ka kõik Eesti väiketootjad,“ kurdab Õllenaudi asutaja ja üks omanikest Urmas Roots, kellele on ettevõttest jäänud 10-protsendine osalus.

„Meie vastuseks on investeerimine arengusse. Oleme pakkunud ettevõttele kasulikele inimestele osalust. Nii on meie omanike hulka liikunud Vana Villemi keti asutaja Aare Hallop, Global Wine House’i juht Arvo Kask, lisaks üks rootslane ja kaks ukrainlast, kes on töötanud Carlsberg Ukrainas. Nad tõid endaga kaasa väga hea know-how ning me loodame tänu neile eksporti suurendada.“

Arvo Kask selgitab: „Tahame toota viimistletud ja läbilöögivõimelisemat toodet käsitööõlle valdkonda. Teeme moodsa tööstusliku minitehase. Isikupärase õlle valmistamine peab olema odavam, et tekiks ärimahud. Kunst on tore, aga äri vajab mahtu. Meil on 20 protsenti, asutajatel on 20 protsenti, Vana Villemi Pubil on 20 protsenti ja ülejäänud on ka omaniku leidnud.“

Õllenaudi õllemeistri Ilmar Räni sõnul müüdi ettevõtte osalust,et kaasata omanikeringi uusi võimekaid inimesi. „Kogu raha, mis tuli, läheb tagasi tehasesse. Ka Lehe Pruulikoda müüs end maha ja omanik läks tagasi IT-maailma.“

Investeeringu suurus ulatub 800 000 euroni, millest pool peab tulema läbi Fundwise’i. Õllenaut loodab ühisrahastusplatvormi Fundwise kaudu koguda vähemalt 309 998 eurot. „Õllenaut on huvitav juhtum, sest omanikud on investeerinud ja PRIA toetus tuleb peale. Investoril on lootused dividendiks, on lootused teenida väljumise pealt,“ räägib Fundwise’i juhataja Henri Laupmaa.

Urmas Roots lubab, et 20 protsenti kasumist kavatsetakse jagada dividendideks. Eks siis jõulude ajal on näha, millega Õllenaut üllatab ja kas neil õnnestub mööda rebida Tankerist, Pühastest, Lehest ja Sorist.