Puuduste eelisest ja eeliste puudusest

Kuuendal aastatuhandel eKr oli Mesopotaamia põrgulikult kuum ja niiske paik. Kuigi maapind oli viljakas, oli seal põllumajandust vähe – erinevalt vaid mõne päevatee kaugusel asuvatest aladest. Selle peamine põhjus peitus selles, et põlluharimiseks läks vaja keerulisi niisutussüsteeme. Nende väljaarendamine võttis aega kümneid inimpõlvi, aga kui sobivad viisid olid leitud, sai senisest puudusest eelis. Nüüd oli viljakus suurem, kui seni paremaks peetud naaberaladel kunagi oli olnud.

Umbes 3800 aasta paiku eKr andis kuumus Mesopotaamias järele. Pealtnäha hea uudis, kuid kliima jahenemine tähendas muuhulgas ka seda, et India ookeanilt tulevad mussoonid jäid nõrgemaks. Vihma sadas harvemini ning sajud muutusid ettearvamatuks. Lühemad kevadised vihmad kärpisid vegetatsiooniperioodi. Ligi 2000 aasta jooksul vaevaga arendatud niisutussüsteemid hakkasid muutuma kasutuks. Tigrise ja Eufrati vaheline ala hakkas aina rohkem meenutama sellist kohta, mida me oleme harjunud nägema Iraaki puudutavast telepildist, ning piirkonda ähvardas nälg. Selgus, et puuduseks peetud kuumusel olid ka märkimisväärsed plussid.

Kliimamuutuse tagajärjel oli elanikel valida, kas otsida endale uus elupaik või vaikselt hääbuda. Kuid Mesopotaamias tuldi keerulisest olukorrast välja hoopis kolmandal moel: inimesed hakkasid kogunema üksikutesse suurematesse linnadesse. Esmapilgul võib see tunduda täiesti loogikavastase sammuna – veelgi suurem asustustihedus kahanevate saakide juures peaks ju olukorda ainult hullemaks tegema. Kuid mesopotaamlased leidsid selles üles olulise potentsiaali – suurema hulga inimestega on võimalik rajada suuremaid niisutussüsteeme, et säilitada suurveeaegset vett saagi valmimiseni. Probleemis võib peituda eelis.

Selline koostöö nõudis aga organiseerumist. Lahendust nähti keskse administreerimise sisseseadmises. Nii sündiski tänu kliimamuutusele just Mesopotaamias esmakordselt midagi sellist, mida saab kutsuda organisatsiooni juhtimiseks. Just Mesopotaamias peeti esimesed juhtimiskoosolekud, sealt on pärit esimesed säilinud juhtimismemod. Kindlasti puututi seal kokku ka mitmesuguste juhtimisprobleemidega, kas või seetõttu, et mitte kõik külaelanikud ei soovinud töötada kellegi teise juhatusel. Ka plussil on oma pahupool.

Nagu näeme, on kõik siin maailmas suhteline. Positiivne võib pikemas plaanis osutuda negatiivseks, puudused ja nõrgad kohad õige lahenduse korral aga hoopis eelisteks. Oleme ju ka ise kogenud, kuidas taasiseseisvusjärgne mahajäämus panganduses ja telekommunikatsioonides võimaldas meil mõned arenguetapid vahele jätta. Missugused on aga praegu need valdkonnad, kus meil on võimalus mahajäämus eeliseks pöörata?

Kirjutas Veigo Kell. Kirjutamisel oli abiks Briti ajaloolase Ian Morrise raamat „Why the West Rules – For Now“.