Tartu veevärk ehk Wasserwerk Dorpat muutuste tuules

Toomas Kapp oli vaid 25-aastane insener, kui saabus otse Eesti Maaülikoolist (EMÜ) tööle suurte muutuste lävel olnud Tartu Veevärki. Täna, veerandsada aastat hiljem, naudib ta ikka veel firma uusi arenguetappe.

„Tulin tööle Tartu Veevärki 1994. aastal. Siis oli just reoveepuhasti ehitus seiskunud ja Tartu otsis lahendusi puhasti lõpuniehitamiseks,“ jutustab juhataja Toomas Kapp. „Kõik reovesi, mis Tartus tekkis, läks läbi kolmekümne väljalasu otse Emajõkke. Reoveepuhasti ehitamine nõukogude ajal tehtud skeemi ja seadmetega valmis ei saanud.“ Aastal 1994 andsid selleks tagastamatut abi Šveitsi ja Eesti riik ning aastatel 1994–1998 ehitati lõpuks valmis ka reoveepuhastid.

Joogiveega olid asjad samuti vanamoodi. Staadioni tänava veehaardest pumbati joogivesi siis teisele poole jõge Õpetajate tänava veetorni, ja kui „paagiserval istuva valvuri jalad märjaks said“, oli paak täis saanud. Automatiseerimise tase oli minimaalne ja kehva kvaliteediga torustikul juhtus kaks veeavariid päevas. Täna juhib kogu veevärki automaatika ja uuenenud võrgul esineb suuri avariisid koos suureulatuslike katkestustega harva.

„Tähtis on, et veevarustus areneb koos linna kasvuga. Vee-ettevõtted teevad otsused 50 ja 100 aastaks. Hea, kui on nii ajalooline mälu kui ka tulevikuvaatav ja pikaajalisi otsuseid tegev meeskond. Erinevates rahvusvahelistes projektides kogenud inseneridega suheldes on saadud palju häid kogemusi ja tarkust. Kui sa istud oma ala maailma tippinseneriga kaks tundi laua taga, küsid küsimusi ja ta selgitab koos skitsidega, siis oleks nagu kaks kuud koolis käinud. Neil on kõigile keerulistele küsimustele selged vastused. Näiteks Tartut konsulteeris tunneliehituse maailma tippu kuuluv insener Ron Edward Dyce ja meil õnnestus reovee mikrotunneli ehitus läbi Tartu ajaloolise kultuurkihiga kesklinna väga hästi, võrreldes samal ajal Euroopas ehitamisel olnud sarnaste projektiga. Ka Eesti tipud on alati nõuga abis olnud. Paljude inseneridega on senini sõprussidemed ja aitame üksteist nii oskuste kui teabega.“

See ongi töö võlu ja ilu, kui insenertehniliselt on õnnestunud mingid murekohad efektiivselt lahendada. „Meie meeskonnal oli ja on õnn ja võimalus välja ehitada uus Tartu veevärk,“ räägib EMÜ mehaanikainsenerina lõpetanud Kapp.

Hiljuti ostis Tartu Veevärk Emajõe Veevärgilt endise Tähtvere valla võrgud, kuna Tartu linn võttis haldusreformi käigus üle Tähtvere valla. „Emajõe Veevärk tubli ettevõttena haldab suure territooriumi – ühele poole 60 kilomeetrit ja teisele poole 110 kilomeetrit Tartust – veevärke, neil on 56 reoveepuhastit. Meil on üks reoveepuhasti ja sellele lisandus mai alguses kolm väiksemat reoveepuhastit, mille ilmselt paneme kinni ja toome reovee Tartusse, mis on kulu- ja puhastusefektiivsem lahendus.“

Joogiveetorustiku ajalugu ulatub Lutsu aegadesse

Kui kirjanik Oskar Luts esimesi samme tegi ja Jakob Hurt kutsus üles rahvaluulet koguma, oli suurem osa Tartu salvkaeve halvas seisus ja reostunud. Aastal 1888 rajati Toomeoru kaev, mille kvaliteetse veega hakati varustama ülikooli rajatavat veevärki ja Toomkiriku varemetesse ehitati veereservuaar. 1926. aastal ehitati Meltsiveski allikatele (Tartu Ülikooli spordihoone lähedal) ajutine pumpla, kuhu paigutati kaks pumpa tootlikkusega 30 m³/tunnis ja 50 m³/ tunnis ja ühendati „Vanemuise“ teatrihoones asuva ajutise reservuaariga.

Ka täna tuleb Meltsiveski allikatelt  kuni 45 protsenti Tartu veest. Pumbad on loomulikult uued ja võimsamad, automaatika tõhus. „Täna on tarbimine 15 000 kuupmeetrit ööpäevas (nõukogude aja lõpus 41 000 kuupmeetrit ööpäevas). Olemasolev veevaru on 49 000 kuupmeetrit ööpäevas. Hetkel annab Anne joogiveepuhasti kuni 45 protsenti ja Sepa tänava joogiveepuhasti kuni 15 protsenti veetoodangust,“ räägib Kapp.

Tartu linna all on viiest kuni 400 meetri sügavuseni neli põhjaveekihti, kust kõigist võetakse täna ka vett. Füüsikaliste näitajate järgi on joogiveeks parim pealmine kvaternaari kihi vesi. Puurimisel on 20 uut kaevu ja uus joogiveehaare on rajamisel Tartust põhjapoole Kõrvekülla, et Tartu pikaaegne veetarve tagada ka tipptarbimise hetkedel.

„Seal tuleb segada kolme kihi vett, sest igas kihis on mingit ainet üle. Probleemsed on ennekõike raud, väävelvesinik ja fluoriid. Tartus on sada tuhat andurit, mis iga päev hindavad veekvaliteeti. Seetõttu tuleb ikkagi doseerida ja segada parim võimalik kokteil. Hetkel investeerimine 60 protsenti käibest tagasi tulevikku, et kindlustada Tartu heade veeteenustega. Investeerime nii veehaardesse kui torustikesse.“

Hallmalmtorustikust vahetatakse polüetüleentorustiku vastu välja kolm protsenti aastas, vanast keraamilisest- ja betoontorustikust vahetatakse aastas 2,5 protsenti välja. Selleks, et linn saaks areneda, rajatakse süsteemselt sademeveetorustikku.

Tartu seis on parem kui pealinnal. Näiteks Tallinna veetarbest tuleb 15% põhjaveest, ülejäänu pinnaveest ja vee kogumisala ulatub sajakonna kilomeetri kaugusele pealinnast, kuid kuumadel suvedel võib tekkida defitsiit.

Reovesi muutub biogaasiks

Filmis „Kevade“ pole ühtegi stseeni sellest, kuidas Toots või Teele käimlas käisid. Küll aga on kaasaegsetes filmides väga palju kaadreid elust ööklubide tualettruumides. Otse öeldes suundusid 1980. aastatel tartlaste, nii professorite kui ka üliõpilaste, väljaheited otse jõkke.

Aastal 1982 hakati metroo meetodil rajama reoveetunnelit Turu tänavalt kesklinna suunas, aga 2,3-meetrise läbimõõduga tunnel edenes väga aeglaselt. Eesti taasiseseisvumise järel, 1996. aastal, valmis reoveepuhasti mehaaniline osa ja 1999. aastal avati ametlikult reoveepuhasti bioloogiline osa. Pärast projekti lõpetamist suunati juba 80 protsenti Tartu linna reoveest puhastisse. Täna avaneb Tartu Veevärgi peahoonest ülevaatlik pilt reoveepuhastussüsteemile. Laias laastus koosneb kompleks settebasseinidest ja biogaasi elektrijaamast.

„Vasakul eemal paistab peapumpla, mille all on 16 meetri sügavune veereservuaar, kus reovesi liigub mehaanilisse reoveepuhastisse (6 mm aukudega lamellvõre), mis võimaldab eemaldada võreprahi nagu mobiiltelefonid ja mu sodi.“

Seejärel on liivapüünis ja siis liigub reovesi bioreaktoritesse, mis söövad reostuse, lämmastiku, fosfori. „Järelsetitistest pumbatakse juba muda biogaasijaama. Muda võetakse välja kolmes puhastamise etapis ja pumbatakse bioreaktorisse, kus 4000 tonni muda käärib 20 päeva.“ Selle käigus eristub biogaas (60% metaani, 38% CO₂) ja generaator toodab kuni 300 kW elektrit tunnis (nii 30% omavajadusest) pluss soojust.

„Settebasseini jääkidega ehk kokkukogutud orgaanikaga on kaks võimalust, kas komposteerida või muuta biogaasiks. Viimane meetod on kiirem ja parem, sest sisuliselt muudetakse räme hais energiaks. Enne biogaasijaama valmimist tuli murekõnesid 3–4 kilomeetri kauguselt,“ seletab Toomas Kapp.

Aknast välja vaadates on Emajõe luha taga näha Fortumi koostootmisjaama korstnad. „Tartu on roheline linn, sest kasutab toasoojana elektritootmise jääki. Meie muudame elektriks tartlaste igapäevased ülejäägid.“

Biogaasireaktorist välja tulnud muda segatakse turbaga ja järelkomposteeritakse. Taamal helekollases majas on kangasfiltrid, kust läheb juba eelpuhastunud vesi läbi ja seejärel lastakse vesi mööda kaskaadi jõkke. Kangasfiltritega viiakse fosfori sisaldus 0,5 milligrammini liitris. „Ainuke mure on, et saada aastas täiendavalt kätte kolm tonni fosforit, on vaja kulutada 300 tonni kemikaali raudsulfaati. Selle tegevuse jalajälg on keskkonnale märkimisväärselt suurem kui kolmel tonnil fosforil. Eesti normid on üle pingutatud,“ arvab Toomas Kapp.

Emajõel on korralik fosforifoon olemas, sest põldudelt enne ja pärast Tartut tuleb fosforit piisavalt jõkke, uuringute järgi moodustab põllumajanduse reostus üle 90 protsendi Emajõe reostuskoormusest. Vihmavesi voolab ju lõpuks samuti jõkke.

Sadevee torustik

Mida rohkem linna ehitatakse, seda enam tuleb sadevett ära juhtida. „Eks linnaplaneerimisel tuleb ka arvestada, et vesi koguneb madalamatesse kohtadesse. Täna ei suuda noored projekteerijad füüsikaga kohaneda ja mitmed ruumid allpool tänavapinda upuvad. Täna peab ise leiutama. Tõravere ilmajaama andmed on Tartule ebatäpsed. Tõravere jääb 20 kilomeetri kaugusele Tartu piirist ja seetõttu tegime endale Tallinna Vee eeskujul ilmajaama. 3. juulil 2016 oli Tartu linnas meeletu uputus, vihmafront tuli üle Pühajärve, kus uppusid kaks paati sademete koguse all ära, aga Tõravere andmete järgi oli tegu suhteliselt tavalise valinguga,“ jutustab Kapp.

Toomas Kapp istub nii Tartu Veevärk AS-i juhatuse esimehe toolil kui ka Tartu volikogus ja ammutab elu mõtet Tartu linna hea taristu arendamisest ja lastelastega tegelemisest.

Tartu Veevärk AS

Müügitulu 10,9 miljonit eurot (2018)

Kasum 2,8 miljonit eurot (2018)

Töötajaid 93 (märts 2019)

Tähtsad verstapostid

1. novembril 1929 toimus pidulik Tartu linna veevärgi avamine. Esimese majandusaasta lõpul oli veevärgil 47 klienti, kes olid tarbinud vett 3114 m³ aastas (veevõrgu pikkus 4,346 km).

Aastal 1930 kehtestati Tartus esimene sundmäärus veevarustuse- ja kanalisatsiooniseadmete ehitamise kohta. Ehitus võis toimuda linnavalitsuse loal ja ettevõtjate kaudu, kellel selleks omakorda linnavalitsuse luba.

Aasta 1944 16. oktoobril loodi Tartu Linna Veevärgi, Kanalisatsiooni ja Gaasi Kontor. Alustati veevärgi ennistustöödega, kuna see oli sõja käigus tugevasti purustatud. 3. märtsil 1945 jõudis vesi veetorni, mida tänapäeval tunneme aadressil Õpetaja 9 asuva ehitisena. 1945. aastal oli abonente 302, veevõrgu üldpikkus 19 km. Aastal 1950 pumbati esmakordselt võrku üle miljoni kuupmeetri vett aastas. Kanalisatsioonivõrk kuulus ühisvoolsesse süsteemi ja eelvooluks oli Emajõgi, puhastusseadmed puudusid.

Aastal 1963 kasvas järsult veetarbimine, kuid olemasolevate puurkaevude tootlikkus ei võimaldanud uusi vajadusi täita. Samal aastal lõpetati Täitevkomitee otsusega vee müük suurematele asutustele, kellel oli oma puurkaev ja limiteeriti paljude ettevõtete jaoks.

Aastal 1964 võeti kasutusele Toomeoru veehaare. 1966. aastal reformiti olemasoleva ettevõtte struktuur ja moodustati iseseisev ettevõte – Tartu Linna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Kontor. 1966. aasta lõpuks töötasid Toomeoru ja Meltsiveski veehaare ning Raja, Aardla, Teguri ja Tehase tänava puurkaevud. Aastatel 1972–1977 ehitati Ropka veehaare ja 1976 alustati Anne veehaarde puurkaevugruppide puurimisega, mis jätkus 1980. aastatel.

1994. aastal jätkas Tartu Veevärk reoveepuhasti ehitamist Šveitsi riigilt tagastamatu abina saadud seadmete ja Eesti poolt määratud 60 miljoni krooni ehitusraha toel. Tartus hakati reovett puhastama 1996, kui valmis reoveepuhasti mehaaniline osa.

1999 avati ametlikult reoveepuhasti bioloogiline osa, kus puhastati bakterite abil aerotankides, mis võimaldas eraldada 95% heljumist ja biokeemilisest hapnikutarbest (BHT). Eraldati ka 80% fosforist ja 50% lämmastikust. Samuti avati peapumpla ja reovee tunnelkollektor „Kesklinna-1“, mis ulatub peapumplast kuni Tartu kesklinnas asuva Aura keskuseni. „Kesklinna-1“ suurim sügavus on 16 meetrit, läbimõõt 2,3 meetrit ja pikkus 4,5 kilomeetrit.

Aprillis 2004 avati reovee tunnelkollektor „Kesklinna-2“, mis hõlmab Kesklinna, Supilinna, Tähtvere ja osa Veeriku linnaosast. See ehitati Euroopa Liidu ISPA abiprogrammi toetusel.

Nimetatud tunnelkollektori kogupikkus on 2,5 kilomeetrit, suurim sügavus 10,2 meetrit ja läbimõõt 1,2 meetrit. Tunnelkollektor „Kesklinna-2“ võimaldas puhastisse suunata viimased 13 Emajõkke suubuvat tänavakollektorit. Selle projekti tulemusena jõudis 100% Tartu linna ühiskanalisatsiooni reoveest puhastisse.

2004 alustati Tartu vee- ja kanalisatsioonivõrgu laiendamise ja renoveerimisprojektiga „50+50“. Selle projekti eesmärk oli Tartu elanike joogivee paremaks muutmine, veevarustushäirete kõrvaldamine, kanalisatsioonivõrgu korrastamine ja uuendamine, vihmast põhjustatud üleujutuste vähendamine ning ühisveevärgi ning -kanalisatsiooniga liitumise võimaldamine.

Projekti „50+50“ raames kaasajastati ja paigaldati kokku 101 kilomeetrit torusid (21 km moodustasid uued veetorustikud ja 22 km uued reoveetorustikud). 39 kilomeetri ulatuses rekonstrueeriti juba olemasolevaid veetorustikke ja 17 kilomeetri pikkuses varasemaid reoveetorustikke.