Rektor Enno Lend: inseneeria on tehnika, tehnoloogia ja loovus

Enno Lend (62) on Tallinna Tehnikakõrgkoolis (TTK) töötanud peaaegu kolmkümmend aastat, neist viimased kümme rektorina. Seda teekonda kirjeldab ta kui kulgemist, kus kogu aeg toimub midagi huvitavat ja ükski aasta pole eelmisega sarnane. Õpetatavates erialades on suurima arenguhüppe teinud töötleva tööstusega seotud erialad, muutunud on nii õppejõud kui üliõpilased. Koolijuhiga vestles Mari Kamps.

Olete TTK-ga seotud 1992. aastast saati, kui alustasite õppeprorektorina. Kas nende aastakümnete jooksul on enim muutunud kool, õppurid või õppejõud?

Kõik on väga palju muutunud. Kui alustada koolist, siis juba taristu on hästi palju muutunud, sest tänapäeval ei saa õppe- ja mõttetööd teha ventileerimata ruumis, kus hapnik otsa saab. Lisaks kaasaegne valgustus ja küte. Suure arengu on teinud läbi õppekavad, sest kui 1990ndate alguses alustasime kolmega, siis praegu on vastuvõtt 19-le õppekavale ja kõik need on kõrghariduse esimese astme ehk bakalaureuse tasemel.

Loomulikult on hästi palju muutunud ka õppurid, üliõpilased. Meil on käesoleval aastal 35-aastaseid ja vanemaid õppureid ligi viiendik kõigist. See esitab väljakutse õpetamismetoodikale ja õppeprotsessi läbiviimisele, sest eeldada, et täiskasvanuõpet saab läbi viia kella poole üheksast neljani pärastlõunal, on võimatu. Inimesed tulevad õppima teist või kolmandat ringi – elukestva õppe kättesaadavaks tegemine nõuab palju arutamist nii üliõpilaste kui õppejõududega.

Kui õpilased tulevad TTK-sse kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist, vajavad nad kerget n-ö taastumisperioodi. Gümnaasiumiaste kurnab nad millegipärast välja. Lisaks ei oska kaasaegne netipõlvkond tohutust informatsioonist teadmisi välja sõeluda. Seoste leidmine, nende õige interpreteerimine ja interdistsiplinaarne kasutamine on oskused, mida tuleb arendada, kuna noortel neid eriti pole.

Koolis on suured arengud leidnud aset viimasel kümnel aastal. Lisaks traditsioonilistele laboritele, kus on seadmed, tööpingid ja muud taolised asjad, oleme hakanud panustama digilahendustele ja simulatsioonidele. Kõiki seadmeid ei jaksa me osta, kui sama asja saab simuleerida. Oleme just hankimas sellist minitehase kontseptsiooni, mis on mudel, aga mille najal saab õpetada tegelikke tootmisprotsesse.

Siit edasi tuleb uurida, kas simulatsioonikeskkonnas saab õppida ka distantsilt. Koroonakriisi ajal proovisime ühte rahvusvahelist projekti, mille puhul simulatsioonikeskus asus Pärnu mnt 62 (TTK) ja lisaks meie üliõpilastele osalesid üliõpilased Riiast ja Hämeenlinnast. Enam-vähem see ka õnnestus, tekkis vaid väikeseid ülekandeprobleeme.

Õpetamises on suurima hüppe teinud ilmselt klassikaline masinaehitus, kuna 15–20 aastat tagasi olid vanad treipingid, freespingid, mehaanilise töötlemise pingid. Nüüd on CNC-pingid, paljud operatsioonid tehakse läbi virtuaalselt, ei pea n-ö laastu lõikama.

Siis muidugi automatiseerimine ja robotitehnika, mida mõnikümmend aastat tagasi oli hästi vähe. Nüüd oleme avanud robotitehnika õppekava ja robootika on ju nähtus, mis läheb oma rada edasi, andes siirded muudessegi valdkondadesse. Tugev suund on selle poole, et enam ei ole väga kitsaid õppekavu. Tulevikus toimubki ilmselt T-kujuline areng – on eriala süvateadmised (see on püstine kriips) ja teine kriips on horisontaalteadmised (arvutid, digi, majandus, ettevõtlus).

Ca 100 aastat tagasi arvutas insener kui konstruktor konstruktsioone, sildasid. Tänapäeval peab ta oskama veel nelja, viit, kuut asja ning lisaks on oluline ka sotsiaalne võrgustumine, sest üksinda ei tee enam midagi. Neid asju on hea rääkida, raske õppetöösse juurutada, aga püüdleme selle poole.

Kas ja kuidas saab üliõpilane ühildada õppetöö ja töötamise?

Koroonaeelses majanduskeskkonnas oli meie üks probleeme läbi aastate, et kuna inseneerias on enamikus valdkondades tööjõupuudus, siis 60–70 protsenti üliõpilastest käib tööl. Nüüd on dilemma – kas töötada või õppida ja siin paraku domineerib tööandja seisukoht – tööandja huvid on prioriteet ja kool jääb teiseks valikuks.

Siit edasi tekib mitu teemat: õpiaeg venib pikemaks ja kui see läheb liiga pikaks, kannatavad kooli tegevusnäitajad, sest üliõpilane peab nelja-aastase õppekava läbima maksimaalselt neli pluss kahe aastaga. Kui ta seda ei läbi, kaotab kool tegevustoetuses. Nii saavadki kokku vastandlikud huvid: ettevõte, kus ta töötab ja üliõpilane ise ning kool. Igaüks tõmbab oma poole.

Kui majandusel läheb hästi, on koolielu keerulisem korraldada. Kui aga majandus natuke rahuneb, siis surve üliõpilaste töölkäimisele ei ole võib-olla nii suur. Oleme ka ettevõtetega rääkinud, sest siirded lähevad maksuseadusteni välja. Häid lahendusi, kus kõik osapooled võidaksid, on raske leida.

Kuidas ja kus saab kool ettevõtjaid aidata?

Meie pakume mini- või mikrouuringuid, mille hind algab mõnesajast eurost. Need baseeruvad enamasti laborites tehtud katsetel. Suuremad uuringud on seotud Maanteeametiga, puudutades sildu ja teid.

Rakendusuuringud on üks meie kolmest põhitegevusest lisaks tasemeõppele ja elukestvale õppele ehk täienduskoolitusele. Kui saame õigesti kombineerida, siis võidavad kõik, sest uuringuid tegevate õppejõudude loengud on värskemad.

Rõiva- ja tekstiilivaldkonnas on väga palju igasuguseid riiete ja kangaste teste. Kooli poole pöörduvad rõivafirmad ja mööblitööstused, sest neid huvitab, kas näitajad, mis tootja on kanga omaduste kohta kirja pannud, ka tegelikkusele vastavad.

Tehnikainstituudis on prototüüpimist, CNC-pinkidel üksikute detailide valmistamist. Näiteks kui mõnel ettevõttel on vaja mingit detaili teha väga väikeses koguses, siis teeme meie need valmis.

Meil on uus logistika-simulatsiooni labor, mis võimaldab modelleerida liiklusvoogusid, kaupade liikumist. Need asjad on veel sissetöötamisel. Tulevikus on mõte hakata koos ettevõtetega tegema selliseid häkatone, kus tootja tutvustab oma probleemi ja meie võiksime seda 24 tunni asemel näiteks paar kuud uurida, pakkudes seejärel välja erinevaid stsenaariume või tootelahendusi.

Kas koroonakriis õpetas ka midagi kasulikku?

Saime distantsõppega hakkama, aga ühtteist on õppida küll. Meie majas näiteks selgus, et mõned õppejõud, kes vaatasid varem e-õpet pika pilguga ja põlastavalt, leidsid, et see on tegelikult väga tore. Teine asi, et erinevaid suhtluskeskkondi (õppejõud kasutasid Zoomi, Skype’i, Teamsi jne) sai üliõpilase jaoks liiga palju ja edaspidi tuleb kindlasti teha konkreetne valik.
Õppejõudude sõnul on ükskõik, mis keskkonnas töö käib, aga tegelikult tahavad nad üle võrgu suhelda konkreetse inimesega. Tähtis on õlg-õla tunne. Suhtluskeskkond on üks tööriist, kuid see ei asenda kõiki kontakte.

Niisugused eriolukorrad tekitavad väikse tehnoloogilise hüppe ja eks järgmisel õppeaastal vaatame, kuidas sellega edasi minna. Distantsõppe ajal selgus ka tõsiasi, et õppejõudude võimekus e-õppega toimetamisel on erinev. Seetõttu on plaanis käivitada sügisel mentortegevuse programm n-ö mahajäänute abistamiseks.

Siin on toimunud paradigma muutus, sest kui veerand sajandit tagasi oli hea õppejõud see, kes valdas väga hästi sõna, oli hea oraator, siis praegu on suundumus selle poole, et hea õppejõud on tubli selgitaja ja toetav mentor. Õppematerjale on igasuguseid, aga vaja läheb inimest, kes juhib õppematerjali kasutamist.

Mis on praegu keerulisemad teemad koolis?

Keerulisem teema on teatud võlad, mis on distantsõppe ajal tekkinud. Näiteks laboris tehtavad tööd, mis tulebki füüsiliselt ära teha, kuid mis koroonakriisi tõttu nihkusid edasi. Teine keerukus on, et kuna ka ettevõtted peatasid tegevuse, ei saanud üliõpilased teha ära õppekavas ettenähtud praktikat. Väga paljud ettevõtted ütlevad praktikakohtadest lahti. Oleme pikendanud perioodi suve lõpuni, et üliõpilased saaksid 4–5 kuu vältel oma kahekuuse praktika ühes või teises ettevõttes ikkagi ära teha. Samuti tuleb mõelda sellele, et kui üldse ei saa ettevõttesse minna, millega siis seda asendada.

Kas tehnikakõrgkool on noorte seas menukas?

Üliõpilaste vastuvõtu üle kurta ei saa – igal aastal oleme kõik õppekavad avanud. Peab ainult mõtlema, kas muuta traditsioonilist päevaõppevormi nädalavahetuse õppeks või kaugõppeks, sesoonõppeks. Tõenäoliselt vana õppetööprotsessi enam pikalt ei toimu. Tahame omas sektoris hästi toimetada ja valida, mida teha. Üks minu põhimõtteid on, et kooli ja selle tegevusi tuleb arendada tervikuna. Ei saa vastandada taristut või õppekavu või inimesi. Kui arendada ainult õppekavasid ja inimesi (õppejõude, mehitamist, koolitamist) ei arenda, siis kooli areng lõpeb varsti.
Võimaldame oma inimestel osaleda doktoriõppes ja püüame töötasuga olla enam-vähem konkurentsivõimeline, mis siiani on ka õnnestunud, kuid eks näis, kuidas edasi. Näiteks 15 aastat tagasi oli meil mõnes instituudis keskmine vanus 60 aastat ja rohkem ning palkadega oldi rahul, kuigi need olid suhteliselt madalad. Nüüd aga on meil keskmine vanus 40 aastat ja veidi rohkem ning raha teema on olulisem.

Mis Teid TTK-s hoiab, olete ju selles majas ise ka õppinud?

Ma olen siin olnud erinevatel aegadel. Vahepeal ka ära käinud. See on huvitav töö ja kõik aastad on ikkagi erinevad. Kui vaadata haridust laialt, kasvõi Euroopa skaalal, siis muutused on olnud ikkagi väga suured. Võtame kümme või 15 või 20 aastat tagasi. Oleme siin kõnepruugis harjunud, et loovad erialad on kusagil mujal. Inseneeria aga ongi ju tehnika, tehnoloogia ja loovus. Töö on väga huvitav ja ükski aasta pole eelmise peegeldus. Pidev minek mööda teed edasi ja seda on huvitav kaasa teha.