Peugeot 3008: sõidetav auto valmib ka suurema plärata

Jah, see pealkiri on otsene vihje turundusosakondade suurepärasele tööle – pea iga nädal veereb kusagil maailmas tootmisliinilt maha mõni neljarattaline uudismudel, mis on seninägematult innovaatiline, ennekuulmatult suurepärane… Miskipärast aga ei jookse ostjad automüüjaid jalust, sest nad on harjunud, et kõigepealt on plära, siis on asjalik müügimees, proovisõit, ja… siis tuleb langetada otsus. Kirjutab Ylle Tampere.

Mõnikord juhtub, et turundusjuttu on vähem ja autot rohkem. Prantsuse autotootja Peugeot on viimasel ajal näidanud autoasjandusele uudset lähenemist – väga pikka juttu enam ei tehta, aga autod, mis tehaseväravast välja veerevad, on üks sõidetavam kui teine. Kaugelt Euroopast kohalikule tasandile alla tulles muidugi selgub, et eestlased on jätkuvalt oma eelarvamuste küüsis või siis lihtsalt väga pika mäluga – ehkki lõvikutsikad möirgavad üks teisest vahvamini, siinne autoostja Peugeot’le niisama kergelt krediiti andma ei kipu. Uus linnamaastur 3008 on aga midagi sellist, mida tõenäoliselt võiks n-ö jäämurdjaks nimetada – pikema jututa tegid prantslased valmis moodsa ja vägagi sõidetava auto. Polegi muud öelda, kui et saab ilma plärata küll hea auto ehitada.

Kõik algas uuest moodulplatvormist

Teise põlvkonna Peugeot 3008 linnamaastur on ausalt tuttuus. Otsast peale, põhjast pardakompuutrini uueks ehitatud autos meenutab eelkäijat vaid lõviembleem ning tuttav mudelinumber. Tõenäoliselt poleks keegi tootjale pahaks pannud, kui sellele lapsele oleks antud teine nimi.

Nagu ikka, algab kõik vundamendist, autotööstuses põhjaehitusest. Peugeot 3008 on ehitatud PSA kontserni EMP2 (Efficient Modular Platform) modulaarplatvormile. EMP2 võimaldab kergelt muuta nii teljevahet kui auto kõrgust ning valida vedrustust, aluse eeliseks on kergus ja tugevus. Omas segmendis on 3008 tugev tegija: 4,45 m pikas, 2,68-meetrise teljevahega autos on kõvasti ruumi. Pakiruum on senisest suurem, koguni 520-liitrine ning seda saab suurendada 1580 liitrini. Kui jätta kõrvale väike kidumine pikka kasvu inimeselt, kelle jaoks tagaistmel on natuke madal ja pisut kitsas istuda, on insenertehniline 3008 põhjaehitise puhul ära kasutanud peaaegu kõik võimalused. Päriselt, sest kolm last mahub vabalt tagaistmele – ja see on näitaja!

EPM2 on vundamendiks suurele osale kontserni olevatele ja tulevatele väike-keskklassi ja keskklassi mudelitele, aga seda adapteerivad ka teised tootjad: Opel (uus Zafira), Toyota (Travelleri sõsarmudel Proace). Lähitulevikus jõuavad müügile EPM2 põhjale ehitatud 7-kohaline luksuslik linnamaastur Peugeot 5008 ning Hiina turule mõeldud, 3008-st 55 mm pikema teljevahega Peugeot 4008. Veidi kaugem tulevik toob 3008 pistikhübriidi, mis lisab valikusse nelikveo (elektriajam tagateljel).

Eelarvamuste kütkes autoostjale: kui muidu vaatab autotööstus Jaapani tootjate, eriti Toyota poole, sest just sealt tulevad innovaatilised šassiikonstruktsioonid, siis nüüd on Toyota möönnud EPM2 sobivuse Proace’i tootmise koostööks. Kõva sõna!

Välimus pole disain, kasutatavus on

Korraks tagasi turundusplära juurde – olete märganud, et meile püütakse esimese asjana maha müüa auto seninägematut välimust? Disaini sildi all? Ärge ostke, eks! Disain ei ole ju üksnes välimus, vaid toote kasutatavus, käepärasus. Hästi disainitud asja on tervikuna mõnus käes hoida ja – auto puhul – meeldejäävalt tore punktist A punkti X sõita.

3008 puhul räägitakse küll välimusest, aga rohkem siiski sellest, mis tunne on selle autoga sõita, koos aega veeta (no olgu, see on romantiline roosa udujutt, aga ikkagi!). Tunde ilmestamiseks ei panda padaje punast värvi, vaid 22-sentimeetrine kliirens, mis on vaikimisi esiveoliste linnamaasturite segmendis tõesti harukordselt hea näitaja; elektroonilised abisüsteemid, mis võimaldavad selsamal esiveolisel kehastuda rasketes teeoludes sooritajaks; uudsed salongimaterjalid nagu tekstiilid, mis ei võta mustust külge, mõjuvad sõltuvalt ilmast kas jaheda või soojana ning mida saab kasutada nii kõva kihtplasti kui pehme polümeervahu katmiseks.

Oluline on disainis seegi, et asi, mida inimene kasutama hakkab, on tehtud inimese järgi. Peugeot 3008 puhul saame rääkida läbimõeldud, ergonoomilisest kontseptsioonist: istmed küll ei kaardu veel ise istuja keha järgi õigeks, aga neid saab kohandada istutavaks vastavalt kehakaalule ja pikkusele. Inimesed asetsevad sõitjateruumis igaüks oma „pesas” – esialgu tekitab võõristust, aga suhteliselt ruttu saab selgeks, et säärane, lennusimulaatorile sarnanev isteasend annab vabaduse reguleerida kliimaseadet ja helitausta ning asendit endale sobivaks, segamata teisi autos sõitjaid. Panipaikade kujustusel on läbi mängitud olukorrad, kus lapsed kipuvad oma käsi-jalgu igale poole toppima ning riskid on viidud miinimumini. Rool, mis esialgu mõjub harjumatult väiksena ja näeb välja nagu oleks keegi võtnud rõnga ja selle keskelt kokku pigistanud, istub kokkuvõttes väga hästi kätte ning ei varja ühtegi näidikut armatuuris. Peugeot teeb Volvot või siis insenerid tõesti teavad, mis on disain. Aitäh, insenertehniline!

Lõputu tilulilu

Ja veelkord sarjast „suuri sõnameistreid”: autode puhul rõhutavad turundajad, kui toredalt kaasaegsed nad kõik on, kui palju on kellasid-vilesid ja kuidas kogu see kirev kompott tänapäeval ühendub nii nuhvli kui internetiga ja rabab su naabrimehe (kallima, vanaonu) jalust. Seda, et paljudel juhtudel võtab virtuaalne veiklemine uue omaniku peast vähe imelikuks ning kogu see nuppude ja menüüde rägastikus surfamine ajab jõuetult vihakõnelema, reklaamiinimesed muidugi ei räägi. Oma moodsa auto tingeltangeli selgekssaamine on iga omaniku isiklik mure. Alati saab kasutada „Off” nuppu ja sõita täielises infopimeduses… kui moodne auto muidugi siis üldse sõidab.

Peugeot 3008 puhul on IT osakond otsinud võimalikult lihtsaid lahendusi: peamine infovahetus enne sõitu toimub 12,3-tollise puuteekraani kaudu. Menüü otseteed on toodud ekraani alla nuppudena. Sõidu ajal kuskile keskele jõllitama ei pea, juhile kuvatakse oluline teave otse armatuuri, silmade kõrgusele (rooliratas ei ahenda nägemisvälja, mäletate?). Jah, tõsi on, et sellele autole on külge riputatud kümneid erikujulisi mugavustilinaid, aga nende ülesleidmine, sh võimalus need vaigistada, on loogiliselt lahendatud. Aitäh selle eest!

Turvaline! Ikkagi maastur. Linnamaastur!

Kokkuvõttes on inseneridel Peugeot 3008 puhul õnnestunud ehitada juhiga kaasamõtlev ja ohtlikke olukordi ennetav auto. Sõltuvalt versioonist pakutakse põhi- või lisavarustusena mitmeid ADAS (Advanced Driver Assistance Systems) juhiabisüsteeme, sealhulgas rajajälgimise süsteemi, kohalduvat kiirushoidikut, ennetavat pidurdamist, juhi teavitamist väsimusest ja palju muud, mis elu oluliselt lihtsamaks (ja kaunimaks) muudavad.

Selle üle, kas esiveolise auto puhul võib kasutada sõna „maastur”, jäädakse vist kauaks vaidlema. „Linnamaastur” kõlab liitsõnana minu arust täiesti pädevalt, eriti kui taustal on suurepärane Advanced Grip Control veojõusüsteem, millel on viie haardetasandiga eelseadistatud veojõukontroll, mis võimaldab Peugeot 3008-ga tõepoolest igasugustes kohtades ja väga erinevates oludes sõita. Mis see „maastur” muud ongi, kui maast kinni hoidev liikur; ja elektrooniline nelikvedu on ilmselgelt ületähtsustatud oludes, kus „maa” on valdavalt sile ja siidine. Nutikas insenerimõte rookis välja nii turundusplära kui üleliigse tilulilu ja koostas auto, millega sõita saab. Mida meile vaja oligi.