Tee siidritootjate kõrgliigasse

 

Kas sa tahaksid vahetada eduka karjääri Ameerikas hullu töörabamise vastu ühes Valgjärve talus? Või oled äkki mõelnud, et teeks õunaaia ja istutaks sinna alustuseks 4000(!) õunapuud? Kui see kõik tundub piisavalt pöörane, siis tasub tuttavaks saada perekonnaga, kes lihtsalt otsib kogu aeg uusi seiklusi. Sulev ja Tea Nõmmanni pereärist kirjutab Viivika Eljand.

Kohtun Sulev Nõmmanni ja tema poja Christopheriga (20) Siidrikojas Valgjärvel. On mai keskpaik ja nii kaugele, kui pilk ulatub, laiuvad õites õunapuuväljad. Ajakirjas pole kahjuks võimalik edasi anda seda võrratut mesist aroomi, mida levitavad 7000 õitsvat õunapuud, kuid õnneks on meil kõigil võimalik nautida maailmaklassi siidrit, mis nendest imelistest viljadest valmib. Tõepoolest, üheksa aastat esimese siidrisaagi ootamist tasus selles Valgjärve talus ära.

 

New York. Tallinn. Turu. Tallinn. Valgjärve

Nõmmannite perekond on kõike muud kui põlised maainimesed, kellele viljapuude rajamise tarkus on emapiimaga kaasa antud. Pigem on tegemist väikest viisi maailmakodanikega.

„Me abiellusime Teaga 1994. aastal New Yorgis,“ selgitab tol ajal ÜRO-s töötanud Sulev, doktorikraadiga ökoloog. „Aga seal saab elada vaid siis, kui oled healthy ja wealthy. See tähendab, et sul on hea tervis, palju raha, sa oled noor ja sul ei ole lapsi. New York on linn, mis iialgi ei maga ja kus on nii palju ahvatlusi, et seal elades põletatakse küünalt kahest otsast.” Nii otsustaski pere esimese lapseootuse ajal, et tuleb võtta uuesti suund Euroopasse.

Sulevist sai Eestisse naastes Kawe Kapitali asutaja ja Teast Concordia ülikooli õppejõud. Nagu Siidrikoja peremees ise ütleb, olid järgnevad seitse aastat nende elus periood, mil aktiivselt raha teeniti. „Me panime oma teadmised, kogemused ja oskused maksma. See oli väga pingeline ja stressirohke periood ning mul on hea meel, et see ühel hetkel konkreetselt lõppes,” sõnab Sulev, kes tundis toona, et ihkab veel korra Eestist eemal elada.

Teal avanes võimalus asuda 2001. aastal rahvusvahelisele tööle ja nii võeti nelja väikese lapsega ette järgmine suur kannapööre. Koliti Soome, mis pakkus toona Eestist palju suuremaid valikuvõimalusi.

Seitse aastat elas Nõmmannite pere Turu linnas. Sulev koordineeris sel ajal Läänemere Linnade Liidu ja Ida-Aafrika riikide Victoria järve kallastel paiknevate kohalike omavalitsuste võrgustiku koostööd ning sõitis seetõttu sageli Aafrika vahet.

Kuid just siis, kui elu Soomes muutus harjumuspäraseks ning kooliteed alustanud lapsed suutsid vabalt suhelda nii eesti, inglise kui ka soome keeles, otsustasid Sulev ja Tea, et aeg on teha järgmine suur elupööre.

Me nägime laeval elurõõmsaid Soome pensionäre tangot
vihtumas ja me ei suutnud ennast ette kujutada
pensionieas sedasama tegemas.

„Me nägime laeval elurõõmsaid Soome pensionäre tangot vihtumas ja me ei suutnud ennast ette kujutada pensionieas sedasama tegemas. Ka ei kujutanud me oma lapsi täielikult soomestumas,” ütleb Sulev. Nii otsustati, et tuleb teha midagi, mis võimaldaks tervel perel olla Eestis reaalselt paigal.

Soetame endale maakodu ja hakkame seal millegi eest hoolitsema, mõtlesid Tea ja Sulev. Soomes elades oli Nõmmannite perele jäänud Turu saarestikus silma mitmeid pilkupüüdvaid õunaaedu. Kohalike inimestega suheldes süvenes huvi nende nn elulaadi-ettevõtete vastu, tekkis sügavam äratundmine, mida järgmisena elus ette võtta ja korda saata. Lisaks oli pereisa avastanud Turu lähedalt Tuorla maamajanduskooli, kus algas väikepruulikodade ja veini valmistamise aastane kursus, mille ühe osana õpetati Soome aiandusettevõtjaid oma toodangut väärindama. Seal omandatud oskused läksid nüüd täpselt kümnesse.

Sulev võttis ühendust tuttava maakleriga, kes leidis perele sobiva mulla ja veeressursiga maatüki Lõuna-Eestis Valgjärvel. „Tulime naisega 2004. aasta jõulude ajal kohale, ronisime ühe kupli otsa, ise nabani lumes, ja siis küsis ta: „Kas sa tõesti kujutad meid siin ette?” meenutab Sulev. Praegu on nad koha valikuga igati rahul.

 

Kui istutaks mõned õunapuud?

Mida rohkem õunaaia temaatikasse süveneti, seda selgemaks sai, et kümmet õunapuud pole kuigi tulus istutada. Ühiselt jõuti arusaamale, et õunapuid peaks siidri tootmiseks olema tuhandeid. Nii pandi 2006. aastal esialgu maha 2000 õunapuud ja õige pea veel teist sama palju.

„Ma mäletan selgelt ämma reaktsiooni. Ta ütles, et me oleme täitsa ära pööranud. Samuti kuulsin, et kohalikud Valgjärve inimesed vedasid küla peal kihla, kas meie õunapuud peavad järgmise kevadeni vastu või söövad jänesed ja kitsed need enne ära,” muigab Sulev tagantjärele. „Tegelikult me süvenesime endale omase põhjalikkusega sellesse, kuidas õunu kasvatada ja mida neist toota. Võtsin kontakti siidri asjatundjatega mujal maailmas. Kirjutasin ühele siidri instituudi teadlasele ja rääkisin oma jutu ära. Kirjavahetus arenes väga heaksnõustamiseks,” selgitab Sulev, kelle jaoks oli siidrivalmistamise protsessi saladustesse süüvimine lihtne tänu keemiateadmistele.

„Kindlasti on ka valgest klaarist võimalik siidrit teha, aga kui tahad teha toodet, mis oleks rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline ja mida eksperdid hindavad, pead selle nimel rohkem vaeva nägema. Kui me oma õunaaeda rajasime, valisimegi siidri jaoks sobivad sordid.”

Pere kui meeskonna juhtimine

Juhtimiskogemuse puuduse üle ei saa Sulev ja Tea kurta, sest nende käe all on palju aastaid töötanud 5–25-liikmelised meeskonnad. Tea on viimased 9 aastat juhtinud Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskust.

Varasem juhtimiskogemus on neid õpetanud nägema horisondi taha ning loonud head eeldused innovatsiooniks ja arendustegevuseks, teadmiste ja kogemuste siirdeks ühest valdkonnast teise. Ometi leiavad nii Tea kui Sulev, et lähedaste inimeste kaasamine ja motiveerimine meeskonnana on osutunud kõige keerulisemaks. Ka Christopher ütleb meie kohtumisel esimese asjana: „Pubekana olin täiesti Valgjärvel käimise vastu. Samal ajal kui sõbrad korraldasid Tallinnas pidusid, pidime meie käima maal tööd tegemas ja vastu ka vaielda ei saanud.“ Lapsena oli suurt pilti keerukas haarata ja kuna kõigi pere laste lapsepõlv möödus nädalavahetuseti ja suviti maal tööd tehes, ei suudetud toona kogu selles rassimises midagi head näha.

Christopheri käekirja võib nüüd näha Siidrikoja pudelite disainis, mis valminud koostöös loovagentuuriga Pult.

Tea ja Sulevi meeskonda kuuluvad lisaks Christopherile ka tema vennad Martin (29), Robert (18) ja Ingmar (17) ning õde Iris Helena (15). Igaüks neist on Siidrikotta panustanud omal viisil. Näiteks viis Robert koostöös Toidu- ja Fermentatsioonitehnoloogia Arenduskeskusega läbi õpilasuurimistöö, kuidas on võimalik teatud pärmitüvesid kasutades toota väga madala alkoholisisaldusega kvaliteetset siidrit. Juba iseseisvat pereelu elav Martin panustab nõu ja jõuga vajaliku tehnika osas.

Magus tee eduni

Teatavasti vajavad õunapuud kasvamiseks aega ja nii jõudsid esimesed siidripudelid poelettidele alles üheksa aastat hiljem, 2015. aasta kevadel. Seetõttu otsustasid Tea ja Sulev puude kasvamise perioodil ette võtta veel ühe suure ja magusa projekti – maasikad. „Võitsime isegi kaks korda Eesti magusaima maasika kasvataja tiitli. Mida me aga ette ei kujutanud, oli see, kui palju neid maasikaid võib tulla,” meenutab Sulev aegu, mil maasikapõld andis 14 tonni saaki. „See on olnud hull aeg ja jumal tänatud, et meil pole enam vajadust siidritootmise kõrval uusi maasikapõlde juurde rajada” hingavad mõlemad kergendunult, mõeldes ajale, mil maasikad olid ettevõtte sissetuleku üks peamisi allikaid.

Ometi ei räägi Sulev ühestki elus tehtud suurest pöördest või ettevõtmisest kui valest otsusest. Nad on abikaasaga püüdnud teha alati kõike maksimaalselt hästi ja innustunult. „Me oleme elus kannapöördeid julgenud teha ja see on olnud meile huvitav,” ütleb Sulev.

Ta usub, et on olemas kahte tüüpi inimesi: need, kes on konservatiivsed, tegelevad elus ühe asjaga ja teevad seda väga hästi, ja teised, kes leiavad, et elatakse vaid üks kord ja hea tahtmise juures jõuab teha rohkem kui ühte asja päris hästi. „Tagasi vaadates võin kindlalt väita, et kui ma olen elus mingi pöörde ära teinud, on mind alati vallanud tunne, et enam huvitavamaks minna ei saa. Aga saab küll!” räägib Sulev.

Vahepeal suureks saanud lapsed suudavad nüüd suuremat pilti näha ja Siidrikoja meeskonna teadlikud valikud ning julgus teha suuri elumuutusi hakkab ennast juba ära
tasuma.

Rääkides investeeringutest, ei saa kuidagi mööda sellest, et möödunud aastal otsustasid 42 investorit anda Siidrikoja tegemistele hoogu juurde Fundwise’i ühisrahastusplatvormi kaudu, tehes ühtlasi rekordi – 93 200 eurot on seni suurim ühele ettevõttele tehtud ühisrahastus. See tulemus lisas kindlust, et ettevõtte kasvu ja edusse usuvad lisaks tegijaile endile ka teised.

Seda, et Siidrikoda on väärt ettevõte, kinnitab ka tänavu juunis saadud tunnustus. Nimelt autasustas Inglismaal toimuv pika traditsiooniga International Cider Challenge nimeline võistlus Siidrikoja toodangut hõbemedaliga, mis tähendab, et Valgjärve külje all toimetav siidriperekond on murdnud end tõeliselt suurte siidritootjate konkurentsi.