Soodla veehoidla põhi paistab! Kas Eestit ootab veepuudus?

Tallinna veega varustavate veekogusid mõõdistav töörühm avastas äsja, et Soodla veehoidla on suures ulatuses kuivaks jäänud. Ilmateenistuste andmetest ilmnes, et tänavu suvel sadas vihma kolmandiku jagu tavapärasest kogusest. Kuna pealinna veetarve on püsinud aastaid pea muutumatu, nii näitavad AS Tallinna Vesi andmed, kerkib küsimus – kas läbi ajaloo liigveega võidelnud Eestit ähvardavad Lõuna–Euroopat juba pikemat aega vaevavad ulatuslikud põuad? Vastus on nagu uuriva ajakirjanduse faktikontrollis: nii ja naa. Tallinna Ülikooli teadlaste ja teaduritega vestles ja nende jutu kirjutas üles Ants Vill.

„Kõigepealt peab ütlema, et kui vaadata Eesti sademete hulka aasta lõikes, siis pikemas perspektiivis saame ikka oma nii-öelda normi kätte. Ainult et viimastel aastatel, ehkki mitte just igal aastal, on olukord muutunud ebasoodsamaks. Kui tuua näide sellest, mis meid võib oodata, meenutan 2018. aasta tohutut põuda Rootsis, millega kaasnes ikaldus ja nad ostsid meilt kõrge hinnaga loomasööta. Ja siis tulid paduvihmad, tekkisid üleujutused,“ rääkis Tallinna Ülikooli (TLÜ) ökohüdroloogia professor, Ökoloogia keskuse juhataja Jaanus Terasmaa.

„Joonistub selline ilmastikumuutuste skeem: suvel, kui taimedel, ka põlluviljadel, on kasvamisaeg, siis vett napib, maa kuivab, tekib koorik, taimed ei kasva eriti ega moodusta ka mulda kaitsvat kamarat. Siis aga tulevad tugevad vihmahood, mille ärauhtuva toime eest on viljakandev mullakiht kaitsetu.“

Professor tõdes, et osalt on tegu põuailmingutega. „Õnneks ei ole selliseid aastaid seni olnud järjest mitu. Kliima muutub, ka meil on suund sinna, mis Lõuna-Euroopas juba käes on.“

Käib suur mõõtmistöö

Oleme ju kõik juba ammu kuulnud, et olgu muuga, kuidas on, aga vett on meil Eestis küllalt. Meie ajalugu on olnud võitlus liigvee vastu, nagu monumendiks kasvatatud teema Vargamäel või hilisem sotsialistlik kangelastöö soode kuivatamisel. Nüüd on juba pikemat aega käsil roheline idee soomaastike taastamisest Eestis. Linnainimesed saavad tihti teada looduse probleemidest internetist lugedes, vahel ka autoaknast vaadates. Sellesuviste Lääne- ja Lõuna-Euroopa põuasõnumite kõrval mõjus ikkagi väga ootamatult Tallinna Ülikooli ökoloogide teade, et Soodla veehoidla on üsna kuivale jäänud.

Ökoloogia keskuse teadur Tiit Vaasma rääkis Keskkonnainvesteeringute Keskuse tellitud ja AS Tallinna Vee ning Tallinna keskkonna- ja kommunaalametiga koostöös läbiviidavast projektist, mille eesmärk on siirduda hinnangute ajastust kindlate teadmiste ajastusse. Nimelt mõõdavad nad koos kolleegi, teadur Egert Vandeliga praegu Tallinna joogiveehaarde suuremaid seisuveekogusid. Selleks kasutavad nad moodsat, GPS-seadmetega ühendatud sonartehnoloogiat. Arvutuste tulemusena saab teada, millise mahu ja ka põhjareljeefiga on Soodla ja Paunküla veehoidlad ning Raku, Männiku ja Ülemiste järved.

Mis puutub meie traditsioonilisse joogivee reservuaari, märkis Vaasma, kes ise järvel kurseerides selle moodsa seadmega sügavused üles mõõtis: „Tallinna Vesi teab kindlasti, mis suurusjärgus neil vett kasutada on. Täpne teadmine joogivee ressursside kohta on parem, see on lausa hädavajalik – näiteks saab teha arvutusi vee kasutamisest tulenevate veetasemete ja mahtude muutuste kohta jpm. Ülemiste ise on muidugi ka suure varuga, olenemata sellest, et see on suhteliselt madal, kõige sügavam koht on üle viie meetri, aga suurem osa on oluliselt madalam, enamasti kolme meetri kandis.“

„Samas ei ole kahtlust, et veetaseme järsud muutused mõjuvad ökosüsteemile küllalt tugevalt,“ märkis Vaasma. „Tallinna veehaardel on lisaks Ülemiste järvele kaks suuremat kogumisveehoidlat – Soodla ja Paunküla. Need on varuks, tavalisel aastal on nendes olev veehulk püsiv. Nii palju, kui sisse voolab, lastakse ka välja voolata. Tundub, et neid kasutatakse vaheldumisi: nüüd Soodla, paar aastat tagasi aidati kuiv suvi üle elada Paunküla toel. Selle ajaga jõuavad varud igal juhul taastuda. Aga me ei tea, kui edaspidi tuleb järjest näiteks kolm põuast ning kuuma suve, kuidas siis asjad kujunevad. Seda peab hakkama plaanima,“ ütles ta.

Ökoloogia keskuse teadur Egert Vandel märkis: „Nüüd on meil veehoidlate põhjareljeefid teada. Niipea, kui arvutused on tehtud, saab täpselt öelda, kui palju vett saame, kui veetaset alandada üks meeter, kui palju siis, kui järgmine meeter ja nii edasi. Sealt tuleneb ka teadmine, mis praegu täiesti puudub, et kui palju nivoo alandamine paljastab konkreetses veehoidlas põhjapinda. Siis saab ka hinnata, milline on veetaseme muutuse mõju veekogu elustikule, ökoloogilisele seisundile.“

Vandeli kolleegi teadur Vaasma fotod praguliseks kuivanud põhjaga veehoidlast tõmbasid ka laiema avalikkuse tähelepanu.

Vandeli sõnul käisid nad kevadel sonariga esmajärjekorras üle need piirkonnad, mis oma madaluse tõttu võisid hiljem roostuda ning muutuda mõõtmiseks ligipääsmatuks. „Nüüd tulime töid lõpetama ning avastasime, et veetase oli alanenud kaks ja pool meetrit. Suures ulatuses laius kuiv, pragunenud põhi. Pilt on muidugi hullem, kui tegelik kahju. Kalad ujusid ju koos veega kaasa, veetaimestik on pea täielikult kuival. Taimestik on aga elukeskkonnaks väikestele kaladele ja zooplanktonile. Vee läbipaistvus oli samuti kehv, nii ei ole ilmselt ka fütoplanktoni olukord kiita. Massiliselt oli kuival karpe (molluskeid), kuid ei ole selge, kas enamik kodasid pärines juba varem surnud isenditelt või olid nad hukkunud langetatud veetaseme tõttu.“

Vandeli sõnul võib kogemustele tuginedes öelda, et keskkond taastub suures osas umbes aastaga, kui veetase viiakse tagasi algsele tasemele. Olukorda tuleb seirata. „Mida aga kindlasti peab lisama, on see, et veehoidla ongi rajatud veetagavara hoidmiseks, selle kasutamisega kaasnevasse ei pea väga emotsionaalselt suhtuma, midagi ei ole teha,“ lisas ta. „Sarnane olukord oli 2018. aastal Paunküla veehoidlaga, selline lühiajaline muutus ei pruugi tuua kaasa eriti püsivaid probleeme. Soodlas on vesi tagasi ilmselt juba kevadeks.“

„See projekt, kaardistamine, toimubki eesmärgil, et kui teame täpseid vee mahte, saame teha valikuid, kust vett nappuse puhul võtta. Kindlasti on üha kasvavate energiahindade puhul kasumlikum võtta vett veehoidlatest, mis täituvad raskusjõu mõjul ehk vooluvetega. Paunküla veehoidla täitmine käib näiteks Jägala jõest pumpamise teel, see on energiamahukas töö. Teiselt poolt saame aga paremini hinnata tühjendamise-kasutamise keskkonnamõjusid, et võimalusel võtta vett sealt ja sellisel määral, mis kõige vähem veekogude ja nende ümbruse ökosüsteeme kahjustab,“ lisas Vandel.

Sajab rohkesti ja pealegi valel ajal

„Meil siin Eestis paistavad kliimamuutused vähem välja, Euroopa põud oli tänavu ikka tunduvalt tõsisem kui meil. Samas aga ei saa välistada, et tuleval aastal on vastupidi. Kliima on muutumises, see on muutunud üsna ettearvamatuks,“ rääkis professor Terasmaa. „Eks peame sellest oma järeldused tegema. Juba 2018. ja 2020. aastate kuivade suvede valguses otsustasid mitmed vallad saavutada hinnamuutuste teel olukorra, kus joogivett ei kasutataks enam kastmiseks,“ meenutas Terasmaa.

„Meil on siin maanurgas siiski veel veebilanss positiivne – aasta lõikes sajab rohkem kui jõuab ära aurata. Samas peab ütlema, et sademeid on tänavu selgelt tavalisest vähem. Näiteks Väike-Maarja mõõtmisandmeid vaadates selgub, et kaheksa kuu kliimanormi järgne sademete hulk on olnud 500 millimeetrit, tänavu oli augusti lõpuks sadanud aga tunduvalt vähem – vaid 300 millimeetrit. Lisaks oli tänavu väga kuum suvi, nii oli ka aurumine suurem,“ jätkas professor.

„Kui aga pikemas plaanis ja kliimamuutuste foonil vaadata, siis üldine ennustus on, et aastaks 2100 on meil sademete hulk viiendiku ehk 20 protsenti praegusest suurem. Tundub, et see on ju tore. Või ka mitte – kulub rohkem vaeva liigsest veest lahti saamiseks,“ rääkis Terasmaa. „Kliima üldine loomus on meil siin muutumas suunas, et kuu sademed võivad alla tulla väga lühikesel ajaperioodiga – vahel piisab ühes paduvihmast. See ei ole oluline üksnes põlluviljade ning muldade seisukohalt, nagu eespool märkisin, sadude iseloomu muutus on väga oluline ka meie veevarude kujunemisele, sealhulgas põhjavee seisundile. Tugevad vihmad uhuvad näiteks põllumajanduskemikaale, toitaineid ning ka orgaanilist materjali minema. Need jõuavad lõpuks Läänemerre, mille seisund on niigi halb.“

Rohepööre on väga pika vinnaga projekt

Ökohüdroloogia professor valgustab tulevikku: „Meil võib tulevikus – nii uskumatult, kui see ka ei kõla – muutuva kliima tõttu senisest rohkemgi vett olla. Aga see võib juhtuda n-ö valel ajal ja vales kohas. Samas – meil ei ole selle vastu inimestena suurt midagi ette võtta, peame leppima sellega kui paratamatusega. Peame kohanema ja püüdma hakkama saada. Samuti arvestama sellega, et kui oleme juba kliima tuksi keeranud ja muutused on alanud, siis ega see päevapealt korda ei lähe. Mida iganes me praegu rohepöörde raames ette ei võta, ei ole ei meil ega meie lastel sellest suurt kasu. Kui läheb hästi, avalduvad praeguste pingutuste mõjud meie lastelaste eluajal. Nii et peame tuleviku nimel pingutama.“

Kuidas saaks Eesti veebilanssi sättida nii, et vähendada võimalike põudade ning ka paduvihmade mõju? „Üheks viisiks on kahandada vooluvete kiirust. Tekitada olukord, et meil oleks võimalikult suured veetagavarad, et kõik ei jookseks kiirelt mööda kuivenduskraave otsejoones mere poole. Raske töö ja pika vaevanägemise tulemuseks on meil Eestis praegu 150 000 kilomeetrit kraave, see on ligi pool maad siit Kuuni. Ja kõik need juhivad vett allamäge, ikka mere poole. Seda teevad ka need kraavid, mis kasutusest väljas, kus silmale mingit vett ei paistagi enam. Ka seal käib, olgugi väiksemal määral, vee äravool pinna all edasi. Peame ümber mõtestama, kas meil ikka on jätkuvalt eesmärk veest võimalikult ruttu lahti saada. Projekte veevoolu aeglustamiseks ja ökosüsteemide taastamiseks õnneks juba on, aga tihti näeme olukorda, kus ühes nurgas sood kalli raha eest taastatakse, samas teises otsas tõmmatakse metsavahele uusi kraave, et puud paremini kasvaksid,“ selgitas professor Terasmaa.

„Mis veesse puutub, siis peaks olema selge, et mida aeg edasi, seda suurem väärtus sellel on. Loodan, et Eestis ja kogu Euroopas ei pea minema seda teed, mida on läinud Austraalia, kus kogu vesi on börsikaup, mitte nii-öelda igameheõigus. Kus iganes tahad midagi kasvatada, pead maksma. Seal on kõik, eriti üha vähemate sadude tõttu, kinni pandud. Midagi ei lasta vabalt voolata. Looduslikust režiimist on vähe alles jäänud,“ maalis professor meile võimalikku, kängurumaal juba tegelikkuseks saanud tulevikuperspektiivi. „Samas, Euroopas on piirkondi, eriti lõunas, kus veenappus on juba üsna kaua väga terav. Peame siin sellise olukorra tekkimist vältima. Selleks on vajalik nii vee säästmine, kui ka selle äravoolukiiruse kahandamine.“

Kala tahab paisuvaba jõge

Juba pikalt on paljud looduskaitseringkonnad, aga ka täitevvõimu esindajad tegutsenud suunas, et kõrvaldada keskkonna, eelkõige aga kalastiku huvides, jõgedelt kõikvõimalikud paisud – olgu siis veski-, elektrijaama- või ka veehoidla paisud.

„See suund on tugevalt esil pea üle kogu Euroopa Liidu, aga üha enam ka meil. Kõik veetakistused on võõrkehad, need tuleb kõrvaldada. Paisjärve käsitletakse ökoloogilises mõttes jõena, seega ei saa selle seisund kunagi hea olla. Samas aga olen seisukohal, et selle suunaga ei maksa liiale minna, mõned paisud on kultuuriloolise, ka tehnikaajaloolise ning, miks ka mitte, emotsionaalse kaaluga. Teemat tuleks käsitleda juhtumipõhiselt,“ ütles Terasmaa. „Lisaks on sellel probleemil ka teistpidine ökoloogiline mõju – paisud, paisjärved aeglustava vetevoolu maastikult, hoiavad kinni setteid. Kui me nüüd need maha tõmbame, siis peaks esiteks vaatama, mis sealt tagant kõik valla päästetakse, mis lõppkokkuvõttes on võib-olla suurema ökoloogilise mõjuga kui senine paisutamise mõju. Võib-olla on osadel juhtudel otstarbekam hoopis kalatreppidesse investeerida ja jätta osaliselt vesi praegust teed mööda voolama?“

„Kui vaadata meie veestiku tervist, siis peab kurvastusega ütlema, et see on, hoolimata pingutustest ning regulatsioonidest, pidevalt halvenenud. Olukord on halb, aga mitte lootusrikas,“ nentis Terasmaa. „Kümne aasta seireandmed näitavad, et väga heas seisundis jõed on praktiliselt kadunud ning väga halvas seisundis jõgede osakaal sama palju suurenenud. Järvede puhul on muutused ja olukord veel märksa hullemad – juba ligikaudu 65 protsendi seisuveekogumite seisund ei ole hea.“

„Kokkuvõttes võib öelda, et loodusvaradega ei tohi priisata ka külluse ajal. Aga mida me kohe saame ära teha, et oma tulevikku kindlustada ja olevikku kergendada, on loobumine vee priiskamisest ,“ ütles Tiit Vaasma. „Joogiveega ei maksa ikka muru kasta. Kogume parem vihmavett!“ lisas Terasmaa.

„Mina tooks positiivse noodi: üldfilosoofiliselt saab kindlasti öelda, et elustik igal juhul kohaneb. See käib ka veekogude ökosüsteemide kohta. Ainult, need võivad tulevikus olla teistsugused. Näiteks meie poolt praegu hinnatud selge järvevesi kaob, siis peavad meie lapselapsed loomulikuks teistsuguse elustikuga, hägusat vett. Meie näeme hetkel asju nii-öelda ühepäevaliblika vaates: mis on olnud, peab alati olema. Samas aga ei tähenda see, et me ei peaks võitlema looduse reostamise ja üleekspluateerimise vastu,“ võttis Eesti vete ökoloogia kokku teadur Vandel.